Irwini „Konteksti loomine” Kumus

Ellu Maar

Näitus „Irwin. Konteksti loomine” Kumus kuni 27. I. Kuraator Ellu Maar, kujundanud Irwin. Väljapanekuga kaasneb ajaleht Jürgen Harteni, Viktor Misiano, Mary Jane Jacobi, Irwini ja Ellu Maari tekstidega. Ajalehe on kujundanud Jaanus Samma. Irwin on 1983. aastal asutatud Sloveenia kunstikollektiiv, kelle nimi peaks nüüdis- ja lähiajaloo kunsti tundjale tuttav olema. Irwini näitus Kumu IV korruse B-tiivas on koostatud lähtuvalt sellest, et nende töid pole Eestis varem eksponeeritud ning Kumu publiku enamik kohtub Irwini loominguga esmakordselt. Seetõttu on näitus ülevaatlik, keskendutud on Irwini 30aastase tegutsemisaja olulisematele etappidele. Näitus on jaotatud selgetesse peatükkidesse, mis kulgevad kronoloogilises järjekorras. I peatükk: Irwini maalilooming. Rühmituse viis liiget on  maalikunsti taustaga ning alustasid 1980ndatel just selles meediumis, esitades oma töödega küsimuse „was ist Kunst?” või õigemini, „mis on maalikunst?”. Irwin sõnastas oma töömeetodina nn retroprintsiibi, mis tähendab, et nende maalid koosnevad läbinisti XIX ja XX sajandi Euroopa maalikunsti ning populaar- ja rahvakultuuri motiividest, mida on taaskasutatud ja kombineeritud. Rasketes raamides maalid on installeeritud läbisegi loomatopistega, loodud on kitši ja kõrgkultuuri dialoog.

Teine peatükk: NSK saatkond Moskvas 1992. aastal. See on kuu aega kestnud kunstisündmus: Irwin elas selle aja Moskvas, pidas erakorteris eksponeeritud näituse keskel loenguid ja lõi Moskva endiste põrandaaluste kunstnikega suhteid. Sündmus oli Irwini loomingus pöördeline, kuna tähistas maali asemel uue, performatiivse või suhestuva lähenemise juurde liikumist ning pöördumist sloveenia kultuuri juurest laiema Ida-Euroopa teema juurde. Praegu on Tate Modernis avatud performance’i-järgse maalikunsti näitus („A Bigger Splash. Painting after Performance”), kus NSK Moskva saatkonna sündmuse kajastus ning üritust dokumenteerivad ja ümbertöötavad Irwini maalid on näide selle kohta, kuidas tegevuskunsti improvisatoorsest lähenemisest sündinu leiab tee maalidesse.

Kolmas peatükk: Ida kunstikaart (East Art Map). See on Eestis Irwini loomingust ehk kõige paremini tuntud tahk, puudutab see ju otseselt ka meid. Tegu on kunstipoliitilise uurimusliku projektiga, mida Irwin alustas aastal 2000 eesmärgiga talletada mitmete kunstiajaloolaste abiga Ida-Euroopa Teise maailmasõja järgne kirjutamata kunstiajalugu. Irwin rõhutab, et seda ambitsioonikat projekti tuleb võtta kui kunstnike tööd; tegu pole kunstiteadusliku, ühe ja ainuvõimaliku kunstiajalooga, vaid pigem osutusega Ida-Euroopa ühtse kunstiajaloo vajalikkusele. Seega tuleks kaarti võtta tõsikindla orienteerumisabi asemel kunstiprojektina, mis püüab teemale tähelepanu tõmmata. Samuti kannab Ida kunstikaart nüüdseks juba oma aja märki, kuna teisenenud on nii Ida-Euroopa kunstikirjutuse olukord kui ka kaardile pääsenud kunstnike loend.

Neljas peatükk: fiktiivne NSK riik. NSK ehk Neue Slowenische Kunst hõlmab lisaks Irwinile muu hulgas ka muusikalist kollektiivi Laibach. Peaaegu Sloveenia iseseisvumisega samaaegselt kuulutas NSK end riigiks ning Irwini viimase aja looming ongi peaasjalikult sellega seotud. Näitusel on väljas intervjuud NSK passiomanikega ning möödunud aastal Berliini Haus der Kulturen der Weltis toimunud NSK kodanike kongressi kajastus. Viimasest nähtub, et NSK kodanikkond on oma asutajatest iseseisvunud ning peab tulevikuplaane, samal ajal kui Irwini ja Laibachi liikmed saalis istuvad ja toimuvat kõrvalt jälgivad. NSK riigil ei ole selget programmi ega ideoloogiat, selle kodanike näol oli alguses tegu Irwini või Laibachi loomingu austajatega, kes alustasid oma utoopilise fiktiivse riigiga valgelt lehelt. NSK riigist on saanud Irwinist ja Laibachist eraldunud kodanikuliikumine, mis elab oma elu.

Ning viimaks on näitusel peatutud veidi pikemalt Irwini hiljutistel töödel, kus nad otsivad NSK fiktiivse riigi põkkumisi reaalsete riikidega, nagu aktsiooniseeria „NSK Garda” ning plakatiaktsioon „Riik ajas”  („State in Time”). Seitsmemeetrine Kumu seinale kleebitud tapeet dokumenteerib eelmise aasta kevadel Londoni linnaruumis väljas olnud hiigelplakatit Irwini reklaamiga.

Näituse pealkiri „Konteksti loomine” osutab sellele, et näitusel antakse Irwini loomingust ülevaade. Konteksti loomiseks nimetab Irwin ka töömeetodit, millest nad on juhindunud 1980ndate maalidest kuni Ida kunstikaardini. See on autoripositsioon, mille puhul kunstnik/rühmitus ei ole mitte tühja koha peal millegi unikaalselt uue looja, vaid situatsiooni kaardistaja, kes lähtub  keskkonnast ja ajaloost ning püüab määratleda oma asukohta selles. Selline autor on teadlik sellest, et asetub juba olemas suhete võrgustikku, et seal valitsevad jõupositsioonid välja valgustada.