Hüpe rahvusvahelisse graafikasse

Hiljaaegu 90aastaseks saanud grand old lady Vive Tolli üdini läbi uuritud loomingus on siiani märkamata jäänud seiku.

JÜRI HAIN

Vive Tollist on kirjutatud mitu monograafilist teost ning tema loomingut on käsitletud sadades artiklites. Enamikus neist on kas täiesti mööda mindud või ebatäpselt kajastatud näitust, mille tulemusena kunstniku rahvusvaheline retseptsioon sai varasemast erineva käände. Kahjuks on praeguseni jäänud ebatäpseks selle näituse pealkirja noteerimine meie kunstikirjanduses ning isegi toimumise aeg. 2004. aastal Mai Levini koostatud kataloogis on rubriigis „Näitused“ see väljapanek noteeritud niiviisi: „1969 European and Swedish graphic art. Stockholm, Sweden.“1 2011. aastal ilmunud Vappu Thurlowi monograafias korduvad samad andmed.2

See ei olnud sugugi aga rootsi graafika näitus – seda rõhutati ka näituse ametlikus pealkirjas „Internationell Grafik“ ja see toimus 17. X – 8. XI 1970 Stockholmis Swea galeriis (Sweagalleriet). Kuna Rootsi kunstielus märgatava osatähtsusega galerii on asunud mitmes paigas, siis tollal asus see Sweavägen 41. Rootsist oli kutsutud kuus graafikut, Inglismaa esindajaid oli aga neliteist. Näitus ei piirnenud Euroopaga, ekspositsiooni kuulus ka Jaapani, Hiina ja India graafikute loomingut. Näituse peaideoloog ning kataloogi programmilise eessõna autor Rolf Sellgrad põhjendab ekspositsiooni korralduslikku peasuunda järgnevalt: „Rahvusvaheline on oma olemuses mõiste, mis kuulub graafika juurde. [—] Stiilid ja põlvkonnad, suhe tehnikasse ja pildiolemusse on tähtsamad, kui „prantsuse“, „inglise“ või „rootsi“. Rahvusvaheline – see on ka kohanemis- või adaptsioonivõime sünonüüm. Graafikud kõigis maailma osades õpivad meelsasti ja kiiresti üksteiselt. Hindud, jaapanlased ja hiinlased on selles kollektsioonis „internatsionaalid“, ilma et nad sellepärast kaotaksid midagi oma individuaalsest väljendusjõust. [—] Rahvuslik esindus ja tasakaal ei olnud näituse siht.“3

Vive Tolli teosed tõid näituse korraldajate ette tema loomingu pagulaseestlastest austajad, valides esitamiseks uuemad, 1966. aastast peale loodud tööd. Autori renomee kinnitamiseks lisati juurde ka paar raamatut sügavtrükitehnikas loodud illustratsioonidega ning mõned tõmmised viimastest. Ootamatuseks oli, et korraldajad võtsid kõik vastu, Vive Tollist sai näituse „Internationell Grafik“ kõige suurema isikuekspositsiooniga esineja. Kunstnikku ei tabanud enneolematu edu mitte meie esmaväärtusena esiletõstetava rahvusromantilise tundetooni ning etnoloogilise pärandi meisterliku kasutamise tõttu. Sealsed asjatundjad olid avastanud isikupärase loomelaadiga kunstniku, kelle graafika­tehniline tase oli meisterlik, kordumatu. Vive Tolli väljapaneku põhiosa moodustasid söövitustehnikas teostatud graafilised lehed „See päev kuulub aednikule“ (1966), „Suletud aed“ (1966), „Harilaiu“ (1967), „Rändjärv“ (1967), „Järv linna kohal“ (1967), „Loss järve põhjas“ (1967/68), „Kesksuvi“ (1968), „Õitsev kadakas“ (1968), „November – hingede aegu“ (1968), „Tühjaks jäänud kodu“ (1968), „Raidkivid“ (1969) ja „Vana ballaad“ (1970). Samasse ritta olid liidetud veel 1967. aastal valminud kolm sügavtrükis teostatud vahetiitlit Friedebert Tuglase 1968. aastal ilmunud teosele „Muutlik vikerkaar“ („Nägemused“, „Valulävi“, „Muredemaa“). Kokku oli viisteist teost. Eraldi lauakesel olid lehitsemiseks kaks raamatut: August Annisti „Lauluema Mari“ (1966) ühes tõmmistega paarist illustratsioonist ning lisaks veel „Mehetapja Maiet“ kujutav illustratsioon juba järgmisest Annisti raamatust, mis ilmus 1970. aastal; teise raamatuna oli esitatud Tuglase „Muutlik vikerkaar“ (1968).

Vive Tolli graafiline leht „See päev kuulub aednikule“ (1966) oli eksponeeritud nii Stockholmis rahvusvahelisel graafikanäitusel kui ka Moskvas Puškini muuseumis tema isikunäitusel.

Eesti Kunstimuuseumi kogu

Näituse ekspositsioon oli kogu­muljelt väga võimas, esmajärguliste nimedega küllastatud. Neist austerlane Oskar Kokoschka ja inglane Ben Nicholson kui tõelised aupaiste ära teeninud klassikud näitasid, et nad on ikka teguvõimelised, neist nooremad, sünniaastaga juba XX sajandis, pakkusid paeluva pildi nüüdisgraafika võimaluste mitmekesisusest. Vive Tollil tuli välja kannatada võrdlus selliste nimedega nagu inglased Graham Sutherland ja Allen Jones, prantslased Pierre Soulages ja Bernard Buffet, austerlased Rudolf Schönwald ja Adolf Frohner, tuntud graafikud Rootsist, Soomest, Taanist ja mujalt. Meie graafikakunstnik tuli sellisest katsumusest auga välja, tema teoste omanäolisus ning teostuse tehniline meisterlikkus osutusid selle võrdluse pinnal kõrgtasemel olevaiks. Ma käisin näitusel korduvalt, kohtusin seal mitme tuttavaga ning sain tuttavaks mõne näitusekülastajaga, eeskätt soomlastega. Neist üks, kuuldes mind rääkimas meie kunstniku rea teoste puhul lähtumisest meie rahvus­romantilisest traditsioonist ja folkloorist, küsis minult, kas olen kuulnud Harald Giersingi nime. Vastasin, et loomulikult tean seda taani kunsti modernismirajale juhtija nime, kuna olen kunstiajaloolane. Tema aga ütles, et see autoriteet kõikides Põhjamaades on kunagi lausunud nii: „Hea kunst on rahvuslik, kuid rahvuslik kunst ei pruugi olla alati hea.“ Ning lisas siis, et Tolli kunst on hea, mis ongi esmatähtis.

Miks jäi aga Vive Tolli nii edukas esinemine meil nagu märkamata? Peapõhjus oligi ilmselt selles, et tema teosed näitusele esitanud ootasid eelkõige tähelepanu eestlusele, eesti rahvakunstist tõusva ainestiku äramärkimisele, mis jäi aga näituse üldkontseptsiooni tõttu täiesti varju. Ka sealne eesti ajakirjandus reageeris toimunule loiult. Stockholmi Eesti Päevalehes avaldatud M. Ü. kirjutises märgitakse, et Tolli esineb näitusel, üldse mitte nimetades välja­paneku eripära. Artikli lõppkokkuvõte on oluline: „Kogu tema sündmustiku kirjelduses on midagi rasket, tahumatut ja samal ajal rahvapärast, mis teeb kunstniku eriti eestilikuks ja lähedaseks.“4 Kodumail jäigi meie kunstniku edulugu varju, kuid Rootsis kunsti jälgivatele asjatundjatele jättis see esinemine Vive Tolli nime hästi meelde.

Edu Moskvas ja selle ebameeldivad tagajärjed

1971. aastal toimus Moskvas mitmes mõttes erakordne kunstisündmus: Puškini-nimeline kujutava kunsti muuseum korraldas Vive Tolli esindusliku isikunäituse. Oli kahtlemata erandlik, et muuseum, mille kogud sisaldavad egiptuse, idamaade, antiik- ja bütsantsi kunsti väärtuslikke näiteid, Lääne-Euroopa XIII–XX sajandi maalikunsti ning kogu maailma graafikat (kokku umbes 700 000 teost)5, teeb nüüdisaegsest graafikast isikunäituse. Päris ootamatu oli aga, et esitamisele tuli Eesti suhteliselt noore naiskunstniku looming.6 Niisugune asjade käik otse nõudis kajastamist ka toonases üleliidulises kunstiajakirjas Tvortšestvo. See aga kujunes selliseks, et Vive Tolli oli sunnitud kirjutama ajakirja toimetusele kirja, mis on tema omakäelistest eneseavaldustest üks pikemaid. See on kirja pandud vene keelde tõlkimiseks, et ära hoida edasist võimalikku vääriti mõistmist.

„[—] Lugesin suure murega oma jutu ümberjutustust, mis minu algelist ja nurgelist vene keelt jällegi meelde tuletas. [—] Selles kirjutuses on mitmed osad, millised tahan kindlasti välja jätta, nagu jutt plaadi valmistamisest ja tööde nummerdamisest. [—] Samuti on vähe sobiv järve tööde sisu ümberjutustus: see on minule suureks häbiks, kui minu töödest sisu jutustuseta midagi aru ei saadaks. See sobiks vahest ainult lastele, kuid selle ajakirja raamidesse ei julgeks seda soovitada.

Vabandan veelkord oma viletsat vene keelt, sest raamatuillustratsiooni puudutava osa juures oleme üksteisest valesti aru saanud. [—]

Senini on mulle küll see õnn osaks saanud, et olen illustreerinud ainult mulle meeldivaid raamatuid. Niisugune kriitilise pilguga asju vaadates ei jää nüüd küll palju suurt järele. Hea meelega näeksin, et see asi hoopis ilmumata jääks. Palun kaaluge seda ettepanekut. Arvata võib, et te minu vastu­väiteid arvesse ei võta ja mul tuleb midagi enesest kirjutada, mis mulle omasem tundub. Võtan siis seda kirjutist kui ankeeti, kus peab vastama mõningatele küsimustele.

Vive Tolli – eestlane, naine (nimest seda ju välja ei loe). Töötan üheksateistkümnes aasta kunstniku, graafikuna ja elatan ennast sellest. Põhiliselt vabagraafilised lehed, raamatuillustratsioonid ja hobina teen ex libris’eid, kui jääb üle aega ja järele plaaditükke.

Vabagraafilised lehed eranditult kõik, millised olid eksponeeritud Moskvas näitusel, on söövitatud mitmesugustes söövitustehnikates kas vask- või tsinkplaadile. Armastus selle tehnika vastu on pärit instituudipäevilt ja kindlasti ka eesti varasematelt graafikameistritelt nagu Kristjan Raualt ja Eduard Viiraltilt, kes omakorda on palju pärinud Dürerilt. Kõik minuealised graafikud on Eestis põdenud „viiralti tõbe“. Üldiselt, nagu teada, on Eestis sügavtrükitegijaid palju.

Kavandan omi töid paberil, kuid paber on mulle ainult abimaterjal, suur mõtlemine ja päris töö algab alles plaadil. Plaat ise juba annab inspiratsiooni, kui tühjalt mu ees seisab, selles on nii palju enamat ja lubavamat, kui ainult puhtas paberis. Kui olen lahendanud töö must-valge kompositsiooni kujundite rütmi ja pingevahekorrad, tuleb see kõik veel kord läbi mõtelda graafilise tehnika seisukohalt. Tuleb ette näha, mis tuleb plaadi „pealmisele pinnale“, mis „allapoole söövitatud pinnale“, kuhu tuleb joon-, kuhu pindsöövitus. Eksida plaadi peal ei ole soodus, parandamise võimalused on minimaalsed, nii et õigem on võtta uus plaat ja uuesti alustada. Leian, et paberi ja plaadi suure erinevuse tõttu tuleb hoiduda kasutamast graafilist tehnikat ainult kui joonistuse paljundustehnikat. See on ühekülgne, väär ja kuulub minevikku, kui veel ei olnud leiutatud fotot ja ofsettrükki ega teisi mehaanilisi trükimenetlusi.

Töö plaadiga on aega võttev, samuti trükkimine. Ühte head tõmmist plaadist välja võluda võib võtta mõnegi päeva aega. Sellega vabandan välja oma väikese tootlikkuse. Ma ei pea õigeks originaal­graafika suuri tiraaže ja arvan, et iga graafilist tõmmist tuleks numereerida.

1960. aastatel pärast instituudi lõpetamist alustasin seeriatega kaluritest. Nende elu oli mulle tuttav juba enne, kui alustasin kunstiõpinguid. 1966. aastal valmistasin kolmelehelise sarja aednikust, võib olla on selle tegemiseks kaudne ajend, et kolisin linnaserva maale ja metsale lähemale. 1967, 1968. ja 1969. aastatel valmisid järve­legendid ja sellele lähedase teemaga tööd. Need teemad on pärit rahvamuistenditest ja on eestlastele üldtuntud. Muinasjutt on võluv, natuke ebatavaline sündmus, kindlale meeleolule alluv, rikas kujunditest ja annab võimaluse seda mitmeti tõlgendada. 1970. ja 1971. aastate tööd – võõrad linnad (Savtat, Sarajevo) ja Theodorakise laulud on õieti matka­mälestused Jugoslaaviast. Reisinud olen ka mujal, kuid plaadini on jõudnud ainult viimase reisi lood. Küllap reis oli piisavalt pikk ja maa ise oli väga meeldejääv ja isegi „graafiline“. „Võõrad linnad“ ei ole konkreetsed joonistused nimetatud linnadest. Need on mälestuslikud pildid mägede ja linnaelementide rütmist.

Raamatuid illustreerin meeleldi, sugugi mitte kõrvaltööna. Mõned raamatud olen illustreerinud ka sügav­trükitehnikas, see ei ole vahest kõige õigem, sest neid ei ole kerge hiljem trükkida. Kuid illustratsiooni on liiga mõnus plaadile teha, et sellest võimalusest loobuda. Hiljem trükikojad kiruvad. Ex libris’eid teen peamiselt sõpradele kingituseks ja teisigi, kuid üldiselt väga väikeses tiraažis. Neid on tülikas trükkida, nii et neid, kes soovivad suuremaid tiraaže, pean paluma pöörduda kunstnike poole, kes töötavad linoolis või puus.

Kõige lõppu käib tavaliselt küsimus tuleviku plaanidest, aga et neist rääkida, selleks olen liiga ebausklik. Kui see jutt teile nüüd ebasobivalt lühikene tundub, palun illustreerige seda siis rohkema pildi materjaliga.“

Selle kirja otseseks tulemuseks oli, et ajakirjas Tvortšestvo ilmus Vive Tolli autorinimega artikkel „Paar sõna enda tööst“.7 Üldjoontes vastab see eeltoodud kirjale, kuid sisaldab vigu ja „parandusi“, ilmselt seetõttu pole Tolli suunanud kedagi selles artiklis kirjapandut kasutama. Tõsi, Boriss Bernštein on selle lülitanud oma vene keeles kirjutatud Vive Tolli monograafia bibliograafilisse nimestikku (mis sisaldab vaid tosin kirjet)8, kuid Vappu Thurlowi raamatu kasutatud kirjanduse nimestikus (38 kirjet) see puudub. Kunstniku seisukoht on mõistetav: juba tema autorinime kandva kirjutise algupoolel on lugeda, et ta on lõpetanud õpingud kunstiinstituudis 1960. aastal 1953. aasta asemel. Veelgi sügavamalt mõjus Vive Tollile „parandatud“ lõpp: ei saanud ju nõukogude eesrindlik kunstnik olla ebausklik. Seetõttu on lõpulause moondunud väljenduseks, mis eesti keeles kõlab enam-vähem nii: „Loomingulistest plaanidest rääkida ma ei armasta. Paljugi võib ju muutuda nii sisemiste kui väliste asjaolude tõttu.“ Kiri jääb aga inimliku dokumendina ilmestama kunstniku püüdlust jätkata välisest survest hoolimata teed enda püstitatud ideaalide poole.

Meenutades Leea Virtast

Marie Underi tähtsus on Vive Tolli loomingus avaldunud mitmeti, kuigi poetessi luule illustreerimiseni jõudis kunstnik alles aastail 1978–1979. Enamiku Underi ballaadide ja legendide folkloorne või ajalooline alus oli Tollile tuttav teisteski seostes. Nii on ballaadis „Porkuni preili“ kirjeldatud traagiline lugu, mis inspireeris kunstnikku looma lehte „Järve­haud“, esinenud eesti kirjanduses korduvalt, seda teadis ka Vive Tolli. Esmakordselt jutustab sellest Christian Kelch oma 1695. aastal ilmunud kroonikas. Sealt võttis selle oma Ma-rahwa Näddala-Lehe veergudele Otto Wilhelm Masing 1825. aastal ning korduvalt on seda ainet käsitlenud ka F. R. Kreutzwald: ballaadis „Das Fräulein von Borkholm“ (1836) ja „Eestirahva ennemuistsetes juttudes“ (1866) esitatud muistendis. Sama ainest on kasutanud ka Aino Kallas teoses „Barbara von Tisenhusen“ (1923). Kuigi on tegemist ajaloolisel sündmusel põhineva looga, võime sama motiivistikku näha mõneski soome-ugri rahvaballaadis, nt soomlaste „Elina surmas“.

Selliseid kaugeleulatuvaid seoseid võib leida rea Vive Tolli teoste puhul. Selle seostevõrgu kõige põhjalikuma teadusliku käsitluse on oma uurimustes andnud meie põhjanaabrite teadlane, Helsingi ülikooli kauaaegne professor ning Vive Tolli sõbranna Leea Virtanen (1935–2002). Selle teadlase ühte viimastest ning sealjuures kõige otsesemalt meie kunstnikule viitavat kokkuvõtlikku ülevaadet „Vive Tolli kansanrunouden kuvittajana“9 ei paista me aga üldse tundvat – keegi Vive Tollist kirjutajatest pole sellele artiklile viidanud. Põhjuse arvan leidvat selles, et artikli avaldamiskoht on segakogumik, mis pühendatud samuti Vive Tolli kauaaegsele heale tuttavale Eeva Mäkelä-Henrikssonile (1926–1989), ühele Helsingi ülikooli raamatukogu juhtivtöötajale. Virtase pärand sisaldab ilmselt Tolli küllaltki üksikasjalikke vastuseid uurija-sõbranna kirjades esitatule (sellele on viide ka nimetatud artiklis), sest tema oskas küsida. Pärast Virtase lahkumist jätkas Vive Tolli ühenduse pidamist tema tütrega (või tütardega, neid on kolm), keda ta samuti hästi tundis. Selle perekonna valduses peaks olema kirjavahetus, mis Vive Tolli elu ja loomingu uurijatele võiks huvi pakkuda.

Vive Tolli on heatahtlik inimene, kes teravat, arvustavat sõna kolleegide suhtes üldreeglina ei tarvita. Küsimustele vastab ta sirgjooneliselt ja lühidalt, tavaliselt pikematesse arutlustesse laskumata. Kuid temalt tuleb osata küsida, siis võib tulemuseks olla mõlemale poolele huvipakkuv vastus, ka keeruliste teemade puhul säilitab ta rahuliku objektiivsuse.

 

1 Vive Tolli. Koostaja Mai Levin. Tallinn 2004, lk 58.

2 Vappu Thurlow. Vive Tolli läbi kohtade aegade kätte. Tallinn, Fonet Kustannus OY, 2011, lk 326.

3 Internationell Grafik. Stockholm, 1970, lk 2.

4 M. Ü. (Madis Üürike?). Kunstinäitustel. – Eesti Päevaleht 27. XI 1970.

5 ENE, köide 6. Tallinn, Valgus, 1974, lk 277.

6 Muuseas, sellel näitusel Moskvas olid eksponeeritud samahästi kui kõik Vive Tolli tööd, mis olid teda esindanud poolteist aastat varem Stockholmis toimunud näitusel „Internationell Grafik“, puudus vaid „Vana ballaad“.

7 Творчество 1972, nr 7, lk 17–19.

8 Б. Бернщтейн. Виве Толли. Москва, Советский художник, 1978, lk 122.

9 Leea Virtanen. Vive Tolli kansanrunouden kuvittajana. – Album amicorum. Kirja-ja kulttuurihistoriallisia tutkielma Eeva Mäkelä-Henrikssonille 29. VII 1986. Helsinki: 1986, Helsingin yliopiston kirjaston julkaisuja 50.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht