Inimolemust mõistev dramaatiline Fabre

Kai Herkel

Jan Fabre tegeleb fundamentaalse probleemiga: ta esitab küsimusi inimese kui otsiva liigi ja tema olemasolu tähenduse kohta. Ning mitte ainult ei küsi, vaid  pakub välja ka huvitavaid lahendusi. Sest homo culturalis otsib ise pidevalt oma olemasolu tähendust: ta on mõelnud välja oma otsinguid suunavad nähtused nagu müüdid, rituaalid, teadus, kunst. Seetõttu viitab Jan Fabre oma töödes mitmesuguste rahvaste müütidele, inimaju kui loova mõistuse keskusele ja teadussaavutuste surematusele. Tema arvates on aju maise ja hingelise maailma sild.  

“Planeedi antropoloogias” on teda vaevanud eelkõige küsimus,  milline võiks olla homo culturalis’e ID-kaart. Jan Fabre esitab hüpoteesi, mis võiks inimkonda iseloomustada, kui seda uuritaks väljastpoolt.  Fabre’i kontseptsiooni  kohaselt on meie planeedi isikutunnistus just erinevate kultuuride sümbolid ja nende rohkus (või vähesus), samade sümbolite tõlgendus eri ajajärkudel ehk ka sümboolsus laiemalt. Eri kultuuride esindajaid on võimalik identifitseerida just selle põhjal, kuidas neis kultuurides on sümboleid tõlgendatud.

Olulisem kui vormi väline kuju (ilu või inetus), on Fabre’i arvates just see viis, kuidas vorm suudab edasi kanda filosoofias, teaduses või  kunstivallas saavutatut. Kas need vormid on ületanud oma ajalikkuse ja muutunud universaalseteks ning ajatuteks või on need seotud ainult oma aja ja selle tõttu kindla kontekstiga?

Väljapaneku lähemat vaatlemist alustan tööst “I Spit on my tomb” (“Ma sülitan oma hauakivile”, 2006). Pealkiri tundub esmapilgul lihtsalt provokatiivne. Mõeldes veidi sügavamalt, võib seda tõlgendada teadmiste ja teadvuse igavese jätkumise ja kõigele maisele käegalöömisena. Fabre’i elusuurune skulptuur, mis seisab keset Hollandi loovisikute surnuaeda, mõjub nihestatult, kuna seal on kõrvuti juba surnud loovisikute ja veel elusa hauakivid. Filosoofia, teadus, kunst, muusika ja kirjandus on loova mõtlemise vormid, mis tõepoolest ei sure. Ajalikust ilust olulisem on kestmajäämine ja ideede ning teadmiste universaalsus, ajatus.

Ema annab elu lapsele, kellest võib saada kunstnik, filosoof või teadlane, kes omakorda annab elu oma loomingule ning saab selle kaudu surematuks. Fabre viib dharma õpetuse elu, surma, pideva kannatuste ja õppimise tsüklist teaduse ja kunsti saavutuste ringluse tsükli tasandile. Eri ajastutel loodud ideed ja saavutused kanduvad uuestisünni idee kohaselt edasi teadvusvoogude kaudu. Juba kogetud ja nähtud kunsti ja teaduse saavutused, mis on läbinud materialiseerumisprotsessi, sünnivad kultuuris uuesti ja on uues kvaliteedis valmis vastu võtma uusi väljakutseid.  

Otseselt ajuga seotud töödes (“The Artist tries to drive his own Brain” (”Kunstnik püüab juhtida oma aju”) ja  “My brain is smoking” (“Mu aju suitseb”) üritab Fabre näiliselt ohjata oma aju nagu tõeline ratsanik metsikut hobust. Ometi kumab siit läbi iroonia ajutegevuse juhtimise võimalikkuse üle: suitsevat aju võib tõlgendada kui liigse mõtlemise tagajärge, samas juhib kunstnik vaataja tähelepanu nii aju organiseeritusele kui ka kokkusattumistele. Seetõttu võib suitsevat aju mõista ka kui mõtlemise lendumist maailma ning aju kui füüsilise ja hingelise maailma silda. Mõtlemine ja  tegutsemine, materiaalsed ja vaimsed otsingud läbivad inimese elukaarti kogu elu kestel.

Mõlemas projektis – nii kassidega, kes trotsivad Fabre’i loodud kassimaailmas surma (“Protestation of the dead alleycats” ehk “Surnud põiktänavakasside kaitsmine”), kui ka laudlinale asetatud seitsme kaku peaga (“Messengers of Death Decapitated” ehk “Maharaiutud peaga surma sõnumitoojad”) projektis on vaatluse all surm. Üheksa eri poosis kassi annavad märku neile aegade jooksul osaks saanud kohtlemisest. Kass on  ajaloos sümboliseerinud mitmeid asju. Vana-Egiptuses kujutas kass päikesejumala Ra tütart ja õde ühes isikus. Loomult oli ta metsik ja kättesaamatu. Umbes 1000. aasta paiku eKr  hakati temas nägema ka leebemat olendit: teda kujutati viljakus- ja armastusjumalannana, haiguste ja kurjade vaimude vastu kaitsjana. Vana-Egiptuses oli kass niivõrd püha, et tema tapmise eest hukati avalikult. Vastupidiselt Egiptuse tõekspidamistele peeti kassi keskaegses Euroopas kuradiga mestis loomaks ja usuti, et tal on seitse elu ja et ta toob hukatust. Anglosaksid uskusid, et kassil on üheksa elu ja et ta toob õnne. Fabre’i projektis sümboliseerib  kass arusaamade muutumist, tõlgenduste muutumine tähistab ühtlasi ka aja kulgu. Seitsme kaku projektis mängib Fabre kaku erinevate tähendustega, seda nii sümboli kui ka metafoori tasandil: kakk kui kurva sõnumi kuulutaja, sageli  surmasõnumi tooja, külmakuulutaja, öö kuulutaja. Mõeldes kultuurides käibel sümbolitele, kujutab kakk endast nii konkreetse inimese tulevikukuulutajat kui ka maailma tuleviku ennustajat. Kuid kakk on ka seaduselooja, -kuulutaja. Ka selles projektis mängib aeg tähtsat rolli, et nagu kassi tuleb ka kakku pidada ajatuks olendiks.

Fabre on dramaatiline kunstnik, kes käsitleb esmapilgul juhuslikke, kuid tuues mitmete võtmekujundite (kass, öökull, aju) abil esile meie maailmas kehtivaid tõekspidamisi, mis ei olene ei ajast, kultuuriruumist ega riigikorrast. Need sümbolid, millega tema tegeleb, on tõepoolest universaalsed ja arusaadavad igaühele, kes on valmis süüvima inimese olemusse. Kõikides  projektides käsitleb ta erinevaid vorme, et viidata inimarengu saavutustele või sümbolite kaudu inimkonna olnud ja praegu maksvatele tõekspidamistele. Tema  tööd on nii öelda nähtamatute niitidega omavahel seotud. Kui vaataja vähegi viitsib ennast Fabre’i mõttelõngaga siduda, siis annavad  tema teosed piisava mängumaa, et vaataja võiks tekitada oma privaatse sümbolite maailma. Kuulates näitusekülastajate omavahelist juttu, sai selgeks, et rahvusele, eale või sugupoolele vaatamata suutis igaüks leida sellest väljapanekust midagi just talle põnevat, midagi, mis oli Veneetsia biennaali teistest väljapanekutest erinevalt välja pakutud. Fabre’is ei puudu indianajoneslik seiklusmaigulisus, kuid tema peen mängulisus ei suuda üksnes vaatajat köita, vaid paneb ta ka kaasa mõtlema.