Intiimselt mõõtmatu Avo Keerend

Reet Varblane

Kunstniku graafilised lehed teeb põnevaks ruum, mis jääb valge pinna ja atraktiivse kujundi vahele.

Avo Keerend. Muutuv ring II. Värviline kõrgtrükk. 2004. Jaanus Heinla

Avo Keerendi graafika Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 29. I.

Avo Keerendist on kerge ja samas ka raske kirjutada. Kerge, sest vaatamata tema ligi kuuekümnele kunstis osalemise aastale ning 85 eluaastale, on ta endiselt kõrgvormis. Isegi niisuguses vormis, et iga tema uus töö sisaldab nii vaimset, ideelist kui ka vormilist probleemi.

Suhteliselt kerge on Avo Keerendist kirjutada ka retrospektiivses plaanis: peatuda tema hoiaku ja käekirja muutmisel, jälgida ajast ja oludest tingitud kompromisse, eristada leivateenimise nimel ning vabal tahtel tehtut. Aga see pole praeguse näituse puhul eriti oluline, kui, siis ainult taustateadmisena, et mõista kunstnikku just nii, nagu ta praegu on.

Raskem on käsitleda Avo Keerendi geomeetrilist abstraktsionismi, laadi, kuhu kunstnik jõudis juba ligi kakskümmend aastat tagasi ja kus nii kujundite valikus, aga veel enam kujundite ja ruumi omavahelises suhestumises on pidevalt arengut näha.

Raskem ka seetõttu, et Avo Keerend on eesti vanema põlvkonna kunstnikest üks väheseid (kui mitte ainuke), kes on olnud võimeline mitte ainult ühes vaimses plaanis, kontseptis lõpuni minema, vaid kelle viimaste aastakümnete töötamise alus on olnud seeria. Seeriad on ta  nimetanud ehtmodernistlikust traditsioonist lähtuvalt, kunsti ülevust ja sõltumatust silmas pidades “Modifikatsioonideks”, “Korrelatsioonideks”, “Kompositsioonideks”, “Modulatsioonideks”, “Kodifikatsioonideks”, “ Visioonideks”, “Tungideks”, “Labürintideks”, pakkudes välja ka kõige puhtamate ning napimate kujundite puhul sideme reaalsusega, nii enda sisereaalsuse kui sellega haakuva vaataja reaalsusega. See võimaldab vormianalüüsi kõrval ka sõna ning pildi dialoogi, nende omavahelise suhte käsitlust ning selle kaudu kunstniku mõtte järjepidevuse/järjepidetuse jälgimist. Ku galeriis on väljas enamasti eelmisel aastal valminud “Visioonid” (IV – XVII) ning paar aastat varasemad “Tungid” (XIII – XXXI; 2002, 2003), sekka kolm “Labürinti” (I – IV; 2004, 2005) ja üks “Muutuv ring” (II, 2004). “Visioone” ja “Tunge” on ta alustanud varem ning pole selge (võib-olla talle endalegi mitte), kas XVII või XXXI leht tähistab viimast, lõpetab mõttekäigu või on see alles kontsepti keskpaik, mis alles ootab midagi, mille kaudu/abil saab midagi lõpetatuks lugeda. Vaid “Labürintide” puhul saab jälgida kunstniku eksleva, kuid sihikindlalt väljapääsu otsiva mõtte algust. Tähendusliku nimetuse, esitatud visuaalse kujundi ning autori mõtteviisi otsesele sõltuvusele üles ehitatud käsitluse komistuskiviks võib osutuda aga tõsiasi, et tööde pealkirjad polegi kunstniku enda pandud või on ta seda teinud tagantjärele, eriti palju mõtlemata, kas see või teine töö kuulub ikka just selle verbaalse tähistaja alla. Sel juhul ei järgi analüüs enam kunstniku, vaid tõlgendaja mõtteviisi ning jõuab tahes-tahtmata meta(meta)tasandile. Ning lõpuks ei aita selline analüüs eriti kaasa kunstniku mõistmisele.

Teine võimalus on jätta ajend, kunstniku mõte kõrvale ja lähtuda kompositsioonist: esiplaani atraktiivsest värvilisest tunnuskujundist – kollasest, lillast, punasest ringist, kolmnurgast, ruudust, vaadata selle asetust puhtal valgel pinnal, jälgida puhta värvi, musta muutumist halliks, punase muutmist roosaks ning sammsammulist valgesse sulandumist). Ehk teisisõnu, käsitleda Keerendi viimase aja kunsti pelgalt dekoratiivsena, pidades silmas eelkõige väljendusvahendite eksaktsust. Võime kaaluda kunstniku meisterlikkust ning rahulolus tõdeda, et sellega on  kõik korras:  Keerendi graafilised lehed sobivad suurepäraselt kaunistama ükskõik millist hoolikalt läbi mõeldud ja viidud professionaalse sisekujundaja kätt tunda saanud uuselamut. Sellestki teadmisest jääb siiski väheseks, sest Avo Keerendi perfektsed kompositsioonid ei ole täiuslikkusele vaatamata külmad, need ei ole isegi mitte anonüümsed, neis on kummaline annus inimlikkust, käe vahetut puudutust. Midagi, mis eeldab eksimust, viga, nihestatust.

Kolmas võimalus on sukelduda värvi- ja kujundianalüüsi, joonistada soojade ja külmade toonide ning pehmete ja teravate kujundite ilmumise ja kadumise skeem ning selle põhjal tungida kunstniku olemusse. Veel parem, kui selle käigus õnnestub rebida harmoonilise pealispinna mask ning tagatipuks saada ka kunstniku enda ülestunnistus.

Neljas võimalus on siduda brittide näituse “Supernoova” laadis Keerendi kompositsioonid otseselt reaalsusega, linnakeskkonnaga. Kuid kunstnik ise ei ole ennast kunagi vene konstruktivistidega sidunud ning see võimalus tundub liialt meelevaldne. 

Õnneks jääb teise ja kolmanda lähenemisvõimaluse vahele ruum, vaheruum, mis ei eelda ainult vormilist lähenemist ega nõua ka pisut liiga jõhkrat psühhoanalüütilist sekkumist. See on ruum, mis jääb Keerendi graafiliste lehtede valge pinna ehk lõpmatu ruumi ja atraktiivsete kujundite vahele ja koosneb lõplikku täiuslikkust lõhkuvatest rebenditest. Selle  ruumi olemasolu lubab vaadelda ka ideaalvormi lõpuni kontrollimatu elusorganismina.

Gaston Bachelard räägib “Ruumipoeetika”  ühes viimastes peatükkides intiimsest mõõtmatusest, millestki, mida ta seob unelusega, “spetsiifilise suhtumise, erilise hingeseisundiga, mis viib uneleja väljapoole tema vahetut maailma, maailma, mis kannab lõpmatuse pitserit”. Bachelard toob intiimse mõõtmatuse näiteks Charles Baudelaire’i loomingu: “See mõõtmatus /—/ on intiimsuse vallutusretk. Suurus progresseerub maailmas sedamööda, kuidas intiimsus süveneb. /—/ Poeet uneleb oma unelust kinnisilmi. Ta ei ela mälestustest. Tema poeetiline ekstaas on muutunud vähehaaval sündmusteta eluks. /—/ Aegamööda muutub mõõtmatus esmaväärtuseks, esmaseks intiimseks väärtuseks. /—/ Ta ei ole enam suletud oma raskusse. Ta ei ole enam omaenese olemise vang.”  

Mõõtmatuse tasand vabastab Avo Keerendi graafilised lehed olemise raskusest, intiimsuse tasand aga toob neisse selle inimliku eksimuse võimaluse, mis paneb neid igal ajal ikka ja jälle tähelepanelikult vaatama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht