IDA JA LÄÄS KUI NAABERKONNAD

Katrin Kivimaa

Traditsioonist ja uuendusest korea modernkunstis Souli galeriides ja muuseumides valitseb eeldatud kõrgtehnoloogilise kunsti asemel maalikunst.

Jong-gu Lee. Maa. Riisi istutamine. Tint, akrüül, korea paber, 1997. repro

Lõuna-Korea pealinnas Soulis saadud moodsa ja kaasaegse kunsti ettekujutus tuleks paigutada nende väheste faktide taustale, mille suutsin mälusopist üles leida enne, kui asusin sealseid galeriisid ja muuseume avastama. Kõigepealt tuli mulle meelde 1997. aastal Veneetsia biennaalil külastatud Lõuna-Korea paviljon, mis ühendas kaasaegset tehnoloogiat ning traditsioonilist ehk pigem käsitöönduslikku kunsti. Loomulikult ei saanud ma unustada, et meediakunsti üks isasid Nam-yun Paik on Lõuna-Koreast. Märgistustena toimisid ka Kwangju kunstibiennaal ning teadmine, et Non Grata näitas üsna hiljuti Soulis oma aktsioone. Neis osalenud kunstnik-kirjutaja Sirami väitel lahkusid palju naised koos lastega publiku seast.

Osalesin Soulis interdistsiplinaarsel soo- ja naisuuringute kongressil ?Women?s World 2005? ning seetõttu kuulusid mitmed nähtud näitused, filmid ja projektid üht või teistpidi kongressi programmi ning suhestusid feministlike teemadega. Kongressi üldmeeleolu ja kunstiprogramm, mida iseloomustas tihti palju radikaalsem seisukohavõtt soolise võrdõiguslikkuse küsimustes, kui seda euroopalikus kultuuriruumis ette tuleb, võib taas kord interpreteerida selles võtmes, et võimukese on ida suunas nihkumas ? ja seda mitte ainult majanduse vallas. Iseenesest on sellised teemakäsitlused nagu huvi seksuaalsuse ja seksuaalse identiteedi vastu, mis oli näiteks ühe sealse naiskunstnike näituse teema, tingitud traditsiooniliste soorollide ja -hierarhia suhteliselt tugevast positsioonist Korea ühiskonnas. Paljude sealsete naiskunstnike ja -filmitegijate seisukohavõtud meenutasid teiste traditsioonilisematest kultuuridest loojate positsiooni: nende reaktsiooni tugevus ja selle väljendamiseks otsitud kaud- või otseteed on tingitud ümbritseva kultuuri ettekirjutuste rangusest. Kui lääne ühiskonnas peab soolise võrdõiguslikkuse teema oma päevakajalisust pidevalt tõestama seetõttu, et näiliselt oleme tõesti jõudnud nn postfeministlikku ajastusse, siis Lõuna-Koreas muutub feminismi ja feministliku kunsti positsioon üha tugevamaks ja ka noorema põlvkonna seas popimaks, kuivõrd selle juured asuvad nähtavates probleemides. Samas kinnitavad kõik, et Korea ühiskond on tohutult kiiresti muutumas ka selles valdkonnas ning et feministliku temaatika populaarsus peegeldab ühiskonna püüdlusi üha suurema egalitaarsuse ja moderniseerumise suunas.

 

Maalikunsti võitlusväli

 

Külastades peamisi galeriipiirkondi In-sadongis ja Gyeongbokgungi palee kõrval Souli kesklinnas, sai aga üsna selgeks, et Lõuna-Korea kultuuri on viimase sajandi vältel pingestanud postkoloniaalsest konditsioonist kantud küsimus selle üle, milline kunstikultuur on puhtkorealik ja milline pigem laenatud. Ajaloolises plaanis on olulist rolli mänginud eristused korea, hiina ja jaapani kunstikeelte vahel, aga moodsa kunsti puhul oli mõjuteguriks suhestumine ameerika kunsti ja eriti abstraktse ekspressionismiga 1950ndatel. Suur osa galeriisid ning eriti Souli olulisemaid moodsa kunsti muuseumid ? Rahvuslik Kaasaegse Kunsti Muuseum ja Samsungi kunstimuuseum Leeum ? esitavad korea kunsti domineerivat narratiivi, mis rõhutab abstraktse või abstraheeritud maalikunsti tähtsust. Korea modernism otsis inspiratsiooni ja tuge ameerika abstraktsest ekspressionismist, mille mitmed autorid omakorda olid saanud innustust ida kunstist, sh ka kalligraafiast. Seetõttu osutus just kalligraafilise liini abstraktsionism omamoodi keskteeks kohaliku ja rahvusvahelise (st mittekorealiku) kunstikeele vahel. Korea modernismi diskursust ongi valitsenud eelkõige selle liini esindajad ning teistsugused kunstikeeled ? näiteks realism, sürrealism ? on paigutatud kohalikus kunstiajaloos vähem olulisele kohale. Nimetatud kollektsioonide rõhuasetus tõstab esile sedagi, et korea II maailmasõja järgne modernism ühendas moodsa lääne maalikunsti meetodid spetsiifiliselt kohaliku, st korea rahvusliku eripära väljendamisega.

Näitus ?Aegadetagune kaja: traditsiooniline ja modernne?, mis oli avatud Ewha naiste ülikooli muuseumis, oli omamoodi traditsiooni ja moderniseerumise problemaatika kokkuvõte. Väljapanek oli üles ehitatud kolme ajalise ladestuse võrdlusele: näituseruumi olid kõrvuti paigutatud iidsed artefaktid, 1950ndate ? 60ndate klassikaline modernism, mis üritas suhestuda lääne (eelkõige ameerika) kaasaegse kunstiga ja samas säilitada kunstiloome kohalik spetsiifika, ning kaasaegne kunst. Viimane omakorda tsiteeris või parafraseeris n-ö postmodernistlikult nii eelmodernse ajastu kunstiobjekte kui ka klassikalise kõrgmodernismi kohalikke tähtteoseid.

Lõpetuseks tahaksin põgusalt peatuda kahel isikunäitusel, mis illustreerivad ilmekalt seda, kuidas kunstiajalooliselt kehtestatud nägemus korea modernkunstis mõjutab siiani nii kunsti tõlgendusi kui näitusepoliitikat.

Ühe tuntuima naismodernisti Wook-kyung Choi (1940 ? 1985) retrospektiiv esitas tema maaliloomingut aastatest 1960 ? 1985. Choi oli üks neist paljudest, kes suhestus abstraktse ekspressionismiga, kuid tema pikaajaline õppe- ja eluperiood USAs laseb kunstiajaloolastel tema tööde kirjeldamisel siiani kasutada ?liigse amerikaniseerumise? hinnangukriteeriumit. Tema abstraktsete ?maastike? värvipaleti muutumine pärast kodumaale tagasitulekut võimaldab rääkida ?kodumaa ilu kujutamisest? ja spetsiifiliselt korealikust esteetikast.

Aasta kunstnikuks valitud Jong-gu Lee loomingule kuulub kohalikus museaalses kaanonis siiani suhteliselt tagasihoidlik koht, sest nn rahva(liku) kunsti liikumise põhimõtted ? realistlik maalikeel, segameediate kasutamine ja kriitilis-sotsiaalsed teemad ? on greenbergiliku modernismi jaoks tabu. Jong-gu Lee valimine aasta kunstnikuks on ilmselt seotud siiski mitte ainult kunstikanooniliste muutustega korea ühiskonnas, vaid peegeldab ka poliitilise maastiku hetkeseisu. Ennast agraarseks maalijaks nimetav kunstnik on järjepidevalt kujutanud Lõuna-Korea maapiirkondade sotsiaalseid probleeme ning talupoegade poliitilist võitlust. Selle taustal ei maksa unustada, et sealne praegune valitsus esindab vasakpoolset ideoloogiat ning rõhutab eelkõige sidet laiemate rahvahulkadega. Sedasorti kriitilis-realistlik maalikeel ja segameedia kasutamine ? kunstnik kasutab kollaa?ides ja assamblaa?ides põllumajanduslikke materjale ja objekte nagu riisikotid, savi, põllutööriistad ? jäid vähemalt minu galeriiringkäigul siiski pea ainukordseks kogemuseks. Suur osa nähtud maalikunstist käsitles rohkemal või vähemal määral eelkõige esteetilisi probleeme ning jätkas diskussiooni korea traditsioonilise ja kõrgmodernistliku maaliga. Oma väheste eelteadmiste põhjal oodatud multimediaalse ja kõrgtehnoloogilise kunsti suhteliselt väike osakaal külastatud galeriides näitas midagi olulist traditsioonide säilimise kohta kunsti vallas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming