Helikunstist vaatega tulevikku

Arno Tamm

Olulised ja põnevad uuendused sünnivad vaid siis, kui eri distsipliinide esindajad üksteist inspireerivad. Näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” Kumus kuni 12. I 2014. Kuraatorid Kati Ilves ja Ragne Nukk, kujundanud Raul Kalvo ja Helen Oja, graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle ja Janar Siniloo. Kunstnikud: John Grzinich, Villu Jõgeva, Raul Keller, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Ilmar Laaban, Mats Lindström, Alvin Lucier, Andres Lõo, Raul Meel, Rauno Remme ja Mati Schönberg.

Heli kunstinähtusena käsitlev näitus Kumus on märgilise tähendusega sündmus, sest Eestis pole sellises mahus helikunstile varem tähelepanu pööratud. Sisukas ning mitmetahuline väljapanek pakub huvilistele kuulamist, vaatamist ja lugemist sõna otseses mõttes tundideks.
Kuraatorid on näituse ettevalmistusele kaasanud arhitektid Raul Kalvo ja Helen Oja. Nende eesmärk on olnud luua keskkond, kus helitaiesed segaksid üksteist võimalikult vähe. Ekspositsiooni põrand on kaetud vaipkattega, et summutada muidu kõledat galeriiruumi akustikat. Enne näitusele sisenemist palutakse külastajal võtta ära jalanõud: meie kultuuriruumis viitab see automaatselt intiimsusele ja hubasusele. Sellist lähenemist võib kohata ka Cabaret Rhizome’i lavastuse „Erinevate tubade klubi” puhul, kus publikult nõutakse samuti välisjalanõude vahetamist toasusside vastu (neid Kumus ei pakuta). Seda sukkis-sokkis olemist oleks võinud veelgi rohkem ära kasutada ja eksponeerida mõnda installatsiooni, mida oleks pidanud vastu võtma jalgade või kogu keha abil.
Väljapanek on igati loogiliselt üles ehitatud. Mulle on iseäranis sümpaatne, et ekspositsiooni ei tule (ei saa) vaadata ainult ühe, korraldajate ette valmistatud ringkäiguna, paarist ruumist lihtsalt tuleb kaks korda läbi käia. See annab võimaluse vaatajana ise valida oma tempo ja mingil määral ka liikumistrajektoor.
„Skulptuuride toas”, kuhu on koondatud Villu Jõgeva, Kaarel Kurismaa ja Kiwa taiesed, pole heliisolatsiooniga vaeva nähtud, mis toimib selles kontekstis parema lahendusena. Kolm esitatud tööd moodustavad ansambli nii selle sõna skulptuurilises kui ka muusikalises tähenduses. Kuna igal teosel on oma võnkumise periood, tekib nende esituses aleatooriline kokkumäng. Taotluslik üksteise „häirimine” loob mängulise ja huvitava kõlaruumi, mis annab töödele ainult sellel näitusel esineva lisaväärtuse.
Üks huvitavamaid nüüdismuusikat ja visuaalset kunsti edukalt lõimivaid koostööprojekte on Andres Lõo „Miimiline partituur”. Seinale projitseeritud Lõo nägu kujutavast videost on saanud heliteose partituur või pigem isegi dirigent. Heli on salvestanud ansambel U:, üks tuntumaid Eesti nüüdis- ja eksperimentaalmuusika koosseise. Kuigi on teadmata, kuidas muusikud kunstniku näolihaste liikumisi helideks tõlgendavad, on selle mängu jälgimine põnev ja atraktiivne. Selles töös hägustub täiesti muusika- ja kunstidiskursuste piir. Kahtlemata on tähtis roll mängida ka Lõo isikul, kes figureerib vaheldumisi nii muusika- kui kunstiareenil.
Üks terviklikumaid ja mõjusamaid töid näitusel on Kiwa „Nimetu”. Töö, mis oleks ka helita täiesti toimiv installatsioon, utiliseerib stereofooniliselt pulseerivat heli. Valgete postide otsa asetatud mustadest plastik-kastekannudest „tilgub” heli nende vahel kõndiva inimese kõrva. Heliks on kasutatud valget müra, tavakeeles „sahinat”, mis mõjub nii kontseptuaalselt kui ka esteetiliselt kosutavana. Postamentide rea lõpus seinal troonib aga Kaarel Kurismaa installatsioon „Helide tilkuv seadeldis”. Asukoha tõttu mõjub Kiwa töö austusavaldusena vanameistrile.
Alvin Lucieri vibreerivatest paberitest teose „Heli paberil” kohta tuleb kasutada epiteeti „ajatu”. 1985. aastal loodud töö mõjub ka 2013. aastal täiesti ajakohasena, praeguse aja näiliselt lõputute tehniliste (digitaalsete) võimaluste taustal lihtsa, ausa, esteetiliselt puhta ja selgepiirilisena. Raul Kelleri installatsioon „Torpeedod sees” on iseenesest väga hea töö, kuigi üpris klassikaline heliskulptuuri näide. Selle produtseeritud mahe mehaaniline müra mõjub näituse viimases ruumis mõnusalt rahustavana ning monotoonsusele vaatamata dünaamilise ja elusana.
Paraku häirib taustamüra kinosaaliks kujundatud ruumis, kus suurel ekraanil näidatakse John Grzinichi filmi „Materiaalsete elementide heliaspektid” („Sound Aspects of Material Elements”). Kolme aasta tööd kokkuvõttev dokumentaal, kus kunstnik uurib kuulmismeele mõju mittelingvistilises suhtluses keskkonnaga, on lummav visuaalse esteetika puhtuse ning tugeva ja ajatu kontsepti poolest. Grzinichi filmi läbivad vaiksed ja ülivaiksed helid (kontaktmikrofonidega muu hulgas sipelgapesa või sügiseste langenud lehtede helide püüdmine). Ka näituse nn arhiivitoas, kus töid tuleb kuulata kõrvaklappidega, tajusin keskendumisraskusi kõrvalruumidest kostuvate installatsioonide tõttu. Kaarel Kurismaa „Intermezzo” hakkab domineerima, selle kõla jälitab külastajat peaaegu igas ruumis. Asünkroonselt helisevad robootilised rohutirtsud kõlistavad oma kellukesi küll väga efektselt, paraku aga ka nii efektiivselt, et teistesse töödesse ei saa süveneda.
Olen veidi kimbatuses helikunsti institutsionaalse defineerimisega. Mõistan kuraator Ragne Nuka seisukohta, et „helikunsti kui sellist ei tohiks mingil juhul segamini ajada muusika või muusikalise diskursusega”. Helikunsti näitusel ei ole muusikateoreetiliste teadmistega tõepoolest suurt midagi peale hakata. Pigem tuleb kasuks heli füüsikaliste omaduste tundmine, kuigi ka see ei pruugi heliinstallatsiooni mõtestamisel kaasa aidata. Helikunsti puhul on tegemist siiski nüüdiskunstiga. Teiselt poolt on selge, et helikunst kui selline on välja arenenud ikkagi muusikaavangardist. Pealegi on akadeemiline muusikaringkond suure osa helikunsti „leiutajaid” tänaseks heliloojate pähe „ära kaaperdanud”. Üks tuntumaid on John Cage, kelle kuulus „Pole olemas müra – on ainult heli” on tänaseni paljude eksperimentaalmuusikute kandev idee. Cage tõi müra ja ka vaikuse kuulamise kontserdilavadele, seetõttu võib teda näha muusika ja kontseptuaalse heli vahel balansseeriva loojana. Tuleb aga tähele panna, et ta ise rääkis just nimelt „tegutsevast helist”, mitte muusikast. Ka Arnold Schönberg, kelle juures Cage paar aastat õppis, on teda nimetanud geeniuseks, mitte aga helilooja, vaid leiutajana. Ka Schönbergi puhtmatemaatiline ja treenimata kuulajale üpris ebaharilik muusikaline looming on tänaseks akadeemilise heliloomingu raudvara. Ka Karlheinz Stockhauseni „Helikopter-Streichquartett” on täiesti võrreldav praegusaegse performance’i-kunstiga. XX sajandi avangardsete heliloojate soov on olnud heli traditsioonilisest tonaalsest muusikalisest kontekstist vabastamine, et anda helile kui sellisele suurem iseseisvus. Tänaseks on see juhtunud. Heli on tunginud nüüdiskunsti väljendusvahendite hulka, mõneti on nüüdiskunstnikud heli heliloojate käest kaaperdanud. Tahaksin siiski loota, et ei heliloojate ega kunstnike ringkond ei kapseldu nüüd „vabastatud heliga” stuudiotesse ja ateljeedesse, vaid jätkub avatud leiutamine, mis sunnib mugavus­tsoonist välja astuma. Nagu möödunud sajand on näidanud, sünnivad põnevaimad uuendused siis, kui eri distsipliinid ja nende esindajad üksteisega suhtlevad, üksteist inspireerivad.
Helikunst on praegu maailmas ülimalt aktiivne ja elujanuline kunstidiskursus. Tegemist pole ammugi enam põrandaaluse subkultuurilise kõrvalnähtusega. Heli kui nüüdiskunsti osa on üha rohkem kanda kinnitamas, seda näitab kas või näiteks heliinstallatsioonide suur esindatus Veneetsia biennaalidel. Loodan südamest, et ka Eesti kontekstis leidub jätkuvalt nüüdiskunsti heli integreerijaid ning kunstnikke, kes näevad helis tohutut hulka uusi võimalusi. Teenäitajad on meil igal juhul juba ammu olemas. Väärikas näitus ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming