In memoriam: Andres Tolts

Andres Tolts 8. X 1949–18. III 2014

Eesti kultuuriavalikkus on leinas, käsi tõrgub veel kirjutamast Andres Toltsist minevikus. Ööl vastu 18. märtsi, 64aastaselt, lahkus legendaarse tudengirühmituse Soup ‘69 asutajaliige, Eesti popkunsti esimese laine üks liider, kontseptuaalse maalikunsti vaieldamatu juhtfiguur, peenetundeline esteet ja Mare Vindi truu kaaslane läbi aastakümnete Andres Tolts.
Täna avataval kevadnäitusel Tallinna Kunstihoones on väljas kunstniku värske maal, veel 2012. ja 2013. aastal oli ta taasleitud vana näituseformaadi – kevadnäituse  korraldustoimkonnas, ta kujundas ka 2012. aasta suurnäituse. Tallinna Kunstihoone suurtes saalides, kus ta oli aastakümnete jooksul lugematuid näitusekujundusi teinud, majas, kus aastakümneid asus ka ta ateljee, toimus 2009. aastal Toltsi 60. sünnipäevale ajastatud retrospektiivnäitus, mis oli pealkirjastatud ehttoltsilikult lihtsalt „Näitus”.
Tolts elas sünkroonselt Eesti elu ja eesti kunstnikele eri kümnendeil avanevate võimalustega: „mida millalgi teha” reegel oli talle, Pelgulinna poisile, varakult selge. Ludmilla Siimu õpilasena Tallinna 46. keskkoolist läksid nad koos Ando Keskkülaga ERKIsse disaini õppima kindla sooviga hiljem maalikunstnikuks saada. Lõpetamisjärgsetel aastatel 1974–1982, kui Tolts töötas kirjastuse Kunst almanahhi Kunst ja Kodu koostaja ja kujundajana, kujunes nõuandeajakirjast sõpruskonna maailmavaateline tribüün pikkadeks aastateks, omalaadne visuaalse vastu­panukultuuri lipulaev. Ületuunitud grunge’i-mööblitükid, maakaartidega tapetseeritud seinad ja kapipealsed vaikelud olid enamjaolt lavastatud Toltsi tollases keldriateljees, toosama maailm koos metafüüsiliste tühermaapildistustega oli leidnud tee ka Toltsi maalidele.
Andres Tolts on kirjutanud paar aastat tagasi ajakirjas Epifanio: „Olin alati olnud vaatleja. Ma nautisin ja naudin tänaseni visuaalsust, sest minule on visuaalsus selline informatsiooniallikas, mida teised meeled pole võimelised adekvaatselt vahendama. Sõna pole üksüheselt tõlgitav helidesse, helisid ei saa visualiseerida ja visuaalsust sõnastada. Selleks ongi loodus andnud meile need erinevad meeleorganid. Kui sa leiad endas kutsumuse tegeleda visuaalse sfääriga, saab sinust kunstnik.”
Kunstnike liidu ametnikel oli 1970ndate algul taipu, et kõrvalt tulevat uuenduslikku maalimeelsust mitte maha trampida, kunstisisene opositsioon nn Tallinna uuele maalile oli aga olemas: võiks öelda, et Tolts ja Keskküla (see oli tandemi pea ametlik kaubamärk neil aastail) olid need, kes õõnestasid igihaljast Pallase koolkondlikku müüti kõige rohkem. Eesti maalikunst läks aga neil aastail rabavalt kiirelt sünkrooni maa­ilma­moega. Vabameelse(ma)d kevad­näitused (neid korraldas kunstnike liit ) ja konservatiivsemad sügisnäitused (neid korraldas kultuuriministeerium) olid maaliradikaalidele 1970ndate algusest avatud, justnagu paokil valged kapiuksed Toltsi ühelt maalilt. Distantsilt näib Tolts meie oma Hockneyna, küll teistsuguse huvide ringiga, kuid väga täpselt defineeritud ajastu mentaliteedi kandjana, polü­stilistiliste mõjutuste kõrgtemperatuuril on sarnasus hoomatav. Mõlemad on ka ebajärjekindlalt, episoodiliselt sõltunud fotorealismist (Toltsi kuulsad Pärnu maantee Urla maja vaated). Teatud eri­päraga, nii-öelda õhuta ruumi ja pildiruumi komponeerimise võttestik viitab kindlale sarnasusele metafüüsilise maali­kunsti ja uusasjalikkusega: kuivavõitu, kindla tinglikkuse astmega pintslitöö (mis tagab vaatajale ühtlasi otsekontakti maalimateeriaga –
esimesena sõnastas selle tabavalt uue maalikunsti patrioot ja erudeeritud kriitik Evi Pihlak, Andrese lähedane sõber), pintslibravuurid ja atmosfäärilisus on Toltsi puhul harv erand.
Vabakutselise maalikunstniku karjäär istus talle kui rätsepaülikond eestiaegsele härrasmehele. Toltsis oli kaasasündinud väärikust ja poisilikku uudishimu, erihuviks küll saksa kultuur süvatasandil, kuulusid tema elustiili hulka igalaupäevased koduloolised ekspeditsioonilaadsed väljasõidud Eesti paikadesse. visuaalne kiindumine kodumaasse realiseeruski patriootliku kohaloleku kaudu – ehtne kunstniku uudishimu, sentimendist vaba, tegudega tõestatud kodumaa-armastus.
Andres Tolts on testamentlikus intervjuus Epifaniole öelnud: „Kui kunsti algtõukeks on vaid sõnastatud soov ilma visuaalse kogemuse ja oskuseta oma kogemust visualiseerida, jätab see mind külmaks. Külmaks jääb ka tavaline vaataja, kes otsib kunstist elamust, mida mitte kusagilt mujalt ei saa. Kui selline situatsioon kestab väga kaua, kaovad need põlvkonnad, kellele visuaalne sõnum oli nauditav, kes vajasid kunsti ja oskasid seda „lugeda”.”
Isiklik rahuleping kujutatavaga on Toltsi maalidel tajutav olnud kõigil ajastutel, kui 1970ndate ja 1980ndate maalide vaimsus räägiks justkui parema „esteetilise korra” võimalikkusest ja soovist nõukogude tegelikkus välja lülitada ( süveneti ju peaasjalikult interjööridesse ja vaikeludesse), siis 1990ndatel, aga eriti 2000ndatel paiskas Tolts välja sarja nõukogude formularide põhinevaid blankett-maale ja assamblaaže – võime rääkida olulisest süsteemitraumast, faasinihkest möödaniku suhtes. Kultuurkapitali aastapreemia sai Toltsi isikunäitus 2003. aastal, 2010. aastal sai Andres Tolts Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2009. aastal märgiti tema kolme juubelinäitust Konrad Mäe medali ja preemiaga. Toltsi erilisusest, visuaalse kultuuri esteetilisuse, selle läbi ka eetilisuse verstapostist – hakkame me kõik puudust tundma.
Kunstnikud on kaotanud hea kolleegi, kirjanikud särava ja erudeeritud vestluspartneri, Eesti kultuur tervikuna aga ühe sidepidaja-mehe, kes astus väärtushinnangute poolest otsekui eelmisest Eesti ajast läbi stalinlik/brežnevliku realismi tänasesse päeva.
Matusetalitus toimub pühapäeval, 23. III kell 14 Kaarli kirikus. Hüvastijätt lahkunuga alates kella 13. 30. Palume lilli ja pärgi mitte tuua. Saab teha annetusi Kaarli kiriku oreli remondiks.

Eesti Maalikunstnike Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kunstiakadeemia
Tallinna Kunstihoone
Pärnu Uue Kunsti Muuseum