Innovatsiooni banaalsus

RAIVO KELOMEES

 

Sündmus, mis on tavateadvuses seotud tehnilise uuendamisega ja kasutute imevigurite valmistamisega, on varemgi oma tähelepanu suunanud madaltehnoloogilistele uuendustele, elektrita majandusele ja miljonitele Aafrika inimestele, kes kasutavad mobiile, kuid kelle kodus ei ole elektrit.

Laiemalt ei ole tehnoloogia ja ühiskonna vastasmõjude uurimises midagi üllatavat, need suhted on sama vanad kui inimkond. Leiutised, tehnilised uuendused, on teinud tsivilisatsioonist selle, mis see praegu on, paraku koos lõhkumiseks mõeldud tehnoloogiaga, nagu seda on militaarne. Kuid teame ju, et sõjaline võistlus on paradoksaalselt stimuleerinud tehnilisi uuendusi. Kuigi eesmärk on olnud eelise saavutamine vastase ees, on tehnoloogiaga kaasnenud kasu kogu tsivilisatsioonile. Meenutagem kas või telegraafi esmakordset kasutamist Krimmi sõjas (1853–1856).

„Ars Electronica’lt” on oodatud erinevaid asju. Pettumuse osaliseks said sel aastal need, kes ootasid tummisemat arutelu põletavatel teemadel. Kuid oli siis tegu eelarve piirangutega või korraldajate soovitamisega korraldada peasümpoosioni, igatahes küsisid mitmed vanad olijad „konverentsi” järele, mis ju igal aastal koos paikapandud aruteluteemaga täidab janused ajakirjanikud tekstiga, mida on hõlbus refereerida. Kuid ju siis ei olnud millegi uue ümber vaimu panna. Kui siiski mõelda ärevale poliitilisele olukorrale Euroopas, sõjale Ukrainas ja Venemaa arrogantsile, siis oleks võinud mõne teema üles võtta. Näiteks kommunikatsioonivahendite destruktiivne kasutus, nagu seda näeme meedia-ajupesu näitel mitmes riigis. Mõistagi arvab suur osa venelasi, et ajupesu lähtub Euroopast ja Ameerikast ning tõde on mõistagi just nende riigis.

Kuid infosõjaga seoses meenub 1998. aasta festival „Infosõda”. See oli tunduvalt varem kui pronksiöö ja kuigi tänapäeval saame küberkaitsest ja -sõjast rääkida rakenduslikes terminites tegelike institutsioonide näitel nagu ka Eesti NATO kooperatiivne küberkaitse kompetentsikeskus, ei taha humanitaaride kultuuriüritus neid teemasid enam naljalt üles võtta. Tundub, et seisukohavõtt ületab sündmuse poliitilise tolerantsi ja väljub ohututest raamidest. „Ars Electronica’t” on rahastatud valdavalt Linzi linna, maakonna ja ettevõtjate eelarvest, kus sõnaõigus on Ülem-Austria poliitikutel, kelle nähtamatu, ent tuntav käsi on sündmuse süütusse kultuurinišši kanaliseerinud.

Jäänud on professionaalsed arutelud tehnilise innovatsiooni nüanssidest, paarikümneaastaseks saanud uue meedia osakonna käekäigust kunstikõrgkoolides ja tehniliste vahendite kasutamisest ülerahvastatud tsivilisatsioonikauges Indias. Ere näide on Barefoot College Indias (www.barefootcollege.org), kus külanaised valmistavad päikesepatareidel töötavaid valgusteid ja parapoolseid reflektoreid toidu keetmiseks. Valgusküllases Indias või ka Aafrikas on päike jätkusuutlik energiaallikas, ent selle trendi kasutamine ja varieerimine on üsnagi ammune ettevõtmine. Maksab meenutada ka Olafur Eliassoni projekti „Väike päike” („Little Sun”, http://www.littlesun.com). Otse veebileheküljelt võib selle asjanduse paarikümne euro eest ka osta – armas päikesepatarei-lilleke, et tuua valgus pimedatesse Aafrika küladesse. Öko ja kõrgtehno ristamine on jätkuv, kuid ka väga praktiline trend.

Üldjoontes toon siin välja kolm teemat, millest võiks kirjutada ja millel on pistmist otsesemalt kunstiajaloolise vaatepunktiga. Esiteks peaaegu 80aastase elektroonilise kunsti guru Roy Ascotti austamine ja premeerimine, innovatiivsete digitaalkunsti initsiatiivide „tarbijalauale” jõudmine ning meediakunsti ja -disaini õppeasutuste väärikad ümmargused tähtpäevad.

Roy Ascott (sünd 1934) on tihedalt seotud „Ars Electronica” arenguga. Ekstra tema tarvis loodi preemiakategooria „Meediakunsti visonäärpioneerid” („Visionary Pioneers of Media Art”). Ascotti nimi on seotud eelkõige telemaatilise kunsti ajalooga. Esimese projekti „Terminalikunst” („Terminal Art”) tegi ta juba 1978. aastal. 1983. aasta projekt oli „La plissure du texte”, mis teostati „Electra” näituse ajal Pariisis, kus kunstnikud kirjutasid erinevates geograafiliste punktides ühte muinasjuttu.1 Sisuliselt oli tegu reaalajas telekommunikatiivse projektiga. Ajaloo mõttes viidatakse László Moholy-Nagy’i „Telefonipiltidele” ja Bertold Brechti ideedele. Kuid Ascott pole olnud ainult üks esimesi tegijaid veel enne digitehnoloogiat, kui teleprojektide teostamiseks kasutati telefoniliine, faksiaparaate või prantsuse Miniteli. Ascott on arvestatav ideoloog ja visionäär. Tema artiklikogumik „Telemaatiline haare. Kunsti, tehnoloogia ja teadvuse visionäärsed teooriad” („Telematic Embrace: Visionary Theories of Art, Technology, and Consciousness”, 2003) sisaldab artikleid juba 1960. aastatest ja ilmestab tema leidlikkust ja haaret. Ta on järjekindlalt viljelnud eksperimentaalset kunsti, olgu see tehnoloogiline või mitte, genereerides uusi termineid ja suundi kunsti, teaduse ja tehnika ristumispunktis. Tema terminid on gesamtdatenwerk, telematic art, technoetics, telenoia, moist media. Tema algatatud Planetaarne Kolleegium (The Planetary Collegium), mille president ta on, liitis uurimiskeskused, kus tegeldakse teaduse, kunsti, tehnoloogia ja teadvuseuuringute ühendamisega.

Omamoodi üllatus oli endalegi, et selle festivali üks pikaaegsemaid kategooriaid „interaktiivne kunst” oli 1990. aastate alguses just tema ettepanek. Ta on olnud visionäärina ka „Ars Electronica” keskuse töörühmas. Hoone esimene versioon avati 1996. aastal ja laiendatud-täiendatud keskus 2009. aastal. Sellest ongi saanud kunagise terasetööstuslinna Linzi tänapäevane kultuuriline visiitkaart.

Teiseks mainimisväärseks üldistusi pakkuvaks asjaoluks on kunagiste innovatiivsete tehnoloogiate ja lahenduste tarbijalauale jõudmine. Berliini disainifirma Art+Com liikme Joachim Sauteri ettekanne ilmestas paarikümne aasta arengut. Viimane uudis, et see kaebas kohtusse Google Earthi, kuna väidetavalt on kopeerinud ettevõte nende 1994. aasta projekti „Terravision”.2 Mistahes sellest juhtumist saab, võib huviline näha nende veebis toodud näidetest, et sarnasus on silmatorkav. Kuigi „Terravision” oli installatsioon, võis sealgi gloobusesarnast objekti pöörates surfida mööda maakera.

Teine iseloomulik näide on ooperiprojekt „Meedialava kostüümidisain” („Medial Stage and Costume Design”, mis esietendus 2002. aastal Münchenis.3 Näitlejatele-lauljatele olid reaalajas selga projitseeritud geomeetrilised kostüümid. Selleks kasutati keerulist soojatundlikest kaameratest kokku programmeeritud kooslust. Tänapäeval saab kõike hoopis lihtsamalt teha Kinectiga. Viimane ongi kujunenud üheks populaarsemaks installatsioonitegemise abivahendiks. Kuni see värske on, võib publikut veel üllatada, kuid koos mängukonsooliga lahutab see juba ka paljude virtuaalsete tantsijate ja jalgpallurite meeli arvukates kodudes.

 Tänavuse „Ars Electronica” pealkiri oli „C ... what it takes to change” ehk „M ... mida on vaja muutusteks”. C-täht osutas sõnale „change” („muutus”), aga ka paljudele teistele c-tähega algavatele sõnadele inglise keeles nagu „creativity, collaboration, craziness, cyberspace, commitment, capital, capability, clouds, cynicism, challenge”  jne.


Tänavuse „Ars Electronica” pealkiri oli „C … what it takes to change” ehk „M … mida on vaja muutusteks”. C-täht osutas sõnale „change” („muutus”), aga ka paljudele teistele c-tähega algavatele sõnadele inglise keeles nagu „creativity, collaboration, craziness, cyberspace, commitment, capital, capability, clouds, cynicism, challenge” jne.

Kolmas silmajäänud teema on meediakunsti ja disaini õppeasutuste või osakondade juubelitähtpäev, mis Linzis keerles ümber sealse kunstiülikooli „Elektrooniliste liideste kultuur” (interface culture magistriõppe XX aastapäev. 20aastaseks saab ka näiteks Aalto ülikooli Media lab ja EKA uusmeedia osakondki on 1994. asutatud E-meedia keskuse järeltulija.

Asutustel profiilid ja rõhuasetused erinevad, kuid interface culture vundamendiks on kunstnike Christa Sommereri ja Laurent Mignonneau tegevus. Silma paistnud juba 1990. aastate alguses ikooniliste projektidega, mille ümber kirjutataksegi interaktiivse kunsti ajalugu, tegutsevad nad endiselt suunal, mida võiks nimetada pigem interaktiivseks disainiks. Osaliselt on sellel väljundeid eksperimentaalsesse kunsti, kuid ka rakenduslikesse projektidesse. Tudengite tööd on enamasti tootedisaini ja digidisaini summa. Alakonverentsile järgnenud arutelul püüti sõnastada eksperimentaalse kunsti alase hariduse kohta akadeemias ja jõuti Aalto Medialabi juhi Philip Deani sõnul veendumusele, et märksõnaks peaks olema „antidistsiplinaarus”. Reaalselt nii ongi, sest projekte on üha raskem defineerida, nende valdkonda määratleda. Milleski näib see hoopiski interdistsiplinaarsusena, kuid nähtavalt oldi häiritud akadeemia toimimise aluspõhimõttest – publikatsiooninõudest. Kunsti­väljundipõhiselt toimivad kunstnikud töötavad ju teistes registrites, kus publikatsiooniks on näitus või loominguline projekt, kus osaletakse. Nagu võib näha ajakirja Leonardot lugedes, vormistatakse kunstiprojektid ka ettekanneteks ja võta sa kinni, kas kunstitöö pakkus ainet teaduslikuks uurimuseks või oli kirjaliku uurimuse publitseerimise vajadus ettekäändeks kunstiteose tegemisele.

Igatahes on suursündmusel arutelusid ja teoseid küllaldaselt ning on kena, et üha rohkem eestlasi on hakanud „Ars Electronica’t” üles leidma. Paraku ei kipu meie skaibimaal tehnikainimesed humanitaaridega kokku saama. Koostöö näib siiski ainukese innovatsiooni tagajana. Kurb on aga see, et glamuursest ja revolutsioonilisest innovatsioonist saab banaalne meelelahutuslik olmetoode diivanilaual.

1 http://alien.mur.at/rax/ARTEX/PLISSURE/plissartx2.html

2 http://www.artcom.de/en/news/article/detail/art-com-sues-google

3 http://www.artcom.de/en/projects/project/detail/medial-stage-and-costume-design

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming