Irina Rätsep 16. X 1945 – 9. VIII 2016

Ootamatult on lahkunud skulptor Irina Rätsep (1969–1982 Jurjeva). Ta sündis Moskvas vene ja poola juurtega haritlasperes ning saabus oma juristidest vanematega Tallinna aastal 1956. Lõpetanud Tallinna 19. keskkooli, astus ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, lõpetades õpingud 1972. aastal skulptorina. Samal aastal alustas ta tänini kestnud aktiivset osalemist kunstinäitustel. Pärast kümmet aastat intensiivset kunstnikuelu sai temast 1983. aastal Eesti Kunstnike Liidu liige. Tal oli mitu silmapaistvat isikunäitust: Tallinna Kunstihoone galeriis (1982), algselt skulptorite galeriina avatud Samba galeriis (1993) ning samal aastal Moskva galeriis Russkaja Kollektsija. 1995. aastal korraldas Moskva Tretjakovi galerii tema isikunäituse Krimmi vallil, olles juba ostnud oma kollektsiooni ühe Irina Rätsepa silmapaistvamatest lapseportreedest, 1989. aastal valminud pronksist „Ela-Hanna“. Riigipiiride avanemise järel esines Irina Rätsep oma portreeloominguga, eriti talle ainuomaste loomaportreedega, mitmetel välisnäitustel Itaalias, Jaapanis, Rootsis, Saksamaal, Soomes ja Venemaal. Kodumaises näituseelus mäletab kunstipublik tema hiljutist osavõttu Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitustest Pärnus Chaplini keskuses (2008 ja 2015), ent ka 15 naisskulptori näitusel „Kehakeel“ Tallinna Kunstihoones (2015) ning veel tänavu augusti lõpuni avatud kujurite ühenduse näitusel Võru Linnagaleriis.

Oma loomingu alguskümnendil lõi ta mõjuvaid figuurikompositsioone, nagu „Perekond“ (1982), „Jooks“ (1983), „Lauljatar“ (1981), „Jalutuskäik“ (1980) jt, mis paistavad silma klassikaliselt selge modelleeringu ja ajastuomase modernistliku laadiga. 1980. aastatesse jäävad mitmed õnnestunud mälestusreljeefid ning senisest süvenenum suhestumine portreeloomingu ja animalistikaga. Ta on portreteerinud omaaegseid silmapaistvaid kultuuritegelasi, näiteks Jüri Järvet ja Mati Hint. Praegugi on Kumu kunstimuuseumis eksponeeritud ekspressiivse modelleeringuga Kalju Komissarovi portree (1983). Mitmed avala ja südamliku ilmega lapseportreed, nagu „Poeg“ (1978), „Vovka“ (1982), „Elina“ (1984), „Vika“ (1990) jt kuuluvad kaheldamatult skulptori loomingu paremikku. Samuti võib pidada eesti kunstis ainulaadseiks tema loodud koerte portreid. Ta suhtus portreteeritavasse looma alati kui võrdväärsesse olendisse ja isiksusse. Täna mitmetes muuseumides ja erakogudes üle kogu maailma asuvad koeraportreed ning Tallinna loomaaias pilku püüdev „Pelikan Gosha“ mõjuvad oma tõsiduse ja väljapeetud vormilahendusega alati üllatavalt ja küllap panevad järele mõtlema suhete üle olenditega, kes on jäetud inimese meelevalda. Viimastel aastatel ilmusid tema animalistikakollektsiooni ka aastat iseloomustavad sodiaagiloomad.

Inimesena avatud südamega, abivalmis ja sõbralik, kunstnikuna väga töökas, aus ja teadlik oma rollist loovisiksusena, jääb Irina Rätsep oma kolleegidele ja publikule alati kalliks.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Eesti Kunstimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar