Interaktiivne kunst kriisis

„Ars Electronica“ on rahvarohke, pakub mõtteid ja meelelahutust, aga digikultuuri asjatundjad peavad vaimutoitu tikutulega otsima.

RAIVO KELOMEES

Mathias Judi ja Christoph Wachteri teos „Kas sa kuuled mind“ kujutas endast Berliinis Šveitsi saatkonna katusele rajatud vaba wifi-ala, mille kaudu kõik soovijad said sõnumeid postitada.

Mathias Judi ja Christoph Wachteri teos „Kas sa kuuled mind“ kujutas endast Berliinis Šveitsi saatkonna katusele rajatud vaba wifi-ala, mille kaudu kõik soovijad said sõnumeid postitada.

Pressifoto

„Ars Electronica“ on disainitud üha hoomamatumaks. See on ka võte, kuidas võidelda kriitika vastu. Kui kõike on palju, siis ei jõua seda haarata ja peab leppima vaid osaga. Kritiseerijale öeldakse, et ta ei näinud seda või teist ja mis õigus on siis üldistada.

„Ars Electronica“ on suurim elektroonilise meedia, digikunsti ja tehnoloogiaühiskonna festival ning toimib sügavalt sissetöötatud rööbastes, on toetatud linna ja poliitikute poolt. Pealkirja all „Radikaalsed aatomid ja meie aja alkeemia“ võeti kokku viimase aasta elektrooniline kunst. Messilaadset nägu omandava sündmuse keskmes olid tehnokunsti, disaini ja innovaatilised arendusprojektid.

Festival toimus teist aastat Postcitys, endises hiiglaslikus postihoones Linzi raudteejaama kõrval – sürrealistlikus arhitektuurikolossis. Kui külastaja astus spiral falls’i saali, kus ühte seina katavad umbes kümne meetri kõrguselt postipakkide jagamiseks mõeldud plekist spiraalid, tundis ta ilmselt, et on sattunud UFOsse, seninägematusse tehnilisse ümbrusse. Seal jõudis talle kohale, et ühiskond ja arhitektuur on mitmekihiline tort: tsivilisatsioonil on salakihid, allkorrused, mis tagavad pealpoolse toimimise.

Radikaalsed aatomid. Radikaalsed aatomid on metafoor olukorrale, kus kasutaja saab digitaalset materjali kui tervikut kombata ja sellega manipuleerida. See ei ole vahendatud, nagu on graafilise kasutajaliidese puhul, kus saab toimetada kaudselt, hiire või klaviatuuri vahendusel. Samuti on see teistsugune, kui on kombatava UI (tangible UI) ehk katsutava kasutajaliidese puhul, kus vaid osa digiinfost on muudetud esemeliseks, puuteliseks ja selle kaudu saab kasutaja suhestuda ülejäänud digiinfoga. „Puuteliidese ja radikaalsete aatomite idee on katse ületada „pikslite impeeriumi gravitatsioon“, et jõuda kehastunud ja kinesteetilise kogemuse juurde,“ on Linzi MIT meedialaboratooriumi õppejõud Hiroshi Ishii kirjutanud „Ars Electronica“ kataloogis.1

Teise nüansi „Ars Electronica“ ideoloogiliseks toestamiseks on lisanud Siegfried Zielinski, kes oma ettekandes pidas naeruväärseks rääkida alkeemiast pooletunnise loengu raames. Ta rõhus laiendatud materioloogiale (expanded materiology), mida selgitas bioloogilise ja tehnoloogilise liitumisena. Laiendatud materioloogia on tema arvates kontseptsioon, kus esemete ja kontseptualiseeritud aine sidemed on otsustavalt ületatud.2

Interaktiivne kunst +. Festivalist teevad sündmuse autasud ehk kes pälvib tunnustuse, et siis selle põhjal otsustada, mis alavaldkonna suundumuse laineharjal parajasti toimub. Jätkuvalt oli päevakorras interaktiivse kunsti kriis, isegi sellises ulatuses, et selle üle enam palju ei arutletudki. Sinna alla paigutub ka nähtus interaktiivne kunst + (interactive art +) ehk siis piirideülene ja -vaheline interaktiivne kunst. Sageli ei ole see isegi mitte interaktiivne selle sõna otseses tähenduses.

Esimene skandaal interaktiivse kunsti ümber oli juba 2004. aastal, kui Mark Hansen ja Ben Rubin said interaktiivse kunsti peapreemia projekti „Kuulatav post“ („Listening Post“) eest. Erkki Huhtamo kirjutas siis artikli „Probleem kasutajaliidesega ehk interaktiivse kunsti indentiteedikriis“ („Trouble at the Interface, or the Identity Crisis of Interactive Art“)3, kus tõi välja žürii põhjendused: ei ole vaja kasutada arvutit, reaalaegsus interaktsiooni juures võib olla lõtv, passiivne interaktsioon on aktsepteeritud jne. Toona pidas Huhtamo seda suureks murranguks. Sealtpeale on suundumus pigem süvenenud ja pärast 2014. aastat on võetud kasutusele kategooria „interaktiivne kunst +“, et vabandada välja efektsed, kuid väheinteraktiivsed tööd.

Seekord tunnistati parimaks Mathias Judi ja Christoph Wachteri teos „Kas sa kuuled mind“ („Can you hear me?“), mis oli Berliinis Šveitsi saatkonna katusele rajatud vaba wifi-ala, mille kaudu kõik soovijad said sõnumeid postitada. Asi nägi välja robustse wifi-antennina, madaltehnoloogilise skulptuurina. Šveitsi saatkonna lähedal asuvad Saksamaa riigikantselei, Briti ja Ameerika saatkond, kanal oli nähtav ka USA julgeolekuagentuurile ja Briti valitsusside peakorterile. See tähendab, et projekt toimis omajagu interventsionistliku aktsioonina, valitsusasutuste ja sideettevõtete kiusamise riistana.

Suurte võimukate organisatsioonide kiusamisest on saanud peavool, iseäranis siis, kui karistust ei järgne. Milles seisneb siis kangelastegu?

Kunstniku vaatepunktist on omajagu nutikas valida vastaseks võimukas agentuur ja ehitada oma projekt, et seda kiusata ja noppida selle pealt mainet. Mõistagi on see kunstnike funktsioon, et osutada valupunktidele, provotseerida, asetada võimukatele peegel näo ette.

See saab toimuda demokraatlikus ühiskonnas, tee seda Põhja-Koreas või isegi Venemaal, siis mõistad, missugune paradiis on lääne ühiskond, kus saab tugevamatega tüli norida.

Teine sama kategooria eripreemia anti Frank Kolkmanile teose „AvatudKirurgia“ („OpenSurgery“, http://www.opensurgery.net). Kolkman kirjutab oma doktoritööd Suurbritannias. Projektiks oli tema disainitud kirurgiliste operatsioonide komplekt, robootiline prototüüp. Projekt tõukub asjaolust, et arstiabi on üha kallim ja ühisvõrgustikud on täitunud õpetustega, kuidas tõmmata välja hambaid, neid tagasi liimida või teha ise suuremaid operatsioone. Kolkman avastas, et laparoskoopilise kirurgia instrumente saab võrgust osta ja ehitas oma seadme, mis on mõistagi eksperimentaalne, kuid tutvustab tulevase eneseabi võimalusi. Samuti viitab ta robootilisele kirurgiale ja on nimetanud oma projekti eksperimentaalseks disainiks. See on tehtud tema uurimistöö raames: ta tahtis proovida piire. Taas näide, et kunstnik teeb uurimistööd, tal on vaja saada PhD või DA. See on hea, et kunstiprojekt pole udu, vaid ratsionaalne tootearendus, mis ideaalis edendab ühishüve. Tulevikumõõde peitub siin selles, kuidas e-retseptidelt minna edasi ka e-meditsiini valdkonda.

Tuleb mainida ka kogenud tegijate Louis-Philippe Demersi ja Bill Vorni projekti „Inferno“ (billvorn.concordia.ca/ robography/inferno.html). See on osaluslik installatsioon, kus vaataja riietatakse robootilisse kostüümi ja muudetakse niiviisi eemaltjuhitavate seadmete komponendiks. Tulemus on koordineeritud sünkroonseid liigutusi tegev eksoskeletti riietatud inimene koos valgusefektide ja valju tehnomuusikaga. Muljetavaldav, õõvastav ja isegi ohtlik. Etendusel, mida nägema juhtusin, väntsutas eksoskelett umbes 70aastast naist üsna hirmutavalt. Eestiski on tehniliste etenduse traditsioon, kuid see Linzis nähtu oli samm edasi juba riistvara hulga ja kalliduse mõttes.

Digitaalsete kommuunide valdkonnas langes preemia projektile „P2P fond“ („P2P Foundation“, http://p2pfoundation.net), mis on juba pika ajaloo ja internetikoostöö kogemusega portaal. See on kasutajalt kasutajale (peer-to-peer), partnervõrgustiku liikumise ajaloo ja nüüdispraktika infobaas. Bitcoin’i-teemaline esimene artikkel on ilmunud just neilt. Skype’i võime pidada millekski samalaadseks, mille kaudu vahendada sõlmi nii, et tsentraalset infrastruktuuri pole vaja. Eesmärgiks on seatud parema ühiskonna loomine, kus kasutajalt kasutajale ökosüsteem loob uusi väärtusi eelkõige kasutajaile endile.

Digikompetentsi ja -disaini keskused. Siiski on „Ars Electronica“ tervikuna üles ehitatud rahvusvaheliste kompetentsikeskuste kogemusele ja projektidele. Pean silmas eelkõige MIT Medialabi ja ka Linzi kunstiülikooli juures asuvat kasutajaliidese kultuuride (interface cultures) osakonda. MIT Medialab on kõige prominentsem disaini ja uue tehnoloogia arendamise, väljatöötamise ja prototüüpimise keskus. Festivalil kajastati professor Hiroshi Ishii juhitud kombatava meedia grupi (Tangible Media Group, http://tangible.media.mit.edu) tegemisi: nad muudavad piksleid puuteliseks.

Tulevik peitub tõesti selles, et digitaalne ja immateriaalne ulatab puutele käe, vahel otseseltki, pikslid muutuvad katsutavaks ja kombatava kaudu saab mõjutada piksleid.

Paar näidet kombatava meedia grupi tegemistest. Projekt „Materiaalne“ („Materiable“, http://tangible.media.mit.edu/project/materiable) võimaldab kogeda viskoossust, elastsust ja paindlikkust PINidele üles ehitatud kasutajaliidese kaudu. Saab luua hüpoteetilisi materjale ja neid ka kogeda. Või siis projekt „Cilllia“ (http://tangible.media.mit.edu/project/cilllia/), mis põhineb 3D-prinditud harjadel või karvadel ja võimaldab adhesiooni, kokkukleepumise tõttu luua uut tüüpi mootoreid ja muid objekte. Kõik kokku on mõistagi uskumatul tehnilisel tasemel arendus-uurimisprojektid, nii et küsid endalt, mis on siin kunstiga pistmist. Arusaadavalt on tegemist pigem disainiga, millel on parimal juhul ka majanduslik väljund.

Aga hoomamatu üritus on endiselt rahvarohke, pakkudes mõtteid asjatundjatele ja meelelahutust lastele. Kahtlemata on see mõeldud laiemale auditooriumile. Kriitikud, digikultuuri eksperdid peavad aga vaimutoitu lausa tikutulega otsima. Õnneks nad seda ka leiavad. Omal kohal on uurimiskeskuste ja õppeasutuste teemaplokid, temaatilised konverentsid ja seekord päevapoliitilise ettevõtmisena pagulasteemalised alakonverentsid ja -näitused. Arusaadavalt toimub kõik teadmises, et digivahenditest ja -kultuurist on saanud argipäev ning ega tehnoloogia kui vidinamaailm ei ole kunagi „Ars Electronica“ prioriteet olnud. Pigem ikka, kuidas see muudab kunstiloomingut, inimeste suhtlemist ja ühiskondi tervikuna.

1 Hiroshi Ishii, Radical Atoms: Beyond the „Pixel Empire“, https://docs.google.com/gview?url=http://archive.aec.at/media/archive/2016/221134/File_06180_AEC_FE_2016.pdf&chrome=true

2 Siegfried Zielinski, Expanded Materiology, https://docs.google.com/gview?url=http://archive.aec.at/media/archive/2016/221134/File_06180_AEC_FE_2016.pdf&chrome=true

3 http://www.mediaarthistory.org/refresh/Programmatic%20key%20texts/pdfs/Huhtamo.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming