Herald Eelma aeg

Anne Untera

Herald Eelma näitus „Aeg” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 6. IV ja Vabaduse galeriis 13. III – 1. IV. Herald Eelma graafika ning joonistuste näitused „Aeg” kesklinna kahes esindusgaleriis ehk Tallinna Kunstihoone galeriis ja kunstnike liidu Vabaduse galeriis sunnivad tuntud kunstniku elutööd meenutama, ta loomingut uue pilguga üle vaatama ning oma tähelepanekuid sõnastama.

Esimene, mõneti kunstiväline tõik, mis meenub, on see, et Herald Eelma on ühe suure kunstnike dünastia patriarh: tema perekonnas on olnud ja on vähemalt kuus tuntud kunstnikku. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Herald Eelma pojad Kaarel ja Pärtel Eelma on teinud praeguste näituste kujunduse, mida puänteerib kaks varase graafika suurendust: „Pühapäev” II (1972) ja „Illusioon” (1971), Kaarel Eelma on ka Tallinna Kunstihoone  aastanäituse kujundaja. Selliseid sugulussidemetega seotud kunstnikud, kelle elulood vanemale põlvkonnale teada, kuid väljastpoolt Eestit vaatajale ning ka nooremale publikule midagi ei tähenda, leidub mitmeid. Kindlasti pole selliste dünastiate noorematele liikmetele kunstnikuna oma tee rajamine kerge, pigem raskendatud, kuna nad ei saa alustada „puhtalt lehelt”.
80aastane Herald Eelma võib väga elegantsel viisil ette näidata oma kunstiloomingu läbilõike. Ehkki tema nii-öelda maamehelik kunst näib sõltumatu ja sirgjooneline, tekivad siingi võrdlusmomendid. Eelma klassikalised 1960. aastate linoollõiked on tulvil neil aastatel kohustuslikku optimismi. Eelma ise ütleb näituse saatetekstis: „Meie kujunemisajal polnud võimalust teha kunsti, millest keegi aru ei saanud.” Tõsi küll, tema nende aegade kaasvõitleja Peeter Ulas tegi juba tollal groteski kalduvat graafikat, mis ei tahtnud mahtuda ametlikesse raamidesse, esitades vastukaaluks ka temaatilisi lahendusi. Eelma ja Ulas olid eesti graafika mehelikus, „karmi stiili” vaimus uuendajad, kes loovutasid tasapisi positsioonid naisgraafikute rühmale, kelle sügavtrükis teoste kohta öeldi „lüüriline, tundeline”. 1970. aastatel jätkusid Eelmal helge meeleoluga teemad („Jalutuskäik”, 1973; sari „Pühapäev”, 1972), ta varases graafikas pakuvad aga pinget pigem abstraktsed kõrgtrükid („Etnograafiline”, 1964; „Kriitiline moment”, 1967; „Õitsemine”, 1968), kus tema tasakaalukas loomus on leidnud ideaalse vormi.
Näib, et Herald Eelmal pole olnud järske murranguid ja siseheitlusi, tema kunst on arenenud sujuvalt läbi mitmete etappide. 1983. aastal Eesti Kunstimuuseumis korraldatud Herald Eelma isikunäituse voldikus on öeldud: „Emotsioon leiab Eelma teostes alati lõpetatud, viimistletud kunstilise vormi”. Tegelikult kehtib see väide ka praegu. Eelma litograafilisi kompositsioone, kus põimuvad kummalisel moel suur ja väike, võib nimetada sürrealistlikeks, sest sürrealismil on tuhat nägu. Kasvavad puud ja saetud puit, vanalt fotolt pärit talumehe profiil, kaugusse suunduvad põlluvaod jne tekitavad ruumilisi efekte. 1970. aastate lõpu Eelma litograafiates on näha paralleele Marju Mutsu tolleaegse graafikaga. Iseendasse tõmbuvad ruumid, rehealusest tühjusesse, kõiksusesse avanemine („Värav”, 1978), tihedalt kokku põimitud inimese eluruum, lokkav loodus ning kosmos („Lagi”, 1979)  jt seostuvad Mutsu samaaegsete väikeste graafiliste kalambuuridega. Veel rohkem on motiivide sugulust 1980. aastate alguse Herald Eelma litograafiates „Suvi” (1980) ja „Tiib” (1983). Seejärel kristalliseerub litograafiates üks Eelma lemmikmotiiv, kivide teema, mis jõuab kindlusetaoliste struktuurideni  teostes „Pank” (1989) ja „Kaitsevall” (1990). Nendes sümbolites pole aga lõhestatust, pigem on tuntav kunstniku isiksuse terviklikkus.
Kunstihoone galerii stiilselt must­valgel väljapanekul leidub värvi­pliiatsi­joonistuste sarja „Pudemed” (2008) näol ka sild Vabaduse galeriisse. Sealsed uued, 2012. aastast kuni 2014. aastani tehtud joonistused on küll visandlikud, ent samavõrd usaldusväärsed: tuge leiab loodusest, kividest, suure ja väikese kriipsupealt tasakaalu rihtimisest. Abstraktsed lahendused Vabaduse galeriis seostuvad Eelma eelneva loominguga.
Kriitikud on Herald Eelma juba ammu rahvuskultuuris paigutanud Veljo Tormise laulude ja Lennart Mere filmide kõrvale. Näib, et Eelma ei ole eneseimetluse pisikust nakatunud, vaid jätkab rahumeeli oma teekonda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming