Isiklik lähtepunkt ja selle materialiseering

Mittemateriaalse käsitlemiseks tuleb see materialiseerida.

MARTEN ESKO

Näitus „Rituaalid selguse tingimustel“ ISFAGis 19. – 25. XII 2014. Juhendaja Tarvo Hanno Varres, kunstnikud Sten Eltermaa ja Sven Parker, Eldar Jakubov, Kaarel Kütas, Hanna Piksarv ning Sohvi Viik.

Näitus „Tracing the Memory“ ehk „Mälu jälgedes“ Vaalas kuni 17. I. Kuraatorid Slavomíra Ondrušová ja Annika Toots, kunstnikud Daniela Krajčová (Slovakkia), Jan Nálevka (Tšehhi), Katarína Poliačiková (Slovakkia), Laura Toots ja Milan Vagač (Slovakkia).

Kaarel Kütase performatiivne teos „Teooriate tundmise puu“ ISFAGi näitusel mõjus universaalsena: ta oli poeetiliselt lavastanud läheneva tähtaja hirmus intensiivselt informatsiooni läbitöötamise rituaali.

Kaarel Kütase performatiivne teos „Teooriate tundmise puu“ ISFAGi näitusel mõjus universaalsena: ta oli poeetiliselt lavastanud läheneva tähtaja hirmus intensiivselt informatsiooni läbitöötamise rituaali.

Tarvo Varres

Eelmise aasta lõpul oli kahes äärmiselt erineva lähtekoha, väljundi ja võimalustega näitusepaigas üllatavalt kokkukõlav grupinäitus. Nimelt kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna ja fotograafia osakonna autonoomses galeriis ehk ISFAGis, mis nõuab ebastabiilse kliima tõttu läbimõeldud ning teatud mõttes kohaspetsiifilist lähenemist, kuid on seni suutnud oma tegevusega galerii kui institutsiooni standardi küsitavaks muuta. Vaala galeriil täitub aga institutsioonina sel aastal 25. tegutsemisaasta ning see on üks etableerunumaid ning stabiilsemaid galeriisid meie kunstiväljal.

Tarvo Hanno Varrese juhendatud rühmanäitus „Rituaalid selguse tingimustel“ valmis installatsiooni ja skulptuuri osakonna kursuse raames ning lõpetas ISFAGi esimese hooaja. Näitusesaal oli täidetud kuue noore kunstniku viie võrdlemisi robustse, kuid suhteliselt hästi ruumi sobituva kunstiteosega, mis kõik hõlmasid endas „rituaali selguse tingimustel“. Kuid mida kujutab endast selgus kindla struktuuriga isiklikus ja/või religioosses siseringi toimingus?

Selgus on eesmärk, mis on saavutatav ainult rituaalis osalejatele. Seetõttu pole mõtet selle näituse tööde puhul rääkida tööde selgusest, vaid rituaalist endast, sest teosed jäävad vihjavateks, vähemalt osalt. Kunstnike rituaalid on materialiseeritud ja eksponeeritud, aga selgust on raske tabada. See on paratamatu, sest selgus saabub vaid rituaali käigus ja ka siis eelkõige tegija enda puhul. Võib loota, et näiteks Sohvi Viigi reaalsust eirava unenäo mastaapne realistlik materialiseering, kus Viik on nii fataalse autoõnnetuse ohver, autojuht kui ka kõrvalseisja, toob autorile selguse. See rituaal toimib ka piisavalt universaalselt, sest autori kõrvalseisja-positsioon laseb külastaja asetada ka ülejäänud olukordadesse, tunda ennast selles sünguses peategelasena ning üritada selgust leida. Veelgi universaalsemalt mõjub Kaarel Kütase performatiivne teos „Teooriate tundmise puu“, kus on poeetiliselt lavastatud ehk üks levinum rituaal: tähtaja lähenedes lühiajaline, aga see-eest intensiivne informatsiooni läbitöötamine selguse ja mõistmise otstarbel.

Poeetiline, aga ka praktiline on Hanna Piksarve projekt „Töö käib: kõndimisest, korjamisest ja kandmisest“, kus autor on koondanud oma haokorjamise jalutuskäigud installatiivseks objektiks. Selle üksiolemise rituaali tulemus ehk haokuhjad on eksponeeritud ja dokumenteeritud päevade kaupa, kuid selle eesmärk – vaba mõtterännak – jääb varju. Seetõttu saab isiklikust rituaalist pigem universaalne harjutus. Eldar Jakubovi keele(õppe) rituaali „Taevane häll“ tähendusväli on Piksarve teosega võrreldes ähmasem ning vähem hoomatav. Sven Parkeri ja Sten Eltermaa samuti võrdlemisi personaalne isiksuse jagamise lähtepunk on rituaali viinud metatasandile: kunstnikud on näituseruumi stuudiona kasutamisega rituaali materialiseerimise omaette rituaaliks muutnud, mis võib liiga salapäraseks ja isiklikuks jääda, kuid toimib žestina võrdlemisi hästi.

Esiplaanil on Milan Vagači installatsioon „Iga mälu loodud kujutise asemel on midagi unustatud“, kus käsitletakse mälestuste sideme ning selle katkemisega II maailmasõja aegset Slovakkiat,  tagaplaanil on Jan Nálevka „Modernistlike skulptorite mõtted“, kus kunstnik on lisanud isikliku kihi juba olemasolevatele 302 A4 lehe mõtetele.

Esiplaanil on Milan Vagači installatsioon „Iga mälu loodud kujutise asemel on midagi unustatud“, kus käsitletakse mälestuste sideme ning selle katkemisega II maailmasõja aegset Slovakkiat, tagaplaanil on Jan Nálevka „Modernistlike skulptorite mõtted“, kus kunstnik on lisanud isikliku kihi juba olemasolevatele 302 A4 lehe mõtetele.

Kadi-Ell Tähiste

Enamjaolt isiklikke lähtepunkte leiab ka Vaala galeriis Annika Tootsi ja Slavomíra Ondrušová kureeritud Eesti, Tšehhi ja Slovakkia kunstnike näitusel, mille keskmeks on mälestuste materialiseerimine, seda nii kollektiivse, kui ka igaühe koondava mälu aspektist. Selles kontekstis kerkivad paratamatult esile Linnapi koolkonna foto kui mälu ja nostalgia sugemed, kuid kõnealuse näituse autorid on noored, linnaplastega otsesed seosed puuduvad ning lähtepunktidki on erinevad.

Ähmaselt meenub Eha Komissarovi põhjendatult etteheitev kommentaar noorte kunstnike mälutemaatilistele töödele: „Mida neil juba mäletada on!?“. Tõsi, veel mitte midagi, kuid Vaala näituse puhul on isikliku mäletamise osaliselt asendanud mälestuste puudumine või laenatud nostalgia – nostalgia asjade järele, mida nad ise pole kogenud. Näiteks Jan Nálevka teos „Modernistlike skulptorite mõtted“, kus kunstnik on lisanud oma kihi juba olemasolevatele 302 A4 lehele mõtetele, või Milan Vagači installatsioon „Iga mälu loodud kujutise asemel on midagi unustatud“, kus käsitletakse mälestuste sideme ning selle katkemisega ning seda just ühiskondlik-ajaloolises plaanis, keskendudes Teise maailmasõja aegsele Slovaki vabariigile.

Rõhk ei ole asetatud sellele, mida keegi mäletab, vaid kuidas keegi seda mäletab või ei mäleta. Ilmekalt illustreerib seda Laura Tootsi perekonna koduvideote praakosade kompilatsioon „Howevermuch“ ehk „Ükskõikkuipalju“, kus kaamera pole suutnud fookustada või kadreerida filmitavat subjekti ning mälestusena on filmitu esteetiliselt kasutu. Teine külg on mälestused luhtumistest või lõpetamata ettevõtmistest, mis on keskne motiiv Katarína Poliačiková töös „Lõpetamata jooned“. Selle aluseks on autori vanaema teostamata jäänud rõivajoonised. Kunstniku eesmärk pole olnud ei ole projekti lõpetada, vaid tõstatada küsimus mälu ja elu valikulisusest. Arvatavasti kõige universaalsem ja seda just publikut haaravas mõttes on Daniela Krajčová interaktiivne animatsioon „Tee koju“, kus vaataja, istunud toolile, käivitab animeeritud trammi, mis viib ta avalikust ruumist privaatsesse. Passiivselt ühest paigast teise kandumine on ideaalne katalüsaator asjade ja olukordade meenutamiseks, kuid jääb tegevusena paratamatult abstraktseks, kuid kõigile tuttavaks „kodutee“ mälestuseks. Eelmainitud töid saadab ka trükis, kuhu iga kunstnik on materialiseerinud teise mälutemaatilise töö.

Kui nüüd kahte näitust koos vaadelda, siis tundub, et peamine suundumus on materialiseerida mittemateriaalne. Seda on näha rituaalide, kuid veel enam mälestuste puhul. See viib küsimuseni, mille iga kunstnik võiks endale enne teemaga tegelemist esitada: „Kas minu rituaalid või mälestused on piisavalt universaalsed, et nende materialiseerimisel on mingi mõju või tähtsus ka väljaspool osalejate ringi?“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming