„Is this gas-fired?“

Korraldaja tagasivaade tänavusele Kohila keraamikasümpoosionile

JUSS HEINSALU

XVI Kohila keraamikasümpoosioni korraldasid Juss Heinsalu ja Evelin Saul, osalesid Marielle van den Bergh (Holland), Veena Chandran (India), Darren Cockrell (USA), Mels Dees (Holland), Pille Kaleviste, John George Larson (USA), Kris Lemsalu, Ian Meares (USA), Una Mjurka (Läti), Alwyn O’Brien (Kanada), Robert Sanderson (Ühendkuningriik/Iirimaa), Harriet Thomas (Ühendkuningriik), Andreas Vormayr (Austria). Vt www.facebook.com/kohilasymposium, www.kohilasymposium.com.

XVI Kohila sümpoosion tõi kokku kolmteist kunstnikku kaheksast riigist, sealhulgas Robert Sanderson. Pildil tema käsitsi valmistatud kiilukividest võlvi kujutava töö detailid.

XVI Kohila sümpoosion tõi kokku kolmteist kunstnikku kaheksast riigist, sealhulgas Robert Sanderson. Pildil tema käsitsi valmistatud kiilukividest võlvi kujutava töö detailid.

Evelin Saul

Juulikuu tõi XVI Kohila sümpoosioni raames kokku kolmteist kunstnikku kaheksast riigist. Tegemist oli kolm nädalat väldanud üritusega, mille keskmes on ikka savi ja tuli ning Tohisoo mõisapargi puupõletusahjud.

Sel aastal joonistus tugevalt välja osalejate erisugune taust. Kuigi ühendav lüli oli keraamika, oli kohal arhitektuuri, antropoloogia ning laiemalt skulptuuri ja avaliku ruumiga tegelevaid kunstnikke. Osalemise eeldus ei olnud virtuoossus puupõletuses, vaid pigem potentsiaal panustada teadmiste varamusse ning oskus tõstatada küsimusi keraamika olemuse ja arengu kohta. Väärtustati ka traditsioonilisi tehnikaid ja ürgseid teadmisi tuleleegi toimest kokkupuutel savimaterjaliga.

Kui mõnel pool maailmas on puupõletamine keraamika valmistamisel igapäevane nähtus, siis Eestis ja mujal Euroopas võib seda meetodit pidada pigem erandlikuks. Puupõletus on töömahukas protsess, mis põhineb kogukondlikkusel ning jagatud teadmistel. On omaette väärtus, et Kohila sümpoosionil on laiendatud puupõletuse kasutamist Eestis. Üks eesmärke on edendada ka kunstiharidust, mis nii mõnelegi noorele keraamikule on andnud tõuke jätkata teekonda erialamaastikul. Siinkohal võib öelda, et ka praegused ürituse korraldajad on tugevalt mõjutatud eelmiste sümpoosionide kogemusest ja tekkinud kontaktidest, mis on nad viinud korduvalt õppima ning ennast täiendama Taani, USAsse ja Kanadasse.

On oluline, et osalejate seas tekib sünergia, nii et eri kultuuritaustaga inimeste vahel koostöö sujub. Kolm nädalat oli täis tihedat tegutsemist, mille jooksul tuli kunstnikel valmistada savist taiesed, valmistada ette küttepuud, läbida kahel korral anagama põletusprotsess ning pakkida ja lõpetada mahult väiksem bourry-box’i tüüpi keraamikaahju põletus. Üldjuhul vajavad mõlemad ahjud mitmepäevast kütmist ning kulub veel sama palju aega, enne kui saab ahjud lahti pakkida ja tulemusi vaadata. Eks siis selgu kas ilu või valu.

Üks pakkimise ja põletamise põhirollidest langes seekord John George Larsonile, kes alustas juba neljateistaastaselt iseseisvalt ahjude ehitamise ning keraamika valmistamisega. Alles hiljem, oskuste küpsedes, täiendas ta end meistri käe all Koreas. Juhuse kokkulangemisel osales sel aastal sümpoosionil ka Larsoni üks omaaegseid eeskujusid, kelle õpetustega sai tookord tutvuda vaid raamatute vahendusel – ahjumeister ja keraamik Robert Sanderson. Sanderson on pühendunud puupõletuse edendaja ning annab koostöös Coll Minogue’iga välja erialaspetsiifilist trükist The Log Book.

Ürituse jooksul oli neli avalikku loenguõhtut, kus kunstnikud tutvustasid oma tegemisi, avasid loomingu tagamaid ning andsid ülevaate keraamikavõimaluste kohta mitmel pool maailmas. Kõlama jäid mõtted keraamikal põhineva loomingu lõpututest variatsioonidest ning kunstiajalugu ja kureerimist õppiva Ian Mearesi mõtted keraamikast kui tegusõnast. Savis on sõnatut väge ja ürgsust, mis väljendub kunstnike loomingus tahes või tahtmata. Ka Eesti kunstnikel Kris Lemsalul ja Laura Põllul on saviga töötamisest tulenenud materjalitunnetust.

17. VIII avati mõisapargis ühe­päevane vabaõhunäitus. Silma paistsid Alwyn O’Brieni õhulised vormid ning Una Mjurka peenviimistletud majad. Näituse keskmeks kujunes Sandersoni käsitsi valmistatud kiilukividest võlvi kujutav töö, mille iga osa oli eraldi põletatud ning siinse saviga kaetud. Sümboolselt tähistas see silda Eesti ja Iirimaa vahel.

Sümpoosioni puhul kerkib paratamatult küsimus: kuhu edasi? Kui siiani on sümpoosioni eesmärk olnud traditsiooni tugevdamine ja jätkamine, siis edaspidi tahame panna aluse ka millelegi püsivamale. Eelmise aasta väljapanek „Tule lummuses“ Tallinna Kunstihoones andis ülevaate aastate jooksul kasvanud kollektsiooni suurusest ja väärtusest. Esimeseks sammuks võikski olla koostöös Kohila vallaga keraamikakogule hoidla rajamine ning sealt liikuda edasi stuudiote ja residentuurikeskuse loomiseni. Kui üldjoones algavad seda sorti plaanid sobivast asupaigast ja eestvedajate kontaktidest, siis Kohila on peale eelmainitu ka mitmekihilise ajalooga, seal on sissetöötatud puupõletuskeraamikaahjud ning seda tuntakse välismaailmas.

Kui kõik sujub plaanipäraselt, on järgmisel aastal oodata osalejaid nii Lõuna-Aafrika Vabariigist, Koreast kui ka lähematest riikidest. Eks näis, kuhu uued sillad kerkivad.

* Sümpoosionil osalejate seas liikunud lausejupp „Is this gas-fired?“ ehk „On see gaasiga põletatud?“ kujunes kiirelt absurdseks naljaks, pakkus aga ka väljapääsu erialaspetsiifikasse kinni jäänud vestlusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar