Čiurlionis oma ja praeguses ajas

Mai Levin

Näitus „Čiurlionis ja tema aeg leedu kunstis” Kumus kuni 8. VIII . Näituse on koostanud Kaunase Riiklik M. K. Čiurlionise Kunstimuuseum, kuraatorid Kristina Daubarytė ja Mai Levin, kujundaja Mari Kurismaa. Seminar oli Kumus 13. mail.        Leedu kunsti suurkuju, kunstniku ja helilooja Mikalojus Konstantinas Čiurlionise (1875–1911) nimi on vanemale ja keskmisele põlvkonnale enamasti tuttav Nooremad pole sageli Čiurlionisest kuulnudki, rääkimata tema kaasaegsetest, leedu kunsti Mägedest, Triikidest, Tassadest – Antanas Žmuidzinavičiusest,  Petras Kalpokasest, Jonas Šileikast jt. Erinevalt Eestist ning Eestiga ajalooliselt ja kultuuriliselt tihedamalt seotud Lätist on Leedu kuulunud 1386. aastast uniooni Poolaga ning sellega Ida- ja Kesk-Euroopa katoliiklikku kultuuriareaali. Samas on maa 1772., 1793. ja 1795. aastate Poola jagamistest Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel kuulunud Vene impeeriumi koosseisu, olnud 1918–1940 iseseisev, siis Nõukogude Liidu osa, millest on tingitud  küllalt palju ühisjooni Leedu ja Eesti ajaloos ja kultuuris. Ühisosa tunnetati juba enne Teist maailmasõda, mil Eesti Kunstnikkude Rühm otsis kontakti Leedu kubistidega, kuid ei leidnud neid Kaunases. Poola Bloki rühmitusega liitunud Vytautas Kairiukštis tegutses 1920. aastatel veel Poolale kuuluvas Vilniuses. 1937. aastal korraldati Tallinnas ja Kaunases Eesti ja Leedu kaasaegse kunsti vahetusnäitused. Ühtekuuluvustunne kasvas 1950. aastate  keskpaigast jõudsalt, sellele aitasid kaasa Balti vabariikide ühisnäitused Moskvas, aga eriti Tallinna, Riia ja Vilniuse triennaalid ning üpris elav kaasaegse kunsti vahetus. Ka Leedu kunsti klassikat võis mitmel korral näha: 1982. aastal Kaunase Čiurlionise kunstimuuseumi näitusel Tartu kunstimuuseumis, 1983. aastal Vilniuse kunstimuuseumi koostatud näitusel Kadrioru lossis, kus oli eksponeeritud ka kaks M. K. Čiurlionise pastelli. Čiurlionisele oli pühendatud  koostöös Kaunase kunstimuuseumiga korraldatud biograafilis-bibliograafiline näitus rahvusraamatukogus 1995. aastal.

Sellelt näituselt jäi rahvusraamatukokku muuhulgas raamat „Čiurlionis: Painter and Composer. Collected Essays and Notes, 1906– 1989” („Čiurlionis, maalikunstnik ja helilooja. Kogutud esseed ja märkmed, 1906–1989”), mille oli 1994. aastal andnud välja kirjastus VAGA Vilniuses Chicago Leedu uurimuste instituudi  kaastegevusel ja millest Eesti avalikkust informeeris Mihkel Loodus, kauaaegne kahe kultuuri elav sild. Selles raamatus on lisaks varasemast tuntud hinnangutele vene sajandialguse kunstnikelt-kriitikutelt (Aleksandr Benois, Sergei Makovski) ja sümbolistlikelt kirjanikelt (Vjatšeslav Ivanov), hilisematele imetlusavaldustele (Maksim Gorki, Romain Rolland) ja analüüsivatele kirjutistele esile tõstetud Aleksis Ranniti rolli kunstniku propageerijana  Läänes. Aleksis Rannit, kes valis juba 1940. aastal oma luuletuse „Via dolorosa” illustratsiooniks Čiurlionise teose ja kinkis Aleksander Tassale 1943. aastal Nikolai Vorobjovi saksakeelse monograafia kunstnikust (välja antud Kaunases-Leipzigis 1938), elas neil aastatel Leedus, kus ta algatas teatavasti Wiiralti näituste korraldamise Kaunase ja Vilniuse muuseumides 1943. ja 1944.  aastal. Wiiralti kõrval oli tema südameasjaks ka Leedu kunsti propageerimine.

Pärast Freiburgi-aastaid asus ta 1949. aastal Pariisi ning esines seal samal aastal korraldatud II rahvusvahelisel kunstikriitikute kongressil ettekandega „Čiurlionis, kaasaja esimene abstraktne maalija”. See kutsus küll esile Nina Kandinski ja Vassili Kandinski biograafi Will Grohmanni vastulaused, ent Rannit ei jätnud vastamata ning arendas oma ideed mitmes väljaandes  edasi. Igatahes oli ta Čiurlionise nime ümber tekitanud õigel ajal õiges kohas elevuse ning 1980. aastatest on Kaunase muuseumil tulnud korraldada arvukalt välisnäitusi kunstniku loominguga Pariisist Tōkyōni, nende esinduslikud kataloogid on välja pandud Kumu näitusesaali vitriinides. Kahtlemata poleks Ranniti propagandaüritus õnnestunud ilma Čiurlionise enda erakordsuseta. See erakordsus ei seisne aga ainuüksi  tema kaksikrollis helilooja ja kunstnikuna, kusjuures mõlemas rollis esineb ta üpris kõrgel tasemel. Vardo Rumessen avaldas seminaril peetud huvitavas Čiurlionise muusikalisi paralleele esile toovas, sealhulgas Tobiase ja Čiurlionise muusikusaatust kõrvutavas ettekandes poleemilist arvamust, et kunstnikuna kujunes leedulane välja kiiremini, leides omapärase stiili, mida ei saa sel määral väita tema klaverimuusika kohta.

Astumata Rumesseniga  vaidlusse, vastas kunstniku lapselapselaps, pianist Rokas Zubovas sellele siiski oma ettekandega, kust selgus, et Čiurlionise käsikirju on vaid pikkamisi uuritud, lugema õpitud ja vastavalt avaldatud, mistõttu 1980. aastate lõpuks kasvas tema klaverimuusika maht 1920. aastatel tuntuga võrreldes kolmekordseks. Ta ise on olnud Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa järel selle muusika ilmselt parim ning täismahus esitaja. Nii tema kui ka seminaril samuti  esinenud Leedu helilooja, dirigent ja muusikakriitik Šarunas Nakas, kes põimis ettekandesse ka oma emotsionaalse video Čiurlionise üksindustundest Leipzigi konservatooriumis õppimise ajal 1901. ja 1902. aastal, osutasid konstruktiivse külje tugevnemisele Čiurlionise hilisloomingus. Sama tendentsi võib tegelikult täheldada ka tema maalikunstis. Čiurlionise 35 eluaastast jäi viimane närvihaiguse tõttu loominguliselt viljatuks, tema arvestatav loometegevus  muusika alal kestis aastat kümme, kujutavas kunstis veelgi vähem, ent tema areng oli väga intensiivne. Noore kunstniku tee tuntusele on, teadagi, okkaline; mõningaid oma suurvormidest, näiteks sümfoonilist poeemi „Meri” ei õnnestunud tal üldse kuulda, klaverimuusikat esitas ta põhiliselt ise, ka siis, kui see kõlas koos Sergei Rahmaninovi, Aleksandr Skrjabini, Nikolai Medtneri helitöödega. Kuid seda, et tema muusikat on hiljem  esitanud peamiselt leedu pianistid, ei saa võtta selle kvaliteedi näitajana. Nii Zubovas kui ka Nakas demonstreerisid tema pärandi värske, kaasaegse tõlgitsemise võimalust ning see võib tänapäeval uudishimulikumaks muutunud muusikamaailmas nakatada laiemat interpreetide ringi. Zubovas leidis olevat märkimisväärse, et Čiurlionise maalide väljapaneku puhul räägitakse nii palju tema muusikast.

Selle asjaolu  põhjustas, esiteks, mitmete potentsiaalsete kunstist kõnelejate loobumine esinemisest vabandatavatel põhjustel; teiseks, tema kunstist on meil suhteliselt rohkem kirjutatud kui tema muusikast, ent, muidugi, mitte piisavalt. Oli ta siis esimene või vähemalt esimesi abstraktsioniste? Minu arvates oli ta eelkõige sümbolist, kes, nagu õige mitmed selle suuna esindajad Euroopa kunstis, jõudis abstraktse kunsti lävele – areng, mis oli sümbolismi õieti  sisse kodeeritud, nagu ka ekspressionismi. On ootuspärane, et Sinise Ratsaniku eelkäija Münchenis Neue Künstlervereinigung saatis talle 1910. aastal kutse oma näitusel osaleda. Paraku oli juba hilja. Muusikuna otsis Čiurlionis kujutavas kunstiski plastilist vastet muusikalistele mõttearendustele, kuid sellega ei ammendu siiski tema kui sümbolisti eripära. Oma aja vaimsusele kõige avaramas mõttes vastuvõtlikuna tunnetas ta nähtavasti sügavalt  ka Leedu loodusele, rahvakultuurile ja rahva saatusele omast ning tema hilisem ülendamine rahvusliku koolkonna alussambaks on olnud täiesti põhjendatud, ehkki kunsti tehti Leedus ju ammu enne teda. Pealegi oli ta tõesti kunstnikuks sündinud suur artist ning tema kujundliku mõtte kõrgpilotaaži ning eneseväljenduse peenust rõhutavad käesoleval näitusel veelgi koos temaga eksponeeritud kaasaegsed, kuigi tugevad professionaalid. 

Leedu kunstnikest esineb küll näitusel meile Peterburi Mir Iskusstva rühmituse liikmena tuntud Mstislav Dobužinski, kes oma biograafia kaudu oli Leeduga tihedalt seotud ning võttis 1920. aastatel Leedu kodakondsusegi. See huvitav veduudimeister ja teatrikunstnik oli Čiurlionise esimene tutvustaja kunstiringkondadele Peterburis 1908. aastal, kus teda üpris mõistvalt vastu võeti ja kus ilmus 1912. aastal tema esimene monograafiagi B. Lehmanni  sulest. Sealt võrsus tema innukaim järgijagi maalis – Nikolai Benois, Mir Iskusstva juhtiva tegelase Aleksander Benois’ poeg, kellest sai 1930. aastatel Milano La Scala peakunstnik. Čiurlionise loomingule osaks saanud omaaegne vastukaja oli tingitud ajastule tüüpilistest ideedest, mida see endas kätkes, sest kogu omapära juures on Čiurlionis siiski art nouveau’ ajastu laps. Ta vastas selle pürgimusele kunstide sünteesi, nende lähendamise poole;  mitmed tema motiivid esinevad ka tema paljude kaasaegsete loomingus. Oma ettekandes püüdsin osutada nii Čiurlionise otsesematele mõjudele, näiteks Oskar Kallise ja tema päikesetsükli puhul, kui ka maailmavaatelistele paralleelidele eeskätt tema ja Kristjan Raua loomingus. Kohati leiab neil üllatavalt sarnaseid motiive, näiteks rahvalaulust inspireeritud joonistus „Jookske! Rohumaad!” (1909, tušš) Leedu kunstnikul ning „Jooksev ingel” (umbes  1935, pliiats) Raual. Ka Aleksander Tassa abstraktsusele lähenevad maalilised improvisatsioonid 1909. ja 1910. aastast kutsuvad kõrvutama Čiurlionise looduga; kirjavahetusest Fr. Tuglasega teame, et Tassat köitis värvide muusikaline mõju kui omaette eesmärk. Kaunase kunstimuuseum on Tallinna tarbeks teinud hoolika ja elegantse valiku, mille keskmes on tema maalilistest sonaatidest terviklikem  „Meresonaat” (1908), selle kõrval veel rida tema küpsemate loomeaastate töid, näiteks „Kuningate muinasjutt”, „Lossi muinasjutt”, „Ohver”, „Ohverdamine” jt. Väljapanekule annavad palju juurde meistri tušijoonistused, kus juugendstiili mõju avaldub eriti selgelt, samuti fluorofordid ja pliiatsivisandid. Čiurlionise kõrval aga tasub tutvuda ka teiste leedu kunstnikega, kelle kujunemisaeg langeb samuti 1900. aastatesse, rahvuskultuuri tõusuaega.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming