Ideaalne kunstisaade

Kuidas tutvustada kunsti Eesti televisioonis?

REET VARBLANE

Leo Soonpää juhitud „Ars longa“ 1977.-1978. aastatel  oli üks populaarsemaid telesaateid.

Leo Soonpää juhitud „Ars longa“ 1977.-1978. aastatel oli üks populaarsemaid telesaateid.

ERRi fotoarhiiv

Kunsti on Eesti televisioonis läbi aegade õige mitmes formaadis tutvustatud: on räägitud kunstnike või teoste kaupa, peatutud probleemidel, on olnud jutusaateid huvitavate inimestega, on tehtud lavastusi kunstiteemadel. Praegu on kunstitutvustamises eraldi kunstisaate mõttes väike vaheaeg.

Kuidas tuleks kunsti, eelkõige praegusaegset kunsti televisioonis tutvustada? Kas eraldi saatena või väikeste vahepaladena (nagu oli „NO99 kunstikool“)? Kas televisioon ongi enam vajalik areen?

Aet Ader, arhitekt:

Pean oluliseks uudiste kõrval ka arutelukultuuri ning teemade laiapõhjalist valikut, siin ei peaks piirduma ranges mõttes kaasaegse kunstiga. Võtmekoht on toimetaja oskus põimida mitmesugused valdkonnad ja teemad. Oleme jõudnud etappi, kus videopilt on kahtlemata oluline, kuid millal ja kuidas keegi seda tarbib, on juba igaühe enda valik.

Jüri Arrak, kunstnik:

Kunstikäsitlemist peaks alustama ajaloolise tagasivaatega 1950ndatesse ning seda tuleks teha kunstnike ja kunstiteadlaste asjalike selgitustega kümnendite kaupa. Hea oleks analüüsida kümnendite sulandumist üksteisesse, eelmise kümnendi mõju järgnevale. 1950ndatest peale, sest nii mõnedki tolleaegsed tegijad on veel meie hulgas. Meil on veel küllalt palju lahti seletamata, iseäranis see, mis puudutab kunsti järjepidevust ja mõjutusi viimase kuuekümne aasta jooksul.

Rael Artel, kuraator, Tartu kunstimuuseumi direktor:

Kunstisaade peaks teleprogrammis kindlasti olemas olema, kuidas muidu siis tutvustada seda kultuurivaldkonda laiemale publikule, kes muuseumidest-näitusesaalidest kaugel. Mida erinevamad formaadid, seda eripalgelisema sihtgrupini jõutakse. Igal juhul on midagigi parem kui mitte midagi!

Jana Huul, kunstnik, Võru muuseumi kuraator:

Televisioon on vajalik areen, ühismeedia samuti. Kui saates „OP“ tutvustati näiteks Voronja galeriid või korternäitusi, oli see samm publikuni. Traditsiooniks võiks kujuneda, et kas saate alguses või lõpus tutvustataks alati üht kunstisündmust või -nähtust. „Pealtnägija“, „Ringvaade“ ja „Terevisioon“ on head kohad kunsti tutvustamiseks.

Tõnu Karjatse, filmikriitik, tele- ja raadiotoimetaja:

Mida rohkem kunstist rääkida, seda suurema publikuni see ka jõuab, kinnitas äsja kinos Artis peetud „Loova Euroopa“ publikukonverentsil Tate’i galerii turundusjuht Marc Sands. Praegu on kunstitutvustus teles taandunud uudiste tasemele: kultuuriuudised ning „OP“ peab katma ka selle välja, mis kuulub erisaadetele, nagu oli „NO99 kunstikool“. Pole kahtlust, et kunsti tutvustavat saatesarja on vaja nii publikule kui ka kunstnikele. Uus meedia soosib küll lühivorme, kuid see ei välista pikemaid ja sisulisemaid sissevaateid, mida saab anda just televisioonis. Ka nutiplatvormidel tarbitavad lühivormid teeniksid sel juhul mitut eesmärki: seal hoitaks vaataja kursis kunstimaailmas toimuvaga, viidetaks pikematele, põhjalikumatele saadetele ja harjutataks ka kunstnikke meedia huviga nende tegemiste vastu. Nuti­platvormide tulek ei tähenda veel televisiooni lõppu, need meediumid pigem täiendavad üksteist .

Eha Komissarov, kuraator:

Paistab, et kunsti teleformaadis tutvustamise tõusuaeg oli terves maailmas 1960ndatel. Olgu meenutuseks BBCs John Bergeri juhitud saade „Vaatamise viisid“ („Ways of seeing“), kus saatejuht jalutas mööda Londoni rahvusgalerii saale ja kirjeldas nähtut, ühitades kunsti ja kunstiajaloo vasakpoolsete ülimalt teraste ja paikapidavate tähelepanekutega. BBC on oma menuki üles laadinud YouTube’is, kus ka eesti vaataja võib veenduda, et meile pole selline kunsti käsitlusviis ikka veel jõukohane.

Eesti TV programmides lähtutakse vaatajate sihtgrupi suurusest, kaasaegsele kunstile kuuldavasti publikut nappivat. TV peaks sellisel juhul puudujäävat kunstiteavet pakkuma ja sihtgruppi laiendama. Eeskujuks võiks võtta National Geographicu loomade elu vahendavad mitmekesised programmid. Nende vaataja ei tee probleemi sellest, kui saab loomade kohta teada ka kõige võikamaid üksikasju. Kaasaegse kunsti vaatajaid nii-öelda peletavad liialdused on looduse kõrval üsna jõuetud.

Hea saateformaat on kulukas. Elu näitab, et sinna, kuhu hakkab koonduma raha, kogunevad ka ideed ja tegijad. Toetun oma kogemusele: osavalt kokku seatud infoformaati annab hästi müüa.

Televisioon teenindab kõige paremini infoajastu vajadusi. Hakatuseks ostetagu maailma kuulsamaid kunstisaadete sarju sisse, näiteks 1960datel ja 1970ndatel tehtud salvestusi. Eesti kaasaegse kunsti saateid vedagu jõulised isiksused, kellel pole eneseväljendamisega probleemi ja kes ei asu padukonservatiivsetel seisukohtadel. Muidugi, kui raha jätkub, võiksid ka konservatiivid oma saate saada.

Ülo Krigul, helilooja:

Küllap on see juba leiutatud jalgratas, aga vahest toimiks ka kunsti puhul teleformaadis vorm, mida hiljuti on kasutatud kirjandusega seoses, millalgi varem minu mäletamist mööda ka muusikas. See võiks olla lühike saade või klipp, kus on fookuses üks teos, mida siis autor või ka keegi teine asjasse pühendatu kommenteerib. Nii avardub teose avaldamisala ja õnnestumise korral on see ka hariva lisaväärtusega.

Leonhard Lapin, kunstnik ja arhitekt:

Kuna meil on palju näitusi, peaks saatekuraator igasse saatesse valima väga eriilmelise kunstnike-kriitikute seltskonna, et saade vähegi hõlmaks meie kunsti laia diapasooni. Päevakajaliste näituste kõrval peaks kajastama ka muuseumide häid näitusi ja Tallinna kõrval teisi kunstikeskusi. Mida rohkem nägusid ja töid, seda parem.

Meelis Oidsalu, teatrikriitik:

Televisioon on väga oluline areen visuaalsete kunstide tutvustamiseks, aga selleks, et noori kõnetada, telerist enam ei piisa, sest noored ei vaata seda eriti. On vaja tekitada sünergia tele- ja ühismeedia vahel. Publik on praegu nii killustunud, et pelgalt meediumipõhisest või -kesksest lähenemisest on vähe. Tuleb sihtmärgi põhjal valida meedium ja nii-öelda keel, kuidas üldse kunstist rääkida. Head näited telemeediumi oma valdkonna populariseerimise vankri ette rakendamisest on nt „Klassikatähed“ ja „Rakett 69“. Ka „NO99 kunstikooli“ laadis sutsakas spordiuudiste ja pühapäevase krimiseriaali vahel oli kaval mõte. Laiem probleem kunstimeedias on see, et kultuur on vähe või siis nii ümaralt ja sisuturunduslikult kajastatud, et puudub ruum asjatundlikule kultuurikriitikale, mis võiks aidata vaatajal kunstiga aktiivsemalt ja julgemalt suhestuda.

Madli Pesti, teatriteadlane:

Televisioon on vajalik areen. „OP“ jätkub, kuid kuna seal käsitletakse nüüd poole tunni sees viit-kuut teemat (väga kaootiliselt), siis on see õigupoolest veidi laiendatud kultuuriuudiste kogum. Mulle oli sümpaatne eelmine „OP!i“ versioon, kui kunstisaadet juhtisid Kaido Ole ja Marko Mäetamm. See oli just paras pooletunnine formaat: tutvustati valdkonna uudiseid, kõneldi probleemkohtadest ja näidati teemakohaseid inimesi.


Valik Eesti televisiooni kunstisaateid

„Ars longa“, 1977-1978.

Saade kunstnikust, 1979–1987.

„Kunstigalerii“, 1983–1985.

„Ateljeekontsert“, 1985–1988.

„Kunstiajalugu“, 1985–1989.

„Mitu muusat“, 1985.

„Pildi sisse minek“, 1985-1986.

„Ruum ja vorm“, 1990.

„Teatrikunstnik“, 1990–1992.

„Kunstilinnad“, 1990–1992.

„Noorte kunstikassett“, 1990–1992.

„Eesti nüüdiskunst“, 1990–1993.

„Kunstiteadlane“, 1991-1992.

„Vene videokanal“, 1992–1995.

„Prantsuse videokunst“, 1993-1994.

„Sally sõbrad“, 1993-1994.

„Jaei“, 1994-1995.

Üks pilt“, 1994-1995.

„Kas sina näed, mida mina näen?“, 1994-1995.

„Ajaloo vabrik“, 1995.

„Ennäe imet!“, 1995-1996.

„Pildi ees ja pildi sees“, 1996.

„Ars et vita“, 1995-1996.

„Pärast kunsti“, 1996.

„Eesti kunst“, 1996–1998.

„Amarcord“, 1997.

„Lapsed ja moodne kunst“, 1995–1997.

„Invasioon“, 1997.

„Kunstiruum“, 1997–2000.

„Kunst meie ümber“, 1998.

„Kunstiilm“, 1999.

„Detektor“, 1999.

„Ellujäämiskunst“, 2005.

„Aku“, 2005.

„Päeva kunstitöö“, 2011.

„NO99 kunstikool“, 2013-2014.

„Meie aja kunst“, 2013-2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar