Hea graafika-aasta

Vappu Thurlow

 

Ave Teeääre ja Kertu Ehala. Ajupesu.

2007. Segatehnika. teet malsroos

 

Graafikute otsekui üksmeelselt vallandunud tööhoog avaldub tulemuste kõrges tasemes.

 

Näitus “Eduard Wiiralti kunstiauhind 2007” rahvusraamatukogus kuni 30. III.

 

Võõrsil rännates ja siis tagasi Tallinna naastes vaatan mõnikord endale kui kadunud pojale: tekib piinav ebamugavustunne meie ühise võimetuse pärast hinnata küllalt kõrgelt omapärast ja kõrgetasemelist eesti kultuuri. Mõnede rahvaste pillav jõukus ja nende loojaisikute sellest tulenev vabadus ning vaimustunud töötahe sunnivad mind ennast maailmas tundma mitte niivõrd ühe väga väikese, kuivõrd sellise rahva esindajana, kelle õnn on maha jätnud.

Eesti graafika jaoks on 2007 aga hea aasta. Viiralti preemia väljaandmine on ilus ja uhke; tänavuaastased laureaadid Silvi Liiva (elutöö preemia) ja Ave Teeääre ning Kertu Ehala (noortepreemia) võib-olla parimad võimalikest kandidaatidest. Graafikute otsekui üksmeelselt vallandunud tööhoog avaldub ka tulemuste kõrges tasemes, Viiralti näitusežürii ei jätnud välja ühtegi kohale toodud piltidest.

Suurem osa eesti graafikuist vaatab maailmale ikka südame, mitte mõistusega. Vaid paar kontseptualisti on sotsiaalselt teravad, vähemasti mõrkjad: Urmas Viik ja Lembe Ruben. Ka Urmas Vaino, kes kasutab keelelisi vihjeid, kuid pigem huumoriga: metafüüsiline vaal, kes vaatab oma väikese, kahtlustava silmaga. Siis veel Tõnis Kenkmaa statement: minu Paradiis on papist ja plastikust pluss kujuteldavad palmid – ent see teema kuulub juba formuleeritud unistuste juurde (vt allpool).

Enamik graafikuid lähtub oma nägemusest, tajudes ümbritsevat reaalsust kui tervikut enda seisukohalt, oma kindlakskujunenud meetodi järgi. Võib-olla põhjustab seda tuntud eesti individualism ja jonn iseendaks jääda; mul isiklikult pole midagi selle vastu, sest teosed on kõrgel tasemel.

Reaalsusetaju võib tundlikumate juures vabalt alata oma kehast. Sellest lähtuvad Eveli Varik, Mati Veermets, Tiiu Pirsko ja nii mõnedki teised. Eveli Varik naudib oma digitrükkides keha ennast. Kõik me alustame sellest, jõudes aegade jooksul rõõmust kannatuseni; mida kõike seesama keha meile kinkida ei jõua: et kiusata, karastada ja kasvatada vaimu. Mati Veermetsa sportlikud jumalused kõnelevad kehast teisiti: seda kontrollitakse ja sellelt nõutakse, kuid tundlikud taustad viitavad tollegi karastatud masinavärgi haavatavusele. Ent haavatavaim kõigist on Marko Nautrase paber kui nahk, millele näpuga vajutades jälje võib jätta.

Peeter Ulas asub kusagil orgaanilise ja kosmoloogilise piiril, ta on loobunud kunagistest suurejoonelistest maastikunägemustest. On ikka armastanud suuri ebasümmeetrilisi kujundeid, neid on alati olnud ka raske iseloomustada; tahaks öelda: kopsupildid. Eelnenuist erineb suuresti Urmo Rausi kehateema ülilakooniline kommentaar.

Kehast lähtuvad emotsioonid, mida oleme igapäevases elus talitsema sunnitud. Kunstnikul on ateljees vabadus need vallale lasta, tunded võivad edukalt suunata tema loovat kätt. Silvi Liiva loomingut on läbinud ja praegu kindlasti taas ühe oma kulminatsioonidest saavutanud (Ülle Marksi tabava väljenduse järgi) “lõputu igatsus valguse järele”. Abstraktne kunst väljendab väga selgelt seda, et unistused pole oma algses olekus konkreetsed; nad on vaid seletamatu ihalus millegi järele. Olen mõelnud, et kuni me pole veel jõudnud reaalsuselt neile nime laenata, jäljendades ahnelt teisi inimesi, on unistused iseenesest palju köitvamad. Ave Teeääre ja Kertu Ehala pildilgi on vaid unistuste kardinad, mitte nood ise. Sügavtrükijoon annab noorte laureaatide töödele vaimset sügavust, kõrgtrüki värviline pind lisab trendikust – võib-olla viiski preemiani mõlema pooluse tasakaalustatus.

Maie Helm on teinud pöörde abstraktsuse poole, kuid ei ole kaotanud oma kaubamärki, kerget melanhooliat, mis helkis varem lemmikloomade pilgus, nüüd talvepiltide nukruses. Tundetooniga, rohkem kui tunde endaga, väljendavad ennast ka Feliks Sarv – värviotsing must-valges – ja Mare Vint: siluett, must-valge; hoolimata sellest, et pildil on kahvatud värvid. Kelli Valku vaevavad mõtted, mis kirjutavad ennast väikeste sammudega päevikulehtedele. Reti Saks on ettearvamatu: jutustab üht lugu, siis jääb äkki poolelt sõnalt vait ja lubab vaatajal kuulata seda ootamatult tekkinud vaikust. Maria-Kristiina Ulas peidab end mustade maskitaoliste nägude taha.

Virge Jõekalda graveeritud õied on keha metafoor, nende lõõmamine on tugev sümbol: armastus. Külliki Järvila kõneleb muinasjuttude keeles, mis kasutavad kehakeskset mudelit. Seesama puudutab ka Aili Mittalit, kes jutustab küll piiblilegende, aga mõtleb muidugi inimest tema korporaalse kannatuse ja imedeootusega.

Loomulikem viis reaalsust tajuda algab maastikust me ümber. Vive Tolli pöördumine eheda loodusmotiivi poole tuletab meelde seda, et paljud loojad lähevad küpsesse ikka jõudes tänulikult looduse rahustavasse rüppe. Kadi Kurema lihtsalt armastab kuurortlinna, selle avaraid sügisesi randu, mille tühjuses pääseb arhitektuuri ilu kõige paremini mõjule. Oliver Laas näeb palju vaeva peenikeste gravüüride teostamisega. Enno Ootsing on oma tõlgendustes mõistatuslikum; ta töötleb aupakliku sisseelamisega õilsat materjali. Marje Üksise teosed pole küll puhtakujulised maastikud, kuid nende mõõde on maastikuline; fragmendid omandavad tänu jõulisele esitusele universaalse tähendusrikkuse.

Naima Neidre elab jätkuvalt salapärastes veealustes valdades. Sirje Eelma paneb kokku pitsilisi maastikke. Vello Vinna omad on konstruktiivsemad, kuid mitte vähem õhulised. Eve Eesmaa töödes on põhjamaist kargust; need on inspireeritud millestki, mis on kunstnikule väga oma… Inga Heamägi toob reisidelt seljakoti välitaskus paljutki kaasa: seal on kuivatatud alpikanne, Rooma vaateid jpm. Tõnis Laanemaa ei väsi unistamast naisest kui loodusega kokkukuuluvast olendist. Loit Jõekalda usub maastiku püsivusse ja kinnitab, et kunagi oli rahvas, kes trükkis päevavalgusega graafikat.

Jaanus Samma kirjatud litritega kangas fetišeerib vahemeresinist vett kui midagi kättesaamatut, niisamuti nagu Tõnis Kenkmaa paradiisinägemus. Asjata!

Loodus me ümber on liikumine ja protsessid. Ülle Marks analüüsib hääbumist: lõigutud artišokk kuivab tund-tunnilt, minut-minutilt. Leo Lapin ja Raul Meel jälgivad samalaadset: kõik kasvab või kahaneb, koguneb, vaatab tagasi, alustab uuesti. Maret Olveti jaoks algab kasvamine keskelt ja levib kiiljate vormidena üle kogu välja. Evi Tihemets organiseerib vaimselt pingestatud fragmente, mis moodustavad religioosseid süsteeme. Avo Keerendi kompositsiooniprintsiip on saavutanud pollockliku stabiilsuse: liikumine ei peatu, ei alga ega lõpe; see toimib sõltumatult ümbritseva maailma saamatuist, kohmakaist olemiskatseist.

Jäävad veel Jaak Visnap ja Kadri Alesma, kes organiseerivad elu ennast, korraldavad, naeratus huulil; kelle käte all iga ettevõtmine lendab, kaasa arvatud pildid, mis tulevad kergelt. Loodetavasti kasvab ja kosub ka litograafiatöökoda; selle teokssaamine tundub praegu ühena eesti graafika eluliinidest. Jõudu neile kõigile!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming