Ihalemise puhas rõõm

Kerttu Männiste: „Kui aktsepteerida, et kunstiteos on võimeline peegeldama oma aja meelelaadi, siis natüürmort võib olla allegoorilistest kompositsioonidest ausamgi.“

REET VARBLANE

Näitus „Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 14. V. Näituse kuraator ja kataloogi koostaja Kerttu Männiste, kujundaja Peeter Laurits.

Kadrioru kunstimuuseumi natüürmordinäitusel on keskendutud peamiselt XVII ja XVIII sajandi Madalmaade ja Itaalia kunstile, kõrvuti vanakunstiga on väljas ka Soome, Läti, Leedu ja Eesti nüüdiskunstnike natüürmordižanriga tehniliselt ja temaatiliselt suhestuvad teosed. Nii on kirjas muuseumi veebilehel ning motona on toodud hüüdlause „Natüürmort ei ole surnud!“.

Kas vanakunsti serveerimiseks on vaja lavastust, osundust praegusesse aega, et publik selle omaks võtaks? Või aitab hästi kujundatud traditsioonilisest eksponeerimisest, sest vana ja asjatundjatelt klassikaks kuulutatud kunsti hinnatakse nagunii juba ette kui midagi ilusat ja väärtuslikku. Sinna juurde käib vanakunsti meisterlikkus, sest vähemalt muuseumidesse või ka suurtesse erakogudesse jõudnud teosed on tehniliselt väga hästi tehtud. Mingil tasandil on sellest ka praegusele vaatajale küllalt: ta naudib seda kunsti ja ihaleb ka endale.

Ihalemine on „Külluse ja kaduvuse“ näituse kontekstis väga õige sõna. Selle näituse väga paljud teosed on loodud materiaalse, sensoorse või tajumusliku ihalemise sooviga: et vaataja tahaks midagi haista, puudutada, omada. Kui tänapäeva kunstnike loomingus on vaikelu sagedamini seotud tarbimis(kultus)e kriitikaga, siis tollal väljendus kunstiteostes siiras nautimise rõõm.

Mis puutub lavastuslikkusesse, siis näitus on nagunii performatiivne akt. Kuna „Külluse ja kaduvuse“ puhul on tegu nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt rikkaliku väljapanekuga, siis ka näituse režii ja kujundus võimendavad omalt poolt natuke seda kunstiteose kui ihaldusobjekti kuvandit.

Renessansist peale, kuigi uus algus oli üks tollane põhimõiste, pöörduti ideaali otsingul tihtipeale minevikku. „Külluse ja kaduvuse“ kataloogis on toodud klassikaline näide antiikkunstnike Zeuxise ja Parrhasiose võistlusest, kumb suudab loomutruumalt maalida. Zeuxis maalis viinamarjad nii elutruult, et linnud olevat püüdnud neid nokkida, Parrhasiose eesriie oli maalitud nii veenvalt, et Zeuxis püüdnud seda eest tõmmata, et näha, mida kolleeg tegelikult oli maalinud. Meisterlikkust mõõdeti materiaalse maailma edasiandmisega ehk millegi kaudu, mida inimene sai nautida ja ihaleda. Tõelist ihalemist oli väärt vaid minevikus loodu.

Et see legend renessansi ja hilisemate sajandite kaudu on meieni jõudnud, osutab kunstnike ihale püüelda kunagi saavutatud absoluutse illusiooni tasandi poole. Polegi tähtis, kas see on saavutatav või mitte, selle poole püüdlemisel peeneneb tehniline pädevus. Üks tasand vanema kunsti vaatamiseks on kindlasti tehniline meisterlikkus, illusiooniloome kõrgtase.

Kui vaadata näiteks XVII sajandi natüürmordi meistri Willem Claesz. Heda natüürmorte, siis meisterlikkuse kõrval tuleb seal selgelt esile mainekujunduslik aspekt: Hiina portselan, Saksa hõbekann räägivad staatusest. Kui silmas pidada Heda nimekust ja kliendibaasi, võib oletada, et ta võis selliseid esemeid endale lubada. Aga mõne vähem tuntud kunstniku või vaesema tellija puhul võis olla tegemist kultus­esemete ja sellest tingitud elulaadi ihalemisega. Aga üks on kindel: kujutatu ei olnud fantaasia, sest kunstnikud käisid suurtes sadamalinnades joonistamas eksootilisi loomi ja puuvilju, ka eksklusiivseid esemeid, millest sai õige pea luksuskaup.

XVII sajandist võib Hollandis leida väga suuri natüürmorte (Frans Snydersi looming), mõõtmetelt võrdväärseid itaalia ajalooliste või religioossete kompositsioonidega. Kõik olenes sellest, mis oli kultussümboliks: kas hea väärikas elu lookas lauaga, ajalookonstruktsioon või vaimsed väärtused.

Näitusel ja vahest veel selgemalt kataloogis on toodud välja natüürmordi alamžanrite side paikkondadega, seda mitte ainult geograafilises mõttes, vaid ka kunstilise mõtlemise kontekstis. Madalmaadele vastandus eelkõige Itaalia. Itaalia puhul tuleb seda žanrit vaadata hilisbaroki raamistikus ja rääkida mitte ainult esemete kooslusest, vaid just ruumi loomisest. Teose konstrueerimine, pildisisese maailma autonoomse ruumi loomise printsiibid erinevad Madalamaade võttestikust.

Willem Claesz. Heda (1594–1680). Natüürmort. Õli, puit, 1637. Sinebrychoffi kunstimuuseum.

Pressifoto

Kas Peeter Lauritsa, Laurentsiuse, Arne Maasiku, Toomas Kalve, Tõnis Saadoja, Saara Ekströmi jt teoste lisamine on nipp, kuidas vanakunsti ajakohastada, pakkuda midagi ka nüüdiskunsti austajale või on see toonud klassikalise kunsti juures välja midagi, mida ei osatud varem tähele panna?

Ajalooliselt on natüürmorti ambivalentselt suhtutud: akadeemilises süsteemis seda eriti ei hinnatud (seda peeti tehniliseks, aga mitte intellektuaalselt väljendusvõimeliseks), aga ometi mõtiskleti ka selles žanris sotsiaalsete ja eetiliste teemade üle.

Kui aktsepteerida, et kunstiteos on võimeline peegeldama oma aja meelelaadi, siis natüürmort on vahest ausamgi kui akadeemilistele kaanonitele vastavad allegoorilised ja ajaloolised kompositsioonid. Näituse ettevalmistamise käigus süvenes mul üha suurem huvi natüürmordi sisse maalitud tähendusväljade vastu: vanitas’e juures tulevad need üheselt välja, teiste alažanrite puhul on need peidetumad. Kui ka kunstnikud ise ei ole oma teoseid natüürmordi alla liigitanud, siis otsustuse ja ka valiku alus oli vana- ja uue kunsti teoste sisemine side ideedes, mõtetes või ka korduvates sümbolites. Michael Petry on koostanud nüüdisaegse natüürmordižanri kogumiku, omamoodi piibli, kus ta on toonud välja natüürmordi õitseaja temaatilised alajaotused, mis kehtivad ka nüüd. Tal oli kasutada kogu maailma kunst, mina püüdsin seda teha meie näidete varal. Kõige selgemalt tuleb ühisosa välja neis töödes, kus tegeletakse ajalisuse, kaduvusega.

Igasugust kunstiteost võib ja peabki tõlgendama, nagu parajasti oskame, aga kas sellega ei kaasne oht, et kipume üle tõlgendama? Kui natüürmordil on kujutatud surnud linde, siis ei pea neid ju sugugi alati siduma elu kaduvusega, need võivad ju ollagi ühe rikka mehe jahisaak, omamoodi staatuse märk.

Ületõlgendamise oht on muidugi olemas. Eriti teravalt torkab see minu meelest silma lillekompositsioonide puhul, millele on antud raamatute kaupa tõlgendusi. Meil ei ole ju tegelikult kindlust ega põhjust öelda, et iga kord, kui Madalmaade meister maalis kompositsiooni iirise või mooni, õuna või kirsid, siis see kandis alati esmajärjekorras kristlikku tähendust. Või jahisaak: surnud loomi ja linde võime tõlgendada elu kaduvuse meenutajatena, aga oludes ja piirkondades, kus jaht on olnud seisuslik privileeg, kannavad jahitrofeed ka mainekujunduslikku sõnumit. Peamine oht tõlgendamisel on, et me kujutist enam üldse ei vaata, otsime vaid üksikuid elemente ja nende tähendusi. Mida sügavamaid ja kaugeleulatuvamaid tähenduskihte leiame, seda enam kipume unustama esteetilist, tehnilise meisterlikkuse ja visuaalse nauditavuse tasandit.

Käesoleval näitusel oleme püüdnud jätta vaatajale vabaduse valida eri tõlgendustasandite vahel. Külastaja võib suhestuda ainult teoste välisilmega ja nautida esteetilisi visuaale – see vaatenurk ei ole halvem ega parem teistest tõlgendusvõimalustest. Näitust saatev raamat pakub mitmekülgsuse huvides täiendavalt ajastuloolist taustinfot ning markeerib võimalusi vaikelude mõtestamiseks sotsiaalsete, religioossete ja moralistlike sõnumite kandjatena. Aga külastajale jääb vabadus kuulatada, milline sõnum või tähendus just tema ja ühe või teise teose kontaktis tekib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming