Heatasemeline nostalgiline tagasivaade

Reet Varblane

Eesti Maalikunstnike Liidu uudisloomingu näitus Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 14. IV, kujundanud Jaan Elken, korraldanud Mari Roosvalt. Ülevaatenäitustega pole iseenesest midagi valesti ka praegu, sest kõik kunstnikud ei jaksa igal aastal isikunäitust korraldada, ei mahu grupinäitustele või kuraatoriprojektidesse. Uudisloomingu avalik esitamine hoiab looja värske ning aktiivsena. Nii tuleb ka maalikunstnike liidu aastanäitusesse positiivselt suhtuda, iseäranis, et viimastel aastatel on näidatud oma (uudis)loomingut peamiselt väljaspool pealinna hinnatud institutsionaalseid väljapanekupindu Tartus, Haapsalus, Pärnus, aga ka uutes paikades nagu Aaspere mõis jne. Iga eksponeerimispaik nõuab ka traditsiooniliste formaatide puhul teistsugust lähenemist: isegi kui üksikteose looja ei mõtle selle peale, peab tervikuks vormistaja (kuraator, kujundaja) ometi sellega arvestama. Maalikunstnikud on otsinud oma aastanäitusele ka mitmesugust väljundit, kasutades kuraatoritena kunstiteadlasi ja kunstnikke, kombineerides kuraatorilähenemist avaliku üleskutse ning žürii variandiga. Seda enam mõjub praeguse näituse pressi- ja seinatekstis esitatud väide, et „maalikunst on jäänud üheks vähestest kunstialadest, mis isepäiselt sõdib vastu kuraatori taktikepi järgi õõtsumisele” solvunud väikelapse nutuse virinana ning osutab pigem isikute võitlusele, oma võimupositsiooni kinnistamisele. Üldnäitusele tuleb läheneda teistsuguse loogikaga kui kureeritud väljapanekule, sest see formaat jätab vaataja n-ö sõbraliku juhatuseta, terviknarratiivi, süvendatud lähenemisnurga, kriitilise, mõtestatud vaateviisi tasandita, keskendub üksikteosele. Loomulikult oleneb üldnäituse puhul palju kujundusest: viisist, kuidas sõltumatud teosed üksteise kõrvale on paigutatud ning kuidas seetõttu nende dialoog tekib (või ei teki). Üldnäituse formaat jätab vaatajale suurema vabaduse.

Praeguse maalikunstnike näituse puhul tuleb rõhutada kahte momenti: see on hästi, kohe väga hästi kujundatud, iseäranis, mis puudutab muuseumi suurt saali, ning mõjub tõesti kompaktsena. Kompaktsena – nii taseme kui ka sisuliste hoiakute, suundumuste mõttes. Loomulikult ei hõlma need suundumused kogu meie maalikunsti, vaid ikkagi ainult seda osa, mida sellel väljapanekul saab vaadata. Ma pole aga sugugi kindel, kas kunsti ühe valdkonna (isegi endiselt ennast lipulaevaks pidava maalikunsti) suundumused kõnelevad midagi praegusest kunstimõtlemisest kui sellisest, relevantsest, aktuaalsest kunstist. Pärnu näitust, sealset õhustikku võib kõige üldisemalt iseloomustada maalikunsti kui iseseisva esteetilise kehandi, XX sajandi alguse abstraktsionismi vaimu elluäratamisena. Jutt ei ole katsest, vaid selles mudelis enesekehtestamisest ja sellest mõnutundmises. Enamikust eksponeeritud maalidest õhkub maalimisnaudingut, rõõmu, isegi siis, kui maalid ise on melanhoolselt süngevõitu, vaimsus seotud pigem möödaniku kui praeguse ajaga. Asi ei ole abstraktse kunsti võimutsemises, pigem tegelikkuse, selle illusiooni ning selle põhjal loodud abstraktsiooni piiri kompamises, sellel balansseerimises. Tegemist ei ole kindlasti ka XX sajandi (maali)kunsti eiramises, selle mittetundmises, sest õige mitmetes teostes osutatakse nii oma valdkonnale kui ka laiemalt kultuurile, võimendatakse sealse sõnumi abil oma läbielamist, oma sõnumit. Mitte just eriti valjult, parajalt sordiini all, kuid siiski veendunult. Näitusel viibides ei saanud lahti tundest, et olen n-ö ajarattas tagasi läinud ja sattunud 1990ndate algusesse. Küsimus ei ole sugugi kunstnike vanuses või täpsemalt teatud vanusepiiri ületamises: väljas on 70-80aastaste, aga ka 20aastaste kunstnike maalid. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldis seal olla: sain teostega rahulikult suhelda, rõõmustasin mõnegi kunstniku (Helle Vahersalu) üle, kelle töid polnud kaua näinud, mind valdas imeline rahutunne. Aga veel pean tunnistama: näituse nostalgiline meeleolu sobis mu enda nostalgilise häälestatusega vana kodulinna vastu.

Kui nüüd konkreetsete tööde juurde minna, siis looduselamusest kasvanud abstraktsioonidest võib võtmepaarikuna tuua välja Andres Koorti (1969) mediteeriva „Tasase mere”, hinge- ja vaimuseisundi, aga mingis mõttes ka ajapeegli – hoiatuse või soovunelma, kuidas keegi seda just võtta tahab, ja Uno Roosvaldi (1941) „4 motiivi”, kus kunstnik vastandab suure kirjeldava pildi sissevaatega detaili, kusjuures suure plaani puhul on stiliseeritud värvid säilinud, detaili puhul on ainult koestik välja puhastatud. Selle suundumuse juures ei saa mööda ka Kristiina Kaasiku (1943), Tiiu Pallo-Vaigu (1941), Anne Parmasto (1952), Vano Allsalu (1967), Epp Viires (1973), Lola Liivati (1928) jt maalidest, mis on küll varasemast tuttavad ja mida sobib iseloomustama sõnapaarik „tuntud headuses”. Eraldi tahan aga tuua välja Edgar Tedresaare (1984), kelle napivormilised karedast lõuendist kokkuõmmeldud reljeefsed maalid mõjuvad teistsuguste, kuidagi värsketena. Tegelikult ei ole Tedresaar teinud midagi väga teistsugust, ületanud piiri või kasutanud sootuks teistsugust (maali)keelt, aga oma asukoha, vahetu kõrvutuse tõttu Jaan Elkeni (1954) maalidega toimivad Tedresaare omad nii puhvri kui ka sõnumitoojana. Ja ka vastupidi: Elkeni maalid on omandanud märksa ambivalentsema, inimlikuma, haavatavama tähenduse.

Kolmanda paarikuna tooksin välja maalikunsti mõtestava lähenemise Tiit Pääsukese (1941) „Vesimärkides” ja Alvar Reisneri (1979) „Raudrembrandtis”. Pääsuke, nagu oma viimase aja maalides ikka, on jätnud üsna avatud tõlgendusruumi: nii pealkiri kui ka kujundikeel osutab vaid teose märgistatusele, kuuluvusele, autori juuresolekule. Reisner on toonud Euroopa maali suurima klassiku üldtuntud kujundi, ojas supleva XVII sajandi Hollandi punapäise naisefiguuri Saskia Eesti mütoloogia konteksti, teinud häbelikust abikaasast meie kangelanna, Suure Tõllu võimsa naise Pireti, muutnud vuajeristliku vaatepildi esindusportreeks. Nii Pääsukeselt kui Reisnerilt, aga mõneltki teiselt oleks tahtnud näha vähemalt kahte pilti, et saada oma mõistmisviisile tibakegi toetust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming