Identiteediotsing

Reet Varblane

Kai Kaljo projekt tõlgendab tütre ja isa suhet. Kai Kaljo näitus „Isa kirjad” Tartu Kunstimajas kuni 9. III.

Kommenteeritud kirjavahetuse ja päevikute rohkearvuline ilmumine on nagu epistolaarse žanri kadumise kompensatsioon. Praegusel ajal väljendutakse, suheldakse kirjalikult rohkem kui kunagi varem, kuid ei blogides, Facebookis ega e-kirjades kajastatust jää enamasti tulevikku jälge. Kai Kaljo viimane projekt, 45minutine videoteos „Isa kirjad” on austusavaldus oma isale, legendaarsele raamatuillustraatorile ja graafikule Richard Kaljole, aga ka epistolaarsele žanrile.
Kai Kaljo on toonud vaataja ette oma isa tütrele ning tütre emale, lahutatud naisele, peamiselt 1970ndail kirjutatud kirjad ning postkaardid. Mitte just pikkade, kuid see-eest väga lopsakate kirjutiste kaudu tuuakse meie ette värvikas isik ja tema aeg: 1960ndate lõpp ja 1970ndate algus ehk kirjade kirjutamise aeg, aga ka XX sajandi algupoole Tartu autori tagasivaates. Enamgi veel: Richard Kaljo ülimahlakas väljendusviis toob reljeefselt välja tollased hoiakud kunsti (kultuuri) ja selle tegija, eelkõige suure meeskunstniku kohta ning kultuuriinimeste omavahelise suhtlemise. Näituse kutsele on Kai Kaljo valinud tähendusliku katke või „tatsipau”, nagu Richard Kaljo ise on sellised tõdemused nimetanud: „Sellex, et kunsti teha, peab harilikud inimesed eemale peksma ja nende mollid täis sõimama”.
Richard Kaljo ei ole loobunud kirjavahetuses, vähemalt oma lähedastega, suulise väljaütlemise loogikast: selle rõhutamisel ei ole pidanud paljuks õigekirja ja grammatikareegleid väänata, ebatsensuursete sõnade kui alliteratsiooniga (tark türa, mageda munnihunniku muneja) mängida. Seda kirjutamisviisi võib vaadata bahtinlikus mõttes maskeraadi, näiteks keskajal kõrgkultuuri kõrval eksisteeriva elu­jõulise, reegleid eirava rahvakultuuri väljendusena.
Richard Kaljo kirjad ja postkaardid näevad välja nagu tähtedest (märkidest) koosnevad pildid, kuhu vahel on lisatud ka värvi ning mõni tegelikkuse äratuntav detail (vaba käega joonistatud lilleõis ja tekst „pääasi, et kiri on kirjutatud rohelisega ja lõhnab kevade järele”). Nagu nende tekstide puhul ei ole mõtet rääkida normingukohasest kirjakeelest, nii pole ka n-ö piltkirjade puhul mõtet kõnelda klassikalisest kompositsioonist. Seda ei saa siiski ka päriselt kõrvale jätta, sest see on Richard Kaljole (nagu enamikule tema kolleegidele) sisse kasvanud, on nende, professionaalsete kunstnike loomingu orgaaniline osa.
Kai Kaljo väljapanek ei seisne ainult oma isa isiku (ja tema aja) meenutamises. Selle projekti võti on isa ja tütre suhted. Kai Kaljo on toonud vaatajani ainult valiku pärast ema surma tema korterist leitud (alles hoitud) kirjadest. Ta on lisanud neile illustreerivad pildid: Richard Kaljo foto, kirjeldustega autentsed ajaloolised fotod ja ka nende paikade praegused, Kai Kaljo enda võetud jäädvustused, isa ülimalt tugeva (lausa iseenesestmõistetava) seksuaalse laenguga (mis nõukogude aja välise kombekuse taustal ei olnud iseenesestmõistetav) aktijoonistused ning korduv meremotiiv. See ei ole tüüne lõunamaine, aga ka mitte ähvardavalt tormine meri. See on vaikselt lainetav ja loksuv veepind. Kirjad ei ole vaatajani toodud mitte ainult visuaalsete fragmentide (valiku valikuna), neile on lisatud ka hääl: näitleja Peeter Volkonski kirju ette lugev hääl. Volkonski on sama isepäine, värvikas ja legendaarne isik, kui oli seda Richard Kaljo. Kuid Kai Kaljo ei otsustanud Volkonskit oma projekti kaasata mitte pelgalt tema legendaarsuse peale mõeldes, vaid ühe meenutusloo põhjal, mille tunnistajaks oli noor Volkonski Ku-Ku klubis olnud ja mille hiljem Kai Kaljole edasi rääkinud, sealjuures väga osavalt Richard Kaljot imiteerides. 
Nii on Kai Kaljo konstrueerinud isa loo mitmekihilise mälestuste mälestusena, võtnud endale nii-öelda tausta (tema enda loodud visuaalia on kirjade delikaatne lisandus) ja andnud isale (ka Volkonski karismaatilise, kõrvu kummitava jääva hääle tõttu) keskse, juhtiva rolli. Kuid kirjade esitamisviis keerab rollid ümber: taustajõud ehk tütar ei määra mitte ainult seda, kuidas isa jäädakse meenutama, vaid ka selle, kuidas nende suhe toimis, seega mitte isa ja tütre, vaid vastupidi – tütre ja isa suhtena. Kirjade projekt algab ja lõpeb isa pöördumisega tütre poole. Algusread on suhteliselt rahulikus (isalikult õpetavas-manitsevas) toonis: „Torm ei vii laeva üle vee, tütreke ära ole liiga äge, ära lase tunnetel mõistuse üle. Ära tee rumalusi, isal on usk sinusse, see peab täide minema”. Lõpuread aga lausa meeleheitlik palve: „Minu eluidu on sinusse istutatud. [—] Kai, hoia oma isa asju, palun sind”. Kirjade projekti terviku peale mõeldes võiks viimased read ümber sõnastada: „Jätka isa tööd, sest päev on lühike, elu üürike”.
Kaks aastat tagasi, ka Tartu Kunstimajas, kuid II korruse suures saalis oli „Ema ja tütre” näitusel väljas Kai Kaljo austusavaldus oma emale. Kunstniku selgitussõnades seisis: „Minu ema Mia Kaljo 11 päeva enne oma surma, 82-aastasena, ja 37-aastasena. Kai Kaljo (1959) ja Kai Kaljo (1877–1906)”. Kui ema kujutamisel on kunstnik kõrvutanud noor- ja vanapõlve pildid, siis iseenda, see on tütre puhul on ta vaadanud kaugemasse minevikku. Ta on kõrvutanud nimekaimust esiema tema enda kohta käivate failide, mitte oma visuaalse kujutisega. Kai Kaljo on aga ise väga oma ema moodi. Kunstnik samastab ennast emaga, kuid osutab veel millelegi, millest tal pole oma identiteedi määratlemisel pääsu. Kui emaga samastumisest saab rääkida eelkõige visuaalse sarnasuse  kaudu, siis isaga seob vaimne side, väljavalitus, isa professiooni jätkamine. Just professiooni jätkamise juures saab tuua sisse nii-öelda isatapu ehk Oidipuse kompleksi: kunstnik Kai Kaljo vaatab maailma naise kriitilise pilguga.
Mind kummitasid Kai Kaljo näitusele minnes Ulitskaja sõnad raamatust „Daniel Stein, tõlkija”: „Ma lõikan kääridega välja tükke oma isiklikust elust, teiste inimeste elust ja liimin kokku ilma liimita / elusa loo me päevade riismetel”.
Tulles jäid veelgi enam kummitama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming