“Impact 4” Berliinis ja Poznanis

Vappu Thurlow

Viies rahvusvaheline graafikakonverents peetakse Tallinnas.  

5. – 10. IX toimus Berliinis ja Poznanis neljas rahvusvaheline graafikakonverents “Impact“ (inglise keeles: mõju, efekt) seekordse alapealkirjaga “Kontakt“. Viimane väljendas korraldajate sõnutsi paljundatava graafika populistlikku ja koostööle ergutavat iseloomu, samuti kultuuride ja rahvaste suhtesildu; ka ajaloo ja kaasaja, kunstnike ja patroonide ning kuraatorite kontakte. Konverentsi toimumine kahes linnas ja kahe kultuuri kontekstis lõi stereoskoopse efekti ja andis konverentsi delegaatidele küllaltki unikaalse võimaluse vaadelda paljusid nähtusi erinevate kultuuride taustal, mis andis ka graafikale endale tõepoolest justkui kaks dimensiooni. Kumbki linn pakkus välja oma spetsiifilisi võimalusi koostöö, vaimsete väljakutsete, isiklike ja institutsionaalsete olukordade lahendamiseks; tulemused osutusid siis sümptomaatiliselt erinevaiks. Sellise teatud mõttes eksperimentaalse õhkkonna loomine õigustas end vägagi, kõik kokkutulnud kogesid üllatusi ja etteaimamatuid olukordi; need kogemused ise sõltusid muidugi suuresti ka sellest, kust üks või teine delegaat ise pärines ja missuguste tingimustega ta harjunud oli.

Konverentsi tohutult arvukad üritused, millest poolegi haaramine oli raske, jagunesid üldjoontes neljaks liigiks: workshop’id graafikatöökodades, näitused, performance’id ja akadeemilised ettekanded. Berliini graafikatöökodades demonstreerisid meistrid oma töövõtteid ja -vahendeid. Tehnikate teostamiseks sobivate sisseseadete rohkuse poolest olid kadestamisväärsed eriti Berliini kunstiülikool ja graafikakeskus Druckwerkstatt Bethania kunstikeskuses, samuti arvukad väiksemad töökojad litograafia, siiditrüki, ofseti, monotüüpia, kõrg- ja sügavtrükitehnikate tegemiseks. Kunstiülikoolis olid väljas suured õpilastööde näitused, Bethania kunstikeskuses nn demograafiaprojekt (mitmete riikide kunstnike eksperimentaalne koostöövorm); konverentsi ürituste hulka oli lülitatud vastuvõtt Käthe Kollowitzi muuseumis, mille vapustav väljapanek oli delegaatidele avatud; samuti  Kulturforumi Kupferstichkabinett jne. Kunstnikud ja üliõpilased esitlesid oma portfoliosid; palju elevust tekitasid kunstnikuraamatute väljapanekud, jaapani puugravüüri teostamise demonstratsioonid ja söödav kunst. Performance’itest jäi kõige eredamalt meelde Ulrike Stolzi interdistsiplinaarne, videot ja muusikat ühendav “Lady Mikaado” kunstiülikoolis.

Suurele ja võimalusterohkele Berliinile pakkus niisama huvitavat alternatiivi Poznan oma kunstiakadeemia, rahvusmuuseumi, Zameki kultuurikeskuse ja galeriidega, mis asusid kauni vanalinna ümbruses. Delegaatide üheks lemmikuks kujunes siin Thomas Kilpperi 12×22 meetrit suur puulõige “Ära vaata tagasi”, mis oli eksponeeritud kunstiakadeemia fassaadil ja trükitud parkettpõrandasse lõigatud reljeefilt ühes sõjaväebaasis Maini-äärse Frankfurdi lähedal. Huvitavaid ettekandeid oli palju, esiletoodud probleemide seast võiks nimetada uute tehnoloogiate mõju kõrvutamist ajaloolise pärandiga (Ruth Weisberg);  kujundi arengut ja muutumist fotograafia kasutamise tõttu kunstis (Cynthia Kukla); küsimust, kui suurt rolli etendab graafika teostamisel selle tegevuse puhtmeeleline aspekt (Ruth Pelzer-Montada); kas kompuutri kasutamine võimaldab lahendada puhtkunstilisi probleeme (Andrew Atkinson); samuti üles tõstetud probleeme kultuuriidentiteedi, kohaidentiteedi mõjust kunstnike loomingule ja esinemisvõimalustele jpm.

Eesti delegaadid Loit Jõekalda, Eve Kask, Karin Laansoo ja Vappu Thurlow sõitsid Berliini kavatsusega pakkuda 2007. aastal toimuva järgmise “Impacti“ kohaks Tallinna. Konverentsi viimasel, reedesel päeval anti soovijaile võimalus oma ettepanek ametlikult esitada kõigi eelmiste konverentside korraldajaist koosnevale komisjonile, (prof Steve Hoskins, prof Richard Anderton, prof Kari Laitinen, prof Beauvais Lyons, prof Dominic Thorburn) kes pärast selle ärakuulamist meie poolt pakutuga ka soostus. Oma trumpideks korralduslikust aspektist vaadatuna pidasime graafikatriennaali toimumist 2007. aasta sügisel, mille avatseremoonia ja konverents oleksid ühitatavad “Impacti“ omadega. Samuti meie uut ajakohast kunstimuuseumi, mis tundub triennaali ja ka konverentsi toimumiskohana hästi võimalusterohke.

Lõpetuseks toogem siinkohal ära järgmise, viienda “Impacti“ kontseptsioon, mis Poznanis kolleegide poolt läbi arutati ja vastu võeti ning mille kui teatud raamistiku ümber siis graafikakongressi paneele, workshop’e, näitusi, performance’eid jm ehitama hakkame.

 

Slices of Time/Lõigutud aeg

 

“Intellekt esindab kujunemist kui seisundite seeriat, millest igaüks on omaette homogeenne ja seega sisemiselt ei muutu,” kirjutas Henri Bergson (Evolution Creatrice, lk 163) ja et  “Evolutsioon on materiaalsuse ja intellektuaalsuse progressiivne määratletus kordamööda ühe ja teise järkjärgulise ühinemisega.” (Samas, lk 369.)

Pärast XX sajandi lõpu poliitilisi, tehnilisi, kultuurilisi jt muutusi on maailm kindlasti teistsugune; muu hulgas on muutunud ka inimesed, nad mõtlevad ja tunnevad teisiti kui veel kümmekond aastat tagasi. Mitte ainult kiiremini, milles on abiks kompuuter ja Internet. Inimesed ei saa vältida ka emotsionaalset reageerimist muutustele. Näide: vabariigi väljakuulutamisele Eestis reageeriti emotsionaalselt enne ja ka pärast  1991. aastat, ja nii väljendus paljude sündmuste tegelik tähendus. Kunstnikud on spontaansete, vaimsete reaktsioonide kõige paremad vahendajad; sageli sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste esimesed avaldajad.

Ida-Euroopa üks tüüpilisemaid tendentse on juba ammu palavikuline soov lääne kultuurile järele jõuda – sageli sellest endale täpsemalt aru andmata, millele seal tegelikult järele tahetakse jõuda. Aeg enne 1991. aastat on meie poolt praeguseks suurelt osalt unustatud ja seda sellepärast, et me nii väga tahame unustada; samuti inimesi, kes meie meelest seda aega mingil viisil esindavad. Ajajärk enne 1991. aastat on meie mälus justkui kokku surutud, samal ajal kui me oma viimast 14 aastat ikka suurendatult näeme, venitades teda justkui pikemaks, kui see tegelikult on. Ajaloos on muidugi alati olnud perioode, mida maha vaikides vähendatakse, ja teisi, mida liigagi palju meenutatakse. Hetkel tundub selline ajaloo ebaproportsionaalne lõikumine kuidagi eriti sümptomaatiline, peegeldudes ilmekalt kultuuris ja kunstis. Samuti institutsionaalses tegevuses, mis on mõnikord peaaegu niisama meelevaldne kui inimeste fantaasiad.

Kunsti väljapaistvaimaks institutsiooniks on kujunenud kuraatorlus, mis mõjutab jõuliselt kunsti käekäiku. Julgustades üht ja pidurdades teistsugust loomingut, sekkub kuraatorlus kunstnike tegevusse nagu iga teinegi institutsioon. Sõltuvalt sellest, missugusesse “aja lõiku” keegi kuulub, tema tegevust kas toetatakse või mitte. Mis omakorda sünnitab emotsioone ja reaktsioone.

Tahaksime neid küsimusi arutada kolleegidega teistest (eriti Ida-Euroopa) maadest, mille aeg on ehk mõnel teisel viisil lõigutud, kuid kahtlemata on ta seda samuti. Mis seal toimis ja missugused on tagajärjed? Millisteks muutusid inimesed, kunstnikud ja nende teosed selle tulemusel?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming