Igal arhitektil oma roll, vastutus ja staatus

?ar Mark

  Eelkõige püüan siinkohal kirjeldada olukorda, mis on õhus, mis suunas arhitektide liit liigub, mis on tema roll lähima aasta jooksul ja ka pisut edasi. Ka seda, mis tunded on minul arhitektide liidu eesotsas, sest praegu tundub, et neist kirjutada on lausa püha kohustus:  olen ikkagi värske, ühe aasta vanune esimees. Veel julgen ja tahan välja öelda, mis on minu arvates õige. Aasta pärast on ametiaeg läbi ja siis on tegemist juba uue esimehega, kes peab aasta aega harjuma oma positsiooniga.

Olen väga õnnelik, et mulle on usaldatud see ametipost. See on avanud maailma hoopis teisest vaatenurgast: maailm on avaram presidentide, ministrite, suurte ülemuste, väiklaste ülemuste, heade, mõnikord võib-olla ka pisut halbade inimeste poolest. Avardunud poliitikute ja poliitika mõttes. Ainus asi, mis on mind sealjuures närvišokist hoidnud, on tõdemus, et maailm on nagu avar loomaaed. Ega siis uss ja kährik ei ole sellepärast pahad, et nad on uss ja kährik. Maailmas on neid kõiki vaja.

 See, et maailm on loomaaed, ei ole üldse väga humaanne mõte. Ma ei ole sellega rahul. Mind rahustab aga see, et juba Vanas Hiinas jagati inimtüübid loomadeks: üks on rohkem lõvi kui teised ja siga on tark loom. Ise olen ahv. Lõpuks taandub küsimus sellele, et igal loomal oleks oma roll ja koht selles looduse ringkäigus.

Igatahes olen selle ja paljude muude asjade tulemusel hakanud mõtlema, mis loom on arhitekt. Mis on arhitekti roll Eestis? Usun, et riik jõuab selleni, et seadustab juba ammuse tõe, et maju võiks üldjuhul projekteerida ikka spetsialistid. Ilmselt saame korda ka kvaliteetse ehitamise standardid, normistikud ja kõik head tavad, seda kindlasti tänu Euroopa Liidule. Kindlasti lähevad paljud regulatsioonid ja bürokraatlikud võtted ka üle piiri.

Siiani on aga lahtine ja ilmselt ka jääb lahtiseks, kas arhitekt on kunstnik või praktiliste teadmiste valdaja. Kui küsida, mida arvavad kliendid, siis ka nemad on segaduses. Osa neist soovib tellida kunsti ja teised pragmaatilisi ehitusprojekti tööjooniseid. Põhiliselt soovib tellija selgust. Kas me saame seda neile pakkuda? See hoiaks ära hulga rahulolematust. Selleks, et ei tekiks vastuolu, et klient tellib endale kuiva arhitektuurse tööjoonise, aga saab kunsti, või tellib kunsti, aga saab hoopis odavad tööjoonised.

Meil kui arhitektidel on tähtis roll öelda ühiskonnale, kes me oleme. Meid on nii vähe, et ainus võimalus selleks oleks iga arhitekti osalus: seisukoht peab olema, ei tohi jääda ujuma teenimisvõimaluste meres. Siit jõuab välja tõdemuseni, et maailma eri riikides on  arhitekti rolli  mitmeti käsitletud. Mõnes riigis pole arhitekt üksnes projektijuht, vaid vastutab ka ehituse valmimise eest ehitusplatsil, ehituse kogu raha käib arhitekti käest läbi. See on riigipoolne sund, et tagada jätkuvalt ehituse kvaliteeti.

Teisel juhul, julgen öelda, on arhitekt taandatud/ülendatud kunstnikuks, kuidas võtta. Kunsti tuleks siinjuures mõista kui vaimset ja füüsilist vabadust. Igal juhul ei vastuta arhitekt ehitusprotsessi eest, teeb oma joonise ja talle öeldakse, et ära nüüd rohkem sega, nüüd hakkab üks tõsine tegevus. Kui ehituse käigus tehakse muutusi vastavalt elu nõuetele, siis arhitekt ei tohiks sekkuda, sest temal pole piisavalt pädevaid juriidilisi lepinguid, vastutuskindlustust ja käivet. Kunstnik on nõrk ja teda ei tohi päris elul traumeerida lasta.

Nende rollide vahel  kõigutakse liiga suure amplituudiga. Peaksime suutma kutsetunnistuse, heade võistlustavade ja  muu tegevusega selgeks teha, mis rollis arhitekt on. Ükski neist rollidest pole iseenesest halb. Eksisteeribki arhitekte-kunstnikke, kes viivad edasi suurt mõtet, toetudes mõtlemisvabadusele. On arhitekte, kes seisavad kollektiivse projekteerimise eest ja võtavad kohati kolossaalse vastutuse. On kohaliku omavalitsuse töötajad, kes vastutavad omavalitsuse ehk avalike huvide kaitsmise eest; on ka akadeemilisi töötajaid, kes vastutavad akadeemilise sõnumi eest, mõnes mõttes jälgides kõrvalt seda segast maailma.

On ülioluline, et nad kõik oleksid olemas ja tõsiselt oma tööga hõivatud; et nad mõnes mõttes isegi vastanduksid. On oluline, et nad ise mõistaksid, mis positsioonis nad on. Ei saa olla kõigis positsioonides ühekorraga. Tundub, et seda ei mõista ei tellijad ega ühiskond. Detailplaneering toimib hoopis kolmandat moodi.  Väga raskelt tuleb siiani mõistmine, et omavalitsus peaks seisma tervikliku arusaamise eest.

Arhitektil on õigus projekteerida kliendile kõike, mida temalt tellitakse. See on mäng, mis tuleb läbi mängida, enne kui otsustada tulemuse üle. Räägitakse palju kohustusest, et arhitekt peab kinni pidama planeeringutest, seadustest, muinsuskaitsest jne. Selliste piirangutega suletakse ta kitsasse karpi, kus looming on välistatud. Selle tulemusel jääb läbi mängimata terve hulk võimalusi ja vaimses plaanis potentsiaalselt suuri mänge. Mis tähendab seda, et kui arhitekt teeb tellijale mingi töö, ei tähenda see, et seda peab automaatselt ehitama hakkama. Ühiskonnas peab olema välja töötatud meetod, mille abil saab hinnata, kas projekti on ikka võimalik realiseerida.

Projekte läbi mängides ei häiri arhitekt kellegi huve. Mul ei ole valmislahendusi, kuidas peaks seda korraldama, kuid arhitektide liidu esimehena olen sunnitud sellega tegelema. Kõlgun etteheidete ja kiituste vahel. Et positsioneerida, selgitada ja ka ise mõista. Mõnikord olen selgitamiseks kasutanud juristide abi, sest on nii prokurörid kui kaitsjad; et tekiks võimalus tõe väljumiseks nähtamatust tsoonist.

Praegu peab meie noores sootsiumis ennekõike kuidagimoodi teadvustama arhitektirolle, jõudma välja seadusandlusesse, kultuuriministeeriumi arhitektuurikomisjonini. Siit jõuame teise olulise punktini – kultuuriministeeriumi juurde loodud nõunikukohani. Koht, mis on loodud endise ministri  poolt või vaatamata talle. Kuna tegemist on uue töökohaga ministeeriumi juures, siis pole veel päris selge, millega nõunik tegeleb, mida vedama hakkab, mida peab tegema ja mis rollis on kultuuriministeerium arhitektuuriküsimuste otsustamisel.

Kas see päädib riigiarhitektiga või jõuab mingi muu institutsioonini? Kas kasvab arhitektuuriga tegelevate ametnike arv kultuuri- või mõnes teises ministeeriumis või ei laiene ega toimu miskit? Praegu on ta riigis üksi ja peab suutma koordineerida ja mõjutada mitmete ministeeriumide alluvusse jäävat tööd, mis on arhitektide seisukohalt kriitiline. Need küsimused on kindlasti õhus ka järgmistel aastatel. Loodan, et viie aasta jooksul saab selgeks, kuidas poliitikat paremini ajada. Ikka selleks, et töist tegemist ja võimu rakendumist tasakaalustada.

Et arhitektide liit oleks loomevõimeline, tuleks sinna haarata võimalikult palju uusi liikmeid, ka noori. Siiani ei ole juhatus peale käinud, pole helistanud, e-kirju saatnud, et liikmeid juurde saada. Arhitektide liitu astumine ei tähenda automaatselt kutsetunnistuse omandamist, nagu see oli kunagi varem. Praegu peaks liitu kuulumine tähendama seda, et arhitekt hindab samu väärtusi, mida tema kolleegid ja tegutseb arhitektina. Kutsetunnistuse võib saada ka arhitektide liitu kuulumata.

Õhku on tõusnud ja jäänud ka arhitektuurikeskuse teema. Keskus, kus antaks koostöös mitmete organisatsioonidega arhitektuurialast koolitust, korraldataks näitusi, üritusi. Kui rääkida kultuuriministeeriumi ja ka teiste rahastajatega, siis nad on nõus toetama erialaliitudest väljapoole jäävaid projekte. Erialaliite, kes võiksid kõige otstarbekamalt riigile teenuseid pakkuda, et korraldada oma valdkonna tegevust, on palju, kuid kahjuks on nad rahastamisest välja jäetud. Kuid Eestis võiks kasutada teiste väikerahvaste juures kasutatud mudelit. Šotimaal, Hollandis, Taanis ja Soomes  tegutsevad sellised keskused.

Praegu võib Eestis näha nelja tüüpi arhitektuuriasutusi. On keskus, mis tegeleb ürituste, koolitamiste, näituste, omavalituse toetamise, laste ja noortega jne. On arhitektuurimuuseum, mis tegeleb arhitektuuriajaloo ja museaalsete väärtustega. On kutseharidusasutused, kus õpetatakse ametit. Ja on arhitektide liit, kus tegeldakse oma liikmetega. Uue keskuse loomisega liidu tähendus väheneks või õigemini saaks liit kontsentreeruda oma liikmete vajadustele. Oluline on diversiteet, mis tagaks värskuse ja dialoogi.

Lõpuks ei pääse ka meediast. Praeguse seisuga on arhitektide liit pidanud pidevalt just meedias oma seisukohti välja ütlema. Kas see on arhitektide liidu roll? Kuid elame meediaajastul ning avalik meedia on sageli ainus võimalus, et ennast ühiskonnas kuidagigi nähtavaks ja kuuldavaks teha.  Kas arhitektide liit peab nii palju arhitektuuri/ehituspoliitikasse sekkuma? Ikka kostub, et arhitektide liit peaks teisiti käituma. Arhitektide liidu juhtkond saab tõstatada probleeme, kui see on olnud liikmete soov, kui küsimused on õhus olnud. Mida aktiivsemad on liikmed, seda tugevam on liit.

 

(Artikkel põhineb Eesti Arhitektide Liidu üldkogu ettekandel.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming