Interdistsiplinaarsusest teoorias ja praktikas

Simon Penny

Tehnoloogia väljaarendamisega on suundutud masinapõhisuselt intelligentsema kehalise interaktsiooni ja tippteaduse suunas. Näitus „Rhizope” kuni 24. VIII tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja konverents „Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarsed uuringud” 30. V ja 1. VI kunstiakadeemias. Korraldajad kunstiakadeemia, muusika- ja teatriakadeemia ja kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool.www.rhizope.org.

Interdistsiplinaarsust ülistatakse tihti kui innovatsiooni ülimat tõukejõudu. Kahjuks kasutatakse interdistsiplinaarset lähenemist tegevuse ja algatuste puhul, kus see on limiteeritult või suisa vastupidise tähendusega. Valdkondadevahelisuse keskne mõte on sobitada kokku fundamentaalselt sobimatud heterogeensed ideed, meetodid ja fenomenid.

On tähtis mõista, et interdistsiplinaarsus on distsiplinaarse struktuuriga akadeemia üks uutest sümptomeist. Arusaam, et teadusharude ja valdkondade piirid on stabiilsed, korrastatud ja ratsionaalselt üles ehitatud, on iganenud. Valdkonnad tekivad ja kaovad, muutuvad ja kohanevad uute tingimustega. Ühed püsivad jonnakalt iseenda sees, on kitsalt määratletud omaenda metoodika ja filosoofiaga, teised katavad üksteist, jagades oma sisu. Uued distsipliinid on kerkinud esile seepärast, et senine uurimisvorm ei ole piisav ees seisva ülesande lahendamiseks. Nii on näiteks uute uurimisharudena tekkinud arvutiteadus ja feminismiuuringud.

Meediakunst on kunstisuunana eksisteerinud ja arenenud juba rohkem kui kakskümmend viis aastat. Olen kogu selle pika aja meediakunsti alal tegutsenud kunstniku, teoreetiku ja õppejõuna ning olnud tegev ka administratiivselt. 2000. aastaks sai mulle selgeks, et kunsti, arvuti- ja inseneriteadust kombineeriv hübriidne kunst, kuhu on kaasatud veel meediauuringuid ja teisi kriitilisi teooriaid, on igati sobiv, et valmistada ette häid ja avaralt mõtlevaid kunstnikke. California ülikoolis avanes mul võimalus panna kokku kunsti, arvuti- ja inseneriteaduse õppekava (arts, computation and engineering ehk ACE).* Siiani jätkuvad diskussioonid inter-, multi-, trans- ja isegi antidistsiplinaarsuse üle.

Meediakunst on mitme valdkonna kombinatsioon, see eeldab tehnilisi oskusi ja tehnoloogilist mõistmist, kunstiloome ja -praktika teadmisi, aga ka teoreetilise ja ajaloolise kontekstualiseerimise oskust. Nii mõneski haridusprogrammis on kombineeritud esimest kahte, kolmas eeldus on aga kõrvale jäetud.

ACE õppekava üks põhieesmärk oli selle puudujäägi ületamine, s.t kõigi mõtlemis- ja tegutsemisviiside kaasamine. Tudengitelt nõuti funktsionaalset projekti ja ka kirjalikku väitekirja, kuhu oleksid mõtteliinidena kaasatud ajaloolised uurimused ja laiem nüüdiskunsti kontekst ning ka praktilise töö arenguprotsessi ja tehnoloogiliste lahenduste kirjeldus. Õppetöö selline ülesehitamine tähendas ülikoolisiseste piiride ja praeguse aja vabalt voolava mõttearengu võitlust. Projekti sisu ei seisnenud üksnes valdkondade segunemises, vaid nii kasvatati ka uut tüüpi praktikuid, kes ei ole ei kunstnikud ega ka insenerid, vaid võrdselt mõlemad. Uut laadi koostöövormid põhjustasid küll institutsionaalses mõttes vaakumi, kuid neil on vaieldamatu mõju interdistsiplinaarsuse ellujäämisel ja edasisel õitsengul. On siiski pragmaatiline oht leida end „kaardilt välja” tõugatuna, „eikellegimaal”, kus hindamisprotseduurid on veel kirjeldamata ja struktureerimata ning puudub ka tagasiside.

Me ei oleks saanud sellist õppeprogrammi ellu viia, kui me poleks olnud optimistlikud, energilised ja ka naiivsed. Kõik, mida ette võtsime, oli vastuolus seni aktsepteeritud protseduurireeglite ja ülikoolikultuuriga.

Süüviv interdistsiplinaarsus. Kuna inimkultuur on tihedalt seotud ajalookäsitlusega, on ka teaduslikke lähenemisi selle järgi korrigeeritud. Kultuuri uued suunad on tekkinud ja ilmutanud ennast teoreetiliste, sotsiaalsete ja tehnoloogiliste muutuste valguses. Ometi on see vastuolus organisatsioonide olemusega. Valdkondade tekkides ja arenedes ehitatakse nende ümber administratiivsed ja institutsionaalsed superstruktuurid. Uue jõu ilmnemisel struktuurid kristalliseeruvad ega suuda adapteerida uusi kontekste. Kuigi interdistsiplinaarsusest on saanud ülikoolide mantra, on institutsioonid oma põhiolemuselt üsna konservatiivsed. Selliseks institutsionaliseerimiseks on oma põhjused ja marksistlik permanentse revolutsiooni institutsionaliseerimise unistus näib pikas plaanis raskesti teostatav. Kui ka institutsioon tervikuna ei ole paindlik, on lootust, et liikumatute osiste ümber ja vahel võib olla midagi voolavat, paindlikku. Komplekssete ülesannete täitmiseks võib moodustada mitmete valdkondade ekspertidest töörühmi, et demonstreerida valdkondade ristumist. Teine võimalus on suunatud epistemoloogilistele ja ontoloogilistele küsimustele, et selgitada ja täpsustada valdkondade struktuure ja suhteid. Siit saab minna edasi uute uurimisalade ja tegevusvaldkondade määratlemise juurde.

Siiski on levinud lihtsustatud arvamus, et interdistsiplinaarne koostöö tähendab pelgalt ühe metodoloogia või uurimisteema algsest keskkonnast väljavõtmist ja n-ö „hiireklikiga” uude konteksti paigutamist. Sellise arusaama puhul jääb püsima kodudistsipliini staatus: kui tõmmata juurtega välja teise valdkonna teemad ja uurimistulemused, võivad need närbuda nagu museaalid formaliinis. Halvimal juhul kaotab kontekstist välja rebitud valdkond täielikult sisu ja mõtte ning see röövib interdistsiplinaarselt uurimistöölt potentsiaali.

Tuleb edasi liikuda. Radikaalsete interdistsiplinaarsete meediakunsti programmide areng on aeglustunud. ACE õppekava tehti 2009. aastal, viimane tudeng lõpetas selle 2011. aastal. Taanduda tuli eelkõige finantskriisi tõttu, kuid julgen arvata, et programm oleks ka ülikooli õppekorralduse tõttu varem või hiljem välja surnud.

Meediakunsti puhul on tähtis ka tehnoloogiline ja sellega seotud sotsiaalne areng. Digitaalse meedia algusaegadel 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses oli tehnoloogia veel selle sünnifaasis. See tundus potentsiaalikas ja põnev, aga ka ebaselge tulevikuga. Valdkond oli küll atraktiivne paljudele sõltumatutele radikaalselt valdkondadevahelistele teoreetikutele, mõtlejatele ja kunstnikele, kuid mitmed olulised kriteeriumid jäeti arvesse võtmata. Üsna suur meediakunstnikkond on arendanud ajapikku välja uudsed suunad ja kriteeriumid, teinud rohkesti eksperimentaalseid töid, mille tulemusena on kujunenud uued meediakunsti žanrid ja väljendusviisid.

Kui uued ideed said tuntuks ja terminid tulid argisesse kõnepruuki, hakati neis nägema ka kommertsiaalseid väärtusi. Nii tekkis nõudlus veebimängude ja teiste -rakenduste järele. Tehnoloogia väljaarendamisega on suundutud masinapõhisuselt intelligentsema kehalise interaktsiooni suunas. Näiteks arvutimängudes kontrollivad mängu osi intelligentsed arvutid – non-player characters ehk NPC, mis tähendab, et kõik mängijad ei pruugi olla inimesed. (See on omakorda seotud tehisintellekti uuringutega. – Tõlkija.)

Vähem kui kümme aastat tagasi paistsid intelligentse tehnoloogia ideed utoopilisena ja olid pigem teaduslike uuringute pärusmaa. Võib olla tõsi, et interdistsiplinaarse meediakunsti aeg on läbi, sest suur osa tehnoloogiaga seotud tegevusest on liikunud kommertssfääri ja leidnud praktilisema väljundi. Kuid ka õppeprotsessid on muutunud seetõttu aina professionaalsemaks. ACE õppetunnid olid igal juhul olulised ükskõik millise valdkondadevahelise koostööga seotud teadmiste loomise kontekstis.

Tõlkinud Piibe Piirma

*ACE õppekava ajalugu on kirjeldatud artiklis „Karm interdistsiplinaarne pedagoogika – ACE 5 aastat” (Rigorous Interdisciplinary Pedagogy – five years of ACE – Convergence: The International Journal of Research into New Media Technologies SAGE Publications. Jaanuar 2009).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming