Integreeritud „In graafika”

Rainer Vilumaa

Ehk läbi kaose korra poole. Martin Mazorra ja Mike Houston. Pealtpanemise korvpall. Puulõige, papier-mâché. 2006. Pärnu uue kunsti muuseum. Press

Graafikal on head ajad. Nii võiks järeldada, kui vaadata viimastel aegadel kunstielus toimuvat: möödunud aasta suursündmuseks oli Tallinna XIV graafikatriennaal ja sellega paralleelne rahvusvaheline konverents „Slices of Time”, praegusele andis tõhusa stardi korraline Pärnu „In graafika”.

„In graafikast” ei saa rääkida väljaspool seda vedava jõu Non Grata konteksti, Non Grata aga näib olevat pidevas muutumises ja transformeerumises, seega muutub ka „In graafika”. Kui mullune üritus oli tüüpiline gratakate anarhiafestival, kus avamisüritused olid Pärnu linna peal laiali ning küllaltki pidust seltskonda transporditi bussiga objektilt objektile, siis tänavu oli ettevõtmine märksa kompaktsem ja kontsentreeritum. Võib ju taga nutta möödunud aegade spontaansust, vaheldusrikkust ja paljusust, kuid tegelikult on „In graafika”  konkretiseerumine pigem hea kui halb. Ja publikule vähem väsitav.

Seekord jäid ära Non Gratale juba tunnuslikuks saanud mudaravilatuur kui ka eksperimentaalsed getospeissid: „In graafika” leidis aset märksa harjumuspärasemas miljöös – veel hingitsevas Pärnu uue kunsti  muuseumis ehk Chaplinis, Endla teatris, Tartu ülikooli Pärnu kolledžis ja Pärnu kontserdimaja ruumides. Tahes-tahtmata tärkab küsimus: kas mässulisest Non Gratast on saamas etableerunud institutsioon? Teatud mõttes küll. Pärnu kunstimaastikul on nad seda juba mõnda aega olnud, aga juba ka Eestis laiemalt. Pealegi tegutsevad gratakad erakordselt aktiivselt üleilmses plaanis.

Non Grata (ja vastavalt „In graafika”) edu võtmeks on integratsioon. Peamiselt Mari Kartau ja Al Paldroki organisatoorsete võimete viljana on Non Grata järjest tihedamini lõimunud üldisesse eesti kunstipilti: seda ei peeta enam eeskätt märatsevate punkarite jõuguks, kuigi kas või möödunud aasta pudelilõhkumise performance Schönbergi kontserdi kontekstis selleks taas kord põhjust andis. Muide, vahejuhtum kujunes hoopis soodsaks reklaamiks nii Non Gratale kui ka Eesti Arnold Schönbergi ühingule ega takistanud „In graafikat” selgi aastal nüüdismuusika viljelejatega koostööd tegemast. „In graafikat” vääristasid omapoolse panusega ka eesti kunsti old grand men Raul Meel ja Leo Lapin. Ilmselt seob kunagisi dissidente ja praegusi klassikuid Non Grataga teatud hingesuguluse tunnetamine.

Omaette teema on Non Grata rahvusvahelised suhted. Küsimus pole selles, kas neid on kutsutud või on nad osanud ennast ise sokutada, igal juhul on Non Grata haardeulatus ja kohalolu väljaspool Eesti piire toimuvatel kunstiüritustel muljetavaldav. Ning nende poolt siia imporditud väliskunst ning väliskunstnike workshop’id on nii „In graafika” kui muudegi Non Grata egiidi all toimuvate ürituste põnevaim osa. Nii ka nüüd.

Hea näite graafika piiride kompamisest vormistuslikel otsingutel andsid noored ameeriklased Martin Mazorra, Dennis McNett ja Mike Houston. Need New Yorgis tegutsevad kunstnikud (Cannonball Press) püüavad anda traditsiooniliselt kahemõõtmelisele meediumile installatiivseid dimensioone. Nende puulõiked ise vastavad igati praegu valitseva ekspressiivse figuratiivsuse trendile, millele lisandub törts kohustuslikku ühiskondlikku teadlikkust.

Traditsioonilise puulõikemaa Saksamaa esindajad (grupeering Fleischerei) üllatavad interdistsiplinaarsusega: kõikvõimalikes tehnikates graafiliste tööde mapid, erksad värvid (tundub, et tegeletakse veel nii ebanoortepäraste probleemidega nagu kompositsioon ja koloriit), video ja performatiivne elav muusika. Mõnus ja sundimatu atmosfäär kui omaette väärtus. Meil selliste asjade peale tavaliselt ei tulda.

Selle kõige kõrval tundus kodumaiste kunstnike väljapandu ootuspärane, valmistas isegi pettumuse. Või pettis. Peeter Allik serveerib Pärnu Kontserdimajas uute ja revolutsiooniliste „ravipiltide” pähe oma kümnenditaguste tööde digisuurendusi. Tema stiili järgiv Toomas Kuusing on kolledžis oma teostesse suurendatud pikslite näol veel tehnilist praaki lisanud.

Mõtteainet andis aga Non Grata „allüksuse”, rühmituse Vedelik performance-loeng. Pseudoskeeme, mida eriti armastab teha Al Paldrok, on Non Grata üritustel ennegi nähtud, kuid seekordne eripära on mängimine mõistetega nagu „kultuur” ja „pseudokultuur”. See toimis suurepäraselt olukorras, kui „In graafika” näitusi avati Pärnu kontserdimajas samal ajal, kui viidi läbi talendisaate „Eesti otsib superstaari” kohalik eelvoor. Kaks eri tasandit, eri dimensiooni lõikusid äärmiselt intrigeerival viisil. Ja kumbki pidas teist väheoluliseks, võõraks, veidraks, pseudoks. Või mida võisid arvata moodsas haldjastiilis lastesünnipäeva pidavad perekonnad Endla teatris Stiilse Viisiku ja Lapini-Meele näituse avamisest? Integratsioon seegi?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming