Igapäevaste teemadega Rietveldi akadeemiast

Eilve Manglus

Gerrit Rietveld akadeemia ehteosakonna üliõpilaste (I ja II kursus) näitus “Two Close Ones, Close to the Everyday” EKA galeriis 16. – 29. III.  

Amsterdami Rietveldi akadeemia ehtekunsti osakonna õppejõud eesotsas tunnustatud ehtekunstnik Hilde De Deckeriga ja 15 tudengit on toonud Tallinna rakenduskunsti triennaalile oma väljapaneku. Näitus kasvas välja semestritööst “Two Close Ones, Close to the Everyday” (“Kaks lähedast, argipäeva lähedal”). Nagu Rietveldis kombeks, haarati projektiga kaasa kõik õppekavas ettenähtud ained. Joonistati, uuriti materjale, otsiti tehnilisi võimalusi eneseväljenduseks, ideede viimiseks ehtekunsti formaati. Nagu Rietveldis samuti kombeks, oli tegu õppejõu ette antud teemaga, millest igaüks oma hetkeemotsioonide ja varasemate projektide abil edasi liikus, et leida midagi südamelähedast oma elust ja mõtetest. Ühtlasi annavad sellised ülesanded oskuse iseseisvas loomingus lihtsalt ja edukalt edasi liikuda, et mitte tehniliste tõrgete või emotsionaalsete madalseisude taha toppama jääda.

Näitusele jõudsid nii joonistused, visandid, materjalikatsetused kui ka valmis ehted ja objektid. Ühesõnaga kõik, mida õppeainetes paralleelselt ja üksteist toetavalt tehtud. Algul valib tudeng ühe objekti enda ümbrusest, analüüsib seda, joonistab, otsib sama tunnet väljendavat materjali. Mõtteid, mälestusi, emotsioone kantakse nii palju paberile, et tekiks võimalus neid transformeerida materjali ja vormi.

Edgar Mosa on uurinud kaaslasi ja oma igapäevast elukeskkonda. Valminud on kantav leegikujuline, intensiivne oranž kaelaehe “Et inimesed teaksid, kui tähtsad nad on teineteisele ja kui loomulik on elada kogukonnas”. Selle teose puhul kõnelevad üht keelt nii vorm, värv kui ka funktsioon.

Aasta eest õppisin sealsamas koolis ühe semestri. Nüüd oli huvitav jälgida, milliste teemadega tegelevad praegu maailma eri paigust Rietveldi kokku sõitnud noored kunstnikuhakatised, segaduses, erineva kultuurilise tausta ja haridusega. Iris Tsante käsitleb oma videos ja kompositsioonidel rütme, värve ja helisid. Teda huvitab see, mis igavene. Vaatajale jätab ta rohkelt lahtiseid mõtteotsi. Noemiè Dodge näib endiselt uurivat veidraid inimesi ja veidraid lugusid enda ümber. Ta must-valged joonistused on ekspressiivsed, süngevõitu. Valminud jalaehte kandmist tutvustavas videos näeme, kuidas seda tuleb trepist üles minnes igal sammul ümber pahkluu juurde ja juurde kerida.

Sel näitusel tabasin end paljude tunnete ja mõtete küüsist. Iga tudeng on jäädvustanud oma õnnelikud ja traagilised hetked, joonistused on tihedalt jutustusi täis pikitud. Ehete – nukukätest ja -jalgadest kaelavõrude, purunenud portselanist krae, käärikujuliste pehmete keede jpm – kasutamist demonstreerivad juuresolevad videod ja fotod.

Kogu näitusele planeeritud ehete ja objektide kollektsioon vaatajani ei jõudnudki, kuna väärtuslikum osa võeti varguste hirmus pärast avamist ekspositsioonist kohe maha. Mnjah, hooliva valvuritädita galerii ikkagi ei funktsioneeri. Keegi ei kleebi tagasi seinale tuuletõmbes maha kukkunud töid ega peleta eemale EKA fuajeed bussipeatusena kasutavaid ülemeelikuid nagasid. Loodetavasti leiab suur kool näitusepaigaks ükskord parema võimaluse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming