Ilusad ja koledad

Kaarel N?k

Eesti teatri aasta 2006 Hollywoodi filmitööstuse kujundajad paigutavad üldjuhul afišile turundustöötajate ning produtsentide punnitatud märgistusega  visuaalid, kujundusprogrammis töödeldud peategelaste näolapid ning kuhugi on mahutatud ka asjaosaliste varem võidetud auhinnad või lausekatke mõne kriitiku retsensioonist. Peibutajad (inglise keeles teaser) peaksid plakati vaatajas tekitama uudishimu ning ootusärevust, tihtipeale isegi hämmingut. Grotesksete klantspiltide mõju võib näha siis, kui kuid kestnud posterilevitamine ja publiku peibutamine on lõppenud ja film kinolinale jõudnud. Seega on tihti isegi koledate plakatite kujundamine ja levitamine õigustatud.  

Eesti reklaamitööstust iseloomustab juhuslikkus ja pealiskaudsus, ilupiltide vorpimine ja sihitu kiirustamine. Kuna töötan ise muu hulgas ka turundusasutuses, võin nentida, et kiirtarbimisühiskonnas on selline peaga vastu seina jooksmine ning sisutu reklaamtapeedi tootmine lubatav. Tooted on hooajalised, kampaaniate ning nende väljatöötamise jaoks määratud aeg kindlalt piiritletud ja sageli liigagi lühike, seega ei saa väga head tulemust pea kunagi loota.

Imestama paneb aga, et riigi doteeritud ning firmade sponsoreeritud “Teatriaasta 2006“ kampaania on välja töötanud üks paljudest Eesti reklaamiagentuuridest. Punased, juba kaugelt näha, kuid isegi lähedalt uurides mõistetamatuks jäävad afišid viivad järelduseni, et reklaamiagentuurid ei tohiks sekkuda kunsti valdkonda. Klientide tähtaegade pärast muretsedes ei olegi võimalik minna teatrimaailma süvitsi ja välja õngitseda midagi sellist, mis ka korda läheks ja mõtlema paneks, mis see 100 aastat teatrit õigupoolest Eesti kultuuriruumile on andnud. Vaevalt et kadunud Panso või Järvet punasel taustal küürutavast primitiivselt vektorprogrammis kokku väänatud “maivist“ midagi arvaksid või et see kuidagi nende elutööd iseloomustaks. Kas on tegu metamorfoosiga? Ühendatud on liibuv dress ning arrakulik näota sasipea (võib-olla on tegu viitega teatrimaskidele?).

Olen ise poisikesest peale teatris käinud ja teatrikavasid sirvinud. Kas tõesti ei seostunud minust kümneid aastaid vanematele (ja loodetavasti ka intelligentsematele) inimestele eesti teatriga midagi muud peale punase taustavärvi ja ebamäärase tulnuka?

Aga võib-olla see ongi peagi algava tsirkuse ameerikalik teaser. Sel juhul on puudu komponendid, mis tänaval kõndivat inimest mingilgi kombel erutaksid või uudishimulikuks teeksid …

Kaarel Nõmmik,

EKA graafilise disaini üliõpilane

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht