Ikka veel …

Andrea Geyer osutab vägagi ilmekalt tõsiasjale, et ligi pool sajandit tagasi tõstatatud küsimused on päevakajalised ka praegu.

REET VARBLANE

Andrea Geyeri näitus „Millal meie“ („When we“) Iiri nüüdiskunstimuuseumis (IMMA) kuni 21. X. Projekt on muuseumi poolt tellitud.

1988. aastal avaldas feministlik kunstiteadlane Griselda Pollock raamatus „Visioon ja erinevus. Feminiinsus, feminism ja kunstiajalood“ („Vision & Difference. Femininity, Feminism and the Histories of Art“) taas New Yorgi MoMA legendaarse direktori Alfred Barri abstraktse kunsti väljaarenemise skeemi. Pollock ei teinud seda, et osutada omaaegse väljapaistva kunstiajaloolase sünteetilisele mõtlemisviisile, kuidas Barr oli suutnud MoMA 1936. aasta suurnäitusel „Kubism ja abstraktne kunst“ ühendada üsnagi erinevaid nähtusi ühtsesse mõjusfääri. Seda polnud vaja, sest kunstiajalugu, iseäranis, mis puudutas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi modernistlikku kunsti, õpetati meilgi kunstistiilide üksteisele järgnemisena, ühesuunalise liikumisena, kuhu mahtusid vaid mõned suurnimed, nähtuste loojad ja edasikandjad. Griselda Pollock tõstatas sama probleemi, mida oli juba 1971. aastal teinud Linda Nochlin nüüdseks feministliku kunstimõtlemise üheks tüvitekstiks kujunenud essees „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?“ ning mida ta ise oli käsitlenud koos Rozsika Parkeriga 1981. aastal ilmunud raamatus „Vanad metressid: naised, kunst ja ideoloogia“ („Old Mistresses: Women, Art and Ideology“). Küsimus pole ainult naiskunstnike (aga ka kunstiajaloolaste, galeristide, kriitikute) kõrvalejätmises, vaid kunstiajaloo koostamises, kunstist mõtlemise viisis.

Praegu ei leia euroopalikus kultuuriruumis vist küll enam ühtegi ülikooli, kus kunstiajalugu uuritakse ja õpetatakse vaid instrumentaalselt, stiilide ja nende järgnemise järgi. Kuigi Barri aastakümneid au sees hoitud skeem on nüüdseks leidnud väärika koha modernistliku kunstimõtte ajaloos, ei ole skeemide usk kuhugi kadunud. Ka New Yorgis elav Saksa-Ameerika kunstnik Andrea Geyer on alustanud oma IMMA näitust hiiglasliku, kogu suurt seina katva modernistlikku kunsti avava skeemiga „Ülestõus. Nemad ütlesid“ („Revolt. They Said“, 2016). See ei ole kaugeltki mitte ühesuunaline, üht kunstinähtust teisega siduv diagramm, kuhu kunstiteaduslike mõistete sekka on elavdamiseks lisatud vaid mõningaid nimesid. „Ülestõus. Nemad ütlesid“ on tihedalt läbi põimitud võrgustik, kuhu on haaratud enam kui 850 naist, kes ühel või teisel moel on aidanud kaasa lääne modernistliku kunsti ja kunstimõtte arengule. Idee sai alguse New Yorgi MoMA asutajate Lilie P. Blissi, Abby A. Rockefelleri ja Mary O. Sullivani, aga ka teiste 1930ndate naiste-kunstikogujate-visionääride-ühiskonnategelaste uurimisest, aga kasvas õige pea professionaalsete ja isiklike suhete, pühendumise labürindiks.

Andrea Geyer. Kollektiivne kudum. Ruumiinstallatsioon, 2018.

IMMA / Ros Kavanagh

Näituseruumis on pea võimatu sellest läbi murda. Geyeri hiidtöö meenutab modernistliku ulmejutu tegelase, hullunud professori nägemusi, mida mitte keegi, ka autor ise, hoomata ei suuda. Kunstnik on küll diagrammi tükkideks lõiganud, lisanud käsitletud naiste lühielulood ja lasknud need aja­leheformaadis trükkida, et esitatud materjal kuidagigi vaatajani jõuaks. Geyeri peamine eesmärk pole aga mitte ainult selle gigantse uurimistöö efektne esitamine, vaid Nochlini, Parkeri, Pollocki ja nüüd juba paljude teiste põhimõtte taasesitamine, kuid ikka sügavamale kaevudes ja laiemaid alasid hõivates. (Modernistlikku) kunstiajalukku ei kuulu ainult kunstnikud ja kunstiajaloolased, kunstikogujad ja galeristid, vaid terve hulk vahelülisid, kelleta see hiidmonstrum koos ei püsiks. See on võrgustik, kus väiksemalgi lülil on oma ülesanne täita.

Andrea Geyeri IMMA õuegaleriid täitev installatsioon algab võrgustikuga, edasi kulgeb aga üksteise külge lükitud salongidena, sest selline on praeguse muuseumi, varasema sõjaväehaigla ruumistruktuur. Üks neist salongidest „Kollektiivne kudum“ („Collective Weave“, 2018) on loodud spetsiaalselt IMMA näituseks. Geyer on esitanud Corki ja teiste Iiri LGBT keskuste arhiivimaterjalist leitud logod ja teised liikumisi ühendavad sümbolid elegantse ruumidekoratsioonina, seinu katva kardinana. See on midagi, millest nii mainekas institutsioonis nagu IMMA ei ole varem nii avalikult räägitud, kuigi Iirimaa on vastuoluline: abielulahutus lubati alles 1996. aastal, samasooliste abielu aga seadustati aastal 2015, kusjuures Iirimaa on esimene riik maailmas, kus see seadustati rahvahääletusega. Just nii nagu uurimusele kohale, on Geyer esitanud kasutatud märkide selgituse koos viidete ja muu teadusliku aparatuuriga. Sellega on ta lõiganud läbi nende kogukondliku kuuluvuse, osutanud selle puudumisele, aga selle kaudu ka ühtsustunde tekkimise võimalikkusele.

Projekti lõpetab video „Manifest“ (2017), kus keskealine valge- ja noor mustanahaline naine esitavad vaataja ootusi muuseumile kui paigale, kus vaatajat tõesti oodatakse. Geyer on võtnud aluseks San Francisco nüüdiskunstimuuseumi esimese direktori Grace McCann Morley (ta oli muuseumijuht 1934–1958) veendumuse, et muuseumil peab olema keskne roll inimeste elus, ja esitanud seda läbi praeguse konteksti, kui muuseumide rolli üle on lõpmatult arutletud (meenutagem Kumu või ERMi avamise aegu). „Manifesti“ kuulates tundsin ennast tähtsa tegelase, siiralt oodatud külalisena.

Kui me aga pool tundi enne muuseumi sulgemist teistelegi näitustele (iseäranis iraanlanna Monir Shahroudy Farmanarmaiani „Päikeseloojang, päikesetõus“) kasvõi pilku peale heita tahtsime, pidi piletimüüjanna turvamehelt luba küsima, kes kergelt porisedes meid sisse lubas, kuid hoolikalt jälgis, et viis minutit enne sulgemist kõik saalid tühjad oleksid. Tere-tulemast-tunnet just ei tekkinud, aga see oli omamoodi ilmekas tõestus, et Andrea Geyeri projekt on ka praegu vägagi päevakohane. Kui oleksime veel kuulnud saalivalvurit laulmas „No Wind Shuts Eyes Open“, mis on Geyeri projekti osa, oleks ideaali ja tegelikkuse nihe olnud täiuslik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht