Impersonaalse mälu pimik

Jaak Tomberg

Alan Proosa näitus “Unustamise register” Rael Arteli non-profit-galeriis Tartu keskraamatukogu keldris 13. – 19. VI oli vaieldamatult Eesti viimase aja üks põnevamaid ruumiinstallatsioone.  

 

alan proosa

Kas te mäletate ka kõiki oma unustamisi?

J. L. Borges, “Kõikemäletav Funes”

Kas kogu meie ühiskond toimib kui suur tagurpidikäiguga ilmutusprotsess? Millega korvata seda kestuses venivat mõra, mille lööb teadvusesse salvestustehnoloogiate peaaegu paranoiani intiimne lähedus ning nende varjatud, unustuslik funktsioon? Kas see, mida peame mäletamiseks, pole meile kaasa antud möödapääsmatu hädaabinõu, mis katab kinni eksistentsi ühe tegeliku allhoovuse? Asjaolu, et olemasolule tagab pidevuse haihtumine, lakkamine, põhimine ja möödapääsmatu unustus, mis täidab nii isikliku kui ka avaliku ruumi tontlike viirastustega – puhta olematusega, mis olemise sellegipoolest toimima paneb…

Need küsimused ringlesid mu peas, kui käisin vaatamas Alan Proosa ruumiinstallatsiooni/isiknäitust “Unustamise register”, mis on täie kindlusega üks viimase aja tähenduslikumaid ja allutavamaid kunstilisi ruumimuundusi.

“Unustamise register” kujutab endast hiiglaslikku fotovanni, millesse on puistatud vanu portree- ja seltskonnafotosid, unustuse äärel triivivaid dokumente impersonaalsest mälust. Tartu linnaraamatukogu keldri ühes põrandas on 6 x 4,5 meetri suurune ja umbes 20 sentimeetri sügavune süvend, mis on musta kilega kaetud, veega täidetud ning punaste prožektoritega välja valgustatud. Külmas pimikumiljöös jõustub ilmutusvann, mis on täidetud umbes poolesaja eelmise sajandi algusest pärit fotoga. Külastaja võib panna kummikud jalga, astuda otse vanni ning heita pilgu fotodele, ammuste tõelushetkede jäljenditele. Pimiku helitaust on kumedad industriaalsed müramaastikud, millest kerkivad paiguti ning äkitselt esile tuntud meloodilised sisselõiked Marlene Dietrichist Georg Otsani. Enamik fotosid on kinnitatud fotovanni põhja, ent mõned hõljuvad veepinnal, liikudes vaatajate astumisest tekkivate lainetega ühes või teises suunas tasaselt ja aeglaselt kaasa.

Proosa installatsiooni peamine fookuspunkt ja tihedaim tähendustekke koht on ilmutusprotsessi paljastav ümberpööramismoment: installatsiooni nädalase kestuse vältel lagunes emulsioon fotopaberilt lahti, kujutised kustusid ja kadusid. Näituse alguses vette heidetud fotodest said nädala lõpuks puhtad valged lehed. Mitmekordsel külastamisel oli võimalik jälgida ja kaardistada lagunemise järke. Niisuguse lihtsa nihestuse kaudu  õnnestus Proosal tabada tegelik saladus, mida foto oma olemasolus varjab. Jutt käib tühimikust, mis haigutab foto enese kohal. See saladus on esmase mulje pöördpilt: et ilmutus ei talleta, vaid tagab unustuse. Et jäädvustus kustutab hetke. Ja mis peamine, fotograafia tegelik funktsioon on olla unustuse kunstiline agent: ta aitab unustada, mitte mäletada; pärast jäädvustust jääb mälestus fotost, mitte enam hetkest, hetkele tehakse fotot vaadates vaid nõrk, tegelikkuses nüüd juba jõuetult läbitunnetatud osutus.

Ent ehkki Proosa installatsiooni põhiväärtuseks võib pidada seda, millise puhtuse ja kohese enesestmõistetavusega neid unustamise põhitõdesid ta meile meelde tuletab, saab  “Unustamise registrist” piisava seesviibimise korral ka laiemate asjade võrdkuju – siin ei viidata kitsalt mitte ainult kunstilise väljendusvahendi loomusele, vaid ka kultuurilise eksistentsi olemusele laiemalt. Vanade fotode üha kasvav lasu näitab, kui palju on meie ümber kollektiivset unustust, impersonaalset mälu, hajunud, tühje mäletamisobjekte. Dokumentidel, mis on mõeldud mäletamiseks, pole enam mäletajat.

Selle asjaolu esiletoomises on määrav osa Proosa ruumimuunduse allutaval mõjul – pärast mõneminutist fotovannis kõndimist muudavad patoloogiline pimikuvalgus, veeväreluses deformeeruvad fotod ja klassikaliste helifragmentide esilekerkimine umisevast monotooniast (kas klassika on kõige täiuslikum unustuse vorm?) pimikus viibimise seisundiliseks – vaataja pole enam pole enam distantsilt vaatleja, vaid seesviibija, otsene osaleja, kes enam ei vaata, vaid tajub. Külastaja ei vaata enam ühtegi fotot selle individuaalses üksiolus, vaid tajub ruumiatmosfääri kui oma eksistentsiaalse ümbrustiku analoogiat. Ja talle avalduvad selle impersonaalse mälu pimiku tõelised tähenduslikud allhoovused: siin, nagu ka elus, seisab ta lakkamatult hõreneva, üha ekslikuma ja pidetuma mälu tekitatud tontlike unustusvaremete keskel. Ta ei mäleta, mis see on, mille ta on unustanud, teda ümbritseb lämmatava olematuse (ent eksisteeriva, ära-oleva olematuse) hiiglaslik keha. Viirastuvad kujutelmad mõnest möödunud ajastust, mil salvestustehnoloogiad polnud piisavalt hästi välja arenenud, et tegelikkust sedavõrd kerge vaevaga ja sedavõrd suure täpsusastmega representatsiooniks taandada. Millal mindi üle selle piiri, kust edasi on inimesele mälu asemel antud unustus – unustus kui võime ja unustus kui kestuse tegelik garantii?

Proosa installatsioon on harva nähtav näide sellest, kuidas tänapäevaste ja minevikuliste väljendusvahendite koostoime võib olla kantud ühest selgest ja tungivalt edastamist vajavast ideest. “Unustamise register” ilmutab piisaval määral tehnoloogilist läbimõeldust, et see, mida öelda taheti, omaenese vormi kaudu – läbi vormi enese saladuse – küsimusteta mõistetavaks teha. “Unustamise register” osutab võrdse tähendusliku tugevusega nii ümbritsevale kultuuriruumile kui ka fotograafia kui kunstilise ja igapäevase väljendusvahendi loomusele. 

See polnud näitus (nii nagu praegusel ajal paljud teised), kus uute tehnoloogiliste võimaluste fetišistlikusse lummusesse sukeldunult tõukutakse jõuetult eemale inimolemise traumaatilisest loomusest. “Unustuse register” avas nii üldises inimeksistentsis kui iseenda ainelises meediumis mitte selle, mis on ilmne (tegu pole pelgalt jõudu minetava metafooriga), vaid selle, mille ilmne endas rääkimata jätab. See on unustuse nukrameelne pühitsus, vakatus paratamatuse ees. Kui sellele üldse midagi ette heita, siis liigset mälestusväärsust. Ent teisalt võib unustus praegusel ajal ollagi ainus, mida mäletatakse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht