Helju Sarnet Zaurami nihkunud ruum

Enn Lillemets

Stseenid saja-aastasest elust. 2003. Kollaaž. Erakogu. MALEV TOOM

“Ulata mulle oma käsi”, kollaažid aastaist 2000 – 2005 (kõrvalehüpetega) kuni 30. IV Hobusepea galeriis.

 

“Ulata mulle oma käsi” on Haapsalu kunstniku Helju Sarnet Zaurami (1922) esimene näitus Tallinnas. See hõlmab valikut tema hilisloomingust, aastail 2000 – 2005 sündinud kollaaže, sekka virgutavaks ajapidemeks paar varast abstrakti. Kollaažid on valitud umbes seitsmekümnest sel ajavahemikul valminud teosest. Alles nüüd siis on ka pealinna kunstipublikul võimalik näha selle elava kujutlusvõime ja rafineeritud värvikäsitlusega, mängu tõsiselt võtva kunstniku loomingut. Tema piltide taga on noore inimese taju ja värske mõte. Eelteadmisteta vaatajad – ja neid on enamik – ongi siiralt üllatunud. Nad on pidanud autorit iseenesestmõistetavalt nooreks.

Helju Sarnet Zaurami esimese isikunäituse väljaspool Haapsalu pealkirjaga “Olnu ei hävi, sest värv ei kao” korraldas kunstiühing Pallas 2000. aastal Tartus Sebra galeriis ja see andis sissevaate tema koguloomingusse aastaist 1958 – 1999. Näitus pakkus kunstiloolasile avastamisrõõmu ja põhjust teha ergastavaid korrektiive oma seniseisse teadmisisse. Kunstnikus eneses äratas aga naasmine oma kunstisünnilinna Tartu hämmastavat loomevõimet, mille tulemusi võime kogeda siin ja praegu.

Helju Sarnet Zaurami näituse “Ulata mulle oma käsi” tihti unede piiril avalduvad hingeseisundid antakse edasi värvi ja ruumi ning neis elavate märkide kaudu. Tema väikeste piltide tihedus on muljetavaldav. Kujunevad ruumid nihestatakse kord ülekaalukalt abstraktselt, kord sürreaalselt. Linnud avatud või peidetud märkidena lisavad alateadlikke hoovusi. Kõnelusse sekkuvad popilikud elemendid, näod, silmad, huuled, käed või mitmesugused agregaadid, vürtsitades koomikaga või lisades erutava annuse õõva (“Ma ise öötegija”, 2003). Siluetid ja maskid kinnitavad silmapiiri (“Maskid pisarais”, 2001; “Stseenid saja-aastasest elust”, 2003). Ajakirjanduslikelt tsitaatidelt vaatavad vastu Kristiina Šmigun ja Tõnu Kark (“Pealtvaatajad”, “Head käed”, mõlemad 2001).

Helju Sarnet Zaurami värvides on muusikalist kuulmist. Kirjud lõigud annavad lokaaltoonidega vaheldudes sügavusi, mille sisse kukuvad erksad killud, lahendades külma ja sooja vahekordi (“Lend sügaviku serval”, 2001). Moodustuvad valgustunnelid, mille kaudu pääsevad välja sisimad kujutlused. Nendeni ei jõuta aga ainult puhaste ja kaetud harmooniatega. Helju Sarnet Zaurami isikupärased sürreaalsed äratundmised põhjustavad atonaalsete kõlade sissetuleku. Siinkirjutaja ei tea kunstniku suhteid atonaalse muusikaga, aga mõned tema pildid mõjuvad otsekui katsetused pööratud heliväljadega.

Värvitõmbused varjulistes ruumides keerduvad laastudena keskenduva valguse ümber, sekka löövad mõned el-grecolikult intensiivsed valgusvõnked (“Lagi läheb lahti”, “Solvang”, mõlemad 2001).

Kunstniku vaba orienteerumine värvivallas toetub Pallase kooli juuretisele. Kas või ainus värvitäpp annab viimase rõhutuse, mis kogu kompositsiooni paika keerutab (“Kompositsioon valge punktiga”, 2001, “Punasest täpist ei pääse”, 2003).

Helju Sarnet Zaurami teostes on tajutavat dialoogi Tartus Ülo Soosteri ärgitusel kujunenud 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loominguga, Tartu avangardiga, kes suutis Vene aja surutise tingimusis hoida ja kasvatada vaba kunsti vaimu. Meie esimesse II maailmasõja järgsesse mitteametlikku kunstnikerühmitisse kuulusid Soosteri kõrval Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires. Tallinnast haakusid nendega aeg-ajalt Valdur Ohakas, Olav Maran, Henn Roode ja Varmo Pirk. Suhete intensiivsus ja iseloom võib aja jooksul muutuda, aga loominguline läbikäimine ei kao jäljetult. Selle viljad võivad esile tulla paraja nihkega ka pool sajandit hiljem, kui on olnud vastuvõtlik pinnas.

Kollaažilaine, mis 1960. aasta rühmitise kunstnike loomingusse tuli 1950. aastate lõpust, tabas Helju Sarnet Zauramit hoopis hiljem. 1960. aastast pidevalt Haapsalu näitustel esinenud kunstnik eelistas varem peamiselt õlimaale, guašše ja akvarelle, mis toetusid eksaktsele värvilahendusele, motiivideks vaikelud, linna- ja loodusvaated ning abstraktsioonid. Sekka siiski ka mõned kollaažid. 1980. aastate lõpust ja eriti järgmisel kümnendil pääsesid mõjule väikseformaadilised fantaasiad, mida ergastas värvide sürreaalne isekulg. See amööbsete vormide ja aborigeensete ornamentide maailm oli ennastunustavas kasvamises ja liikumises. “Autoportree rõngastega” (1998, akvarell, guašš) on käeulatus tollest ajajärgust praegusesse. Sürrealismi aeglases, hilises ja järjekindlas avaldumises on Helju Sarnet Zauramil ühisjooni Lüüdia Vallimäe-Margi loominguga.

Kunstniku käekäigu ja ühiskonna kulgemise vahele on eksitav või isegi ohtlik torgata võrdusmärki. Needsamad teemad, motiivid ja märgid ilmutuvad ja elustuvad eri aegadel eri kujul ja eri seoseis. Sinirohepunakollane värvikombinatsioon (“Piiride peal. Abstraktne kompositsioon. I”, 1962, õli) võib ärgata nelikümmend aastat hiljem teisenenud kujul, kokkutõmbunult ja sügavamale ruumi nihkunult (“Magus elu”, 2001).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming