Isakuju Andrus Kasemaa

1970ndate lõpu ja 1980ndate algupoole Tartu alternatiivse kunstivälja looja

RAIVO KELOMEES ja HARRY LIIVRAND

Andrus Kasemaa Tartu Kunstimajas Tartu kunsti aastanäituse arutelul 2002. aastal, tagaplaanil Ilmar Kruusamäe õlimaal „Vanamees“.  Kruusamäe kunstnikutee algas Tartu ülikooli kunstikabinetis Andrus Kasemaa käe all.

Andrus Kasemaa Tartu Kunstimajas Tartu kunsti aastanäituse arutelul 2002. aastal, tagaplaanil Ilmar Kruusamäe õlimaal „Vanamees“.  Kruusamäe kunstnikutee algas Tartu ülikooli kunstikabinetis Andrus Kasemaa käe all.

Ain Protsin, Postimees / Scanpix

Hiljuti saabus väga kurb teade Andrus Kasemaa surmast. Praeguses tormilises kunstielus kipuvad nähtaval olema noored talendid, kunstielu vajab uut verd, vaheldust ja muutust. Kombeks ei ole tagasi vaadata ega kunsti käekäiku ajastuüleselt uurida. Aga igal kümnendil on omad suurused, kunstnikud, kes on rohkem kui ainult head professionaalid, kes ühendavad põlvkondi ja muudavad maailma.

Andrus Kasemaa eristus 1970ndate lõpu ja 1980ndate Tartus oma meediumi ehk joonistusega, millele ta suutis iseseisva kunstivormi tähenduse anda. Aga tema juhitud Tartu ülikooli kunstikabinet (1974–1993) oli ka toonase Tartu alternatiivse kunstimaastiku keskpunkt. Kunstimaastik, eriti väikeses linnas nagu Tartu, oli tilluke, ja kinnises ühiskonnas, nagu see oli 1980ndatel, eriti kitsas. Vastupanu kohtas vaid linnaruumi aktsioonides, mis registreeriti miilitsas huligaansusena. Aktsioonid kestsid liiga lühikest aega, et probleemi tekitada.

Kunstikabinetis käidi koos iga päev, seal tehti kunsti ja liiguti uute ideede juurde, ikka igaühe hangitud teabe ja õpitava eriala kohaselt. Sageli kandus sealne elu kunstikabinetist ülikooli peahoone keldris linnaruumi, kus kevaditi ohtralt kunstiüritusi korraldati.

Looja, anarhist ja demokraat

Andrus Kasemaa nakatas tudengid 1980ndate alguses paksu infoallika „Kontseptsioonid, projektid, aktsioonid“ („Konzepte, Projekte, Aktionen“, 1971, koostaja Walter Aue) abiga, selle maht oli paarsada lehekülge. Kasemaa oli selle toonud Ida-Euroopast ning seal oli installatsioonide, aktsioonide ja videote käsitlusi, seega ülevaade normaalsest nüüdiskunstielust, mida Eestis siis ei olnud. Autorid olid Joseph Beuys, Christo, Nam June Paik, Elfriede Jelinek, Otto Mühl, Gilbert ja George, James Lee Byars, Nitsch, Otto Muehl, Mauricio Kagel, Ben Vautier, Klaus Rinke, Carolee Schneemann jt. Selles raamatus on kajastatud 1970ndate algust, isegi lääne mõõdupuu järgi oli see tollal omamoodi samizdat, mitte läikiv kunstialbum. See raamat oli enamikule meist kunstihariduse eest, sealne kunstimaailm tundus ilmutusliku ja poeetilisena.

Teine raamat oli Enn Tegovale kuulunud 1976. aasta Kunstforumi erinumber, mis oli pühendatud tervenisti performance’ile, Abramovići ja Ulay tipphetki dokumenteerinud väljaanne. Performance’i-huvi realiseeris Kasemaa enamasti kaudselt oma õpilaste kaudu, julgustades neid aktsioonideks tagant, kuid ise võttis neist harva osa. Pealtvaatajana oli ta alati kohal.

Kui Kaljo Põllu oli ratsionaalne ja süstemaatiline õpetaja ning innustaja, siis Andrus Kasemaa juhitüüp oli hoopis teine. Kasemaas elas piirideta looja, anarhist ja demokraat, kes õpetajana andis eeskuju peamiselt oma tööde, tegude ja hoiakuga. Ta näitas harva näpuga, kuidas midagi tegema peab, kuid tema loojaautoriteet oli nii kõigutamatu, et see kaitses kunstikabinetis käijate töid ülikoolis rektoraadi ning kunstnike liidus päris kunstnike eest. Nii mõnigi kunstnik tõstatas küll liidus, küll linnavalitsuses küsimuse, kuidas noored, kes ei kuulu ei kunstnike liitu ega noortekoondisse, võivad esineda kunstnikena ning korraldada Toomemäel või isegi kunstnike majas aastanäituse avamisel happening’e. Kunst, mida viljeleti kunstikabinetis, ei olnud järelpallaslus, Tartu kui kunstikeskuse traditsiooniline visiitkaart. „Me ei saa maalida nagu Vardi,“ ütles Kasemaa ühes maalitunnis, kuid Vardi äkiline surm tegi ta meele kurvaks.

Kasemaa juhitud kunstikabineti, tolleaegse Tartu ainulaadse ametliku vabaakadeemia aega jäi kaks eriti viljakat ja pulbitsevat perioodi. Üks langes 1970. aastate teise poolde. Selle vaimset atmosfääri, ühtekuuluvustunde võtab kokku kabineti liige Miljard Kilk oma maalis „Let’s go!“. Teine periood algas 1979. aasta sügisel ja kestis 1980. aastate keskpaigani. Meile, noorematele, sai Andrus Kasemaast isakuju, kaitsevaim ja piksevarras.

1980. aastate alguse kunstikabineti seltskonna üsnagi ühtsed arusaamad panid meid arutama uue kunstirühmituse asutamise üle. Siin lõi Kasemaas välja realist, kes leidis, et kunstikabineti egiidi all on meil palju kergem väljaastumisi korraldada. Ilmselt oli tal õigus.

Põlvkondlik jätkumine

1970. aastate lõpul ja 1980. aastate esimesel poolel oli Andrus Kasemaa superstaar ja Tallinnaski tähendas ta nimi Tartu moodsa kunsti sünonüümi. Ta söejoonistused ja pastellmaalid olid fantaasiarikkad ja jõulised, vormikad ja skulpturaalsed. Tema tegelaste temperatuur oli väga kõrge. Tema kunsti puhul on osutatud suurtele teemadele: taevale, maale, valgusele, paradiisile, pattulangemisele ning hea ja kurja tundmaõppimisele, aga ka surmale, sündimisele, tekkimisele, hävingule, võitlusele, seksile, tõekuulutusele.

Eesti kunstnike loodu on enamasti sissepoole pööratud, tegelased viibivad vaikses sisevaatluses, Kasemaa tegelased on aga rahutus mäslemises, purunemises, vormumises, vahel abstraktses lagunemises. Need on inglid, koletised, prohvetid, hobused ning mehed ja naised, nagu jumal on nad loonud. Pärast Ants Laikmaad on Andrus Kasemaa konkurentsitult eesti parim pastellikunstnik.

Andrus Kasemaa jätkas suurte teemadega elu lõpuni. Mitmed kunstniku 1980ndate tööd põhinesid Bruegeli „Pimedatel“. Neid sai vaadata toonase ühiskonna üldistusena: pimedad pimedaid juhtimas.

Andrus Kasemaa abstraktsed tööd, mida esines harva, viitasid Elmar Kitse maalidele. Too oli ta äi, aga eelkõige loominguline isakuju. Kitse meenutas Kasemaa sageli, tema eeskujul kasvatas ta isegi kaktusi. Kasemaa on öelnud, et kaktused on õpetanud teda armastust mõistma: armastatu tuleb unustada, lasta tal omaette olla, aga alati ta juurde tagasi tulla.

Andrus Kasemaa töödes on näha geneetilist järgnevust, vormide ja visuaalse mängu põlvkondlikku jätkumist: Elmar Kitselt Andrus Kasemaani, sealt edasi Markus Kasemaa loomingusse. Maalilises vormistuses on seda tajuda ka Elmar Kitse tütre, Andrus Kasemaa abikaasa ja Markus Kasemaa ema Saskia Kasemaa kunstis. Kits omakorda toitus mõnevõrra Picassost, kelle mõju on ka Andrus Kasemaa joonistustes ja skulptuurides tunda. Picassost on hulgim nüüd juba lausa ikooniliseks saanud fotosid, kus ta Cannes’i rongkäigus marssides tuututab pasunaga. Vaskpille, pasunaid ja muid torusid võib näha ka Kasemaa 1980ndate alguse skulptuurides.

Kunstikabineti XV aastapäevale pühendatud konverentsil 1972. aastal nimetas Jaak Kangilaski kunstikabineti eesmärkideks kunstisõprust ja kunstitundmise kasvatamist üliõpilaste hulgas. Kõrgema haridusega spetsialistid, kes Tartu suurkoolist ellu läksid, pidid oskama iseseisvalt orienteeruda kunstiküsimustes, nautima ise kunsti ja levitama seda oskust enda ümber.

Tartu ülikooli kunstikabineti kõrg­aega­del ei saanud Tartus kunstikõrgharidust omandada. Tänaseks on sealne kunstiolukord tunduvalt muutunud: kunstikooli kõrval tegutsevad ka kõrgem kunstikool ning ülikooli maaliosakond. Viimast tahetakse küll sulgeda, kuigi kujutav kunst oli ülikoolile vajalik juba XIX sajandil, kui seal asutati joonistuskool.

Kujutav kunst ei kõnele reeglina otse, seda tuleb tõlgendada. See on põhjus, miks paljud keele- ja mõistetargad inimesed ei leia kunstiga kontakti. Andrus Kasemaa kunst on enamasti pildiline, vaatamata sõnastatavatele teemadele, tuleneb see kehalisest liikumisest ja füüsilisest tunnetusest, on kehalise elukogemuse ülekanne visuaalsesse kogemusse. Andrus Kasemaa oli elav kunstnik. Ja sellisena haruldus meie kunstitaevas.

Raivo Kelomees ja Harry Liivrand olid Tartu ülikooli kunstikabineti aktiivsed liikmed aastatel 1979–1984.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar