Haridus on religioon!

Linnar Priimägi

Ants Juske, Tundeline teekond Velázquezest Navitrollani. Toimetanud Katre Ligi. Kaane kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2012. 462 lk. Kirjutan Ants Juskest kui sõbrast ja kolleegist – austusega ning ausalt. Ülikooli aegu Tartus elasime ühist tudengielu (mida ta on memuaarselt valgustanud) ning 1990ndate algupoole Tallinnas puutusime kokku toimetustes. Aga siis kadus Juske mul kuidagi silmist – ning just sinna sattus tema viljakaim aeg kunstiteadlase ja -kriitikuna. Üht-teist välkus vaatevälja küll, ent postmodernism, Juske potipõld, ei huvitanud mind. Mina tegelesin klassikalise kunstiga. Postmodernism – kõik see derri-dada ja lacan-can – oli ju läänemaailma hariduskriis, mingi Stendhali sündroom, humanitaarne paanika. Juske aga nägi seal võimalust oma korralik haridus ära kasutada, harrastada intellektuaalset klaaspärlimängu, koostada kaduvatest kildudest sõna „igavik”. Meil pesitseb pesakond nüüdseks juba keskealisi kunstiteadlasi, keda ma endamisi kutsun „postmodernismi kutsikateks”. Juske oli lõukoer! Oma kirjutised komponeerib ta selles raamatus temaatiliselt, mind huvitab temaatika ja kronoloogia kooslus. Juske tunneb end kodus „kunsti sees ja ümber toimunud muutuste” keskel (lk 10), üleminekuperioodis. Tema mõtestatav kunstiajalugu algab 1950. aastatest (ekskursid varasematesse – Velázquez, Vermeer – on kohusetundlikud ja tihedad referaadid; Petrarcast paneb lk 199 küll pada) ja lõpeb 1990. aastatega (ka hilisemates sõnavõttudes).

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Meie noorusajal oli veel kombeks vaielda kunsti teemal. Mäletan uljast kemplust, kumb andis teadusele rohkem, kas Panofsky või Wölfflin. Juske relvastus siis põhjalikumalt Panofskyga (vt raamatus lk 61–68), mina Wölffliniga (kellele sageli viitan oma väitekirjades Dürerist ja klassitsismist). Elasime toona akadeemilises seltskonnas, kus teadmatust häbeneti. Segregatsioonieelses ülikooli vanas kohvikus vestlesime isekeskis ning õppejõududega teemadel, mis ületasid kaugelt aineprogramme. Selle kohta joonistas Juske isegi pildi: kõrvuti peahoone kahe sambaga ja kohvik neljaga. Nõukogude ajal valitses hariduse imperatiiv, tuli omandada eurooplase kultuuripõhi (mille vastu nüüdne Eesti Ekspressi toimetaja peab harimatuse püha sõda). Rõõmuga leian siit raamatust artikli Tiit Pääsukesest (1983) – olen seda tänase päevani oma üliõpilastele refereerinud mälu järgi; ning Juri Lotmani ja Boriss Bernšteini vaadete võrdluse (1996), millest nüüd sain aru paremini kui omal ajal: Lotman rääkis kanoonilise kunsti informatsioonilisest ofensiivist, Bernštein defensiivist.

Juba oma esimestes kirjutistes (1980, need ilmusid minu toimetatud kultuurikülgedel Edasis ning teenisid kohe tähelepanu ja tunnustust) kasutab Juske vabalt ning veenvalt Aristotelest ja Marxi, Wilde’i ja Readi, Pellegrinit ja Kahnweilerit, Gleizes’i ja Metzingeri. Sellesse mahukasse koordinaadistikku asetab ta tolleaegsed eesti kunsti tegijad: Toltsi ja Tammiku, Lapini ja Leisi, Marani ja Meele, Okka ja Keskküla. Maalijad-graafikud otsisid ning leidsid uusi väljundeid, Juske tõlkis nende ürituse suuremasse keelde kui eesti. Avardunud piirid nõudsid laia joont. Juske kirjutas oma aja kunsti ajalugu (teised olid pelgalt kroonikud). Ja ta sai jaole tänuväärsele perioodile – tänapäeva eesti kunstist ei annakski enam ausat ajalugu teha.

Kasvasime arusaamas, et iga kirjatükk peab sisaldama vähemalt üht uut mõtet, mille peale teised poleks tulnud ja mida võib tulevikuski kasutada. See oli julge hoiak, me ei arvanud (nagu üldiselt tavaks), et mida rohkemate inimeste mõtteid keegi väljendab, seda targem ta on – säärane ennsoosaarlus polnud meile. Sestap tudeerisin nüüd huviga Juske artiklisarja „Postmodernism” (1993). Kas sellest on veel õppida? Kas autor vaatleb oma eset küllalt kriitiliselt, kas vahetab iseendaga mõtteid? Ja: kas ta minus midagi avastab?

Leidsin mõndagi. Esiteks tänuväärse osutuse, et mõiste sisu ja mahu pöördvõrdelisuse seadus kehtib kahe mõiste seoses võrdeliselt: mida piiritletumalt käsitatakse modernismi, seda kitsam kukub välja ka postmodernismi mõiste – koguni nõnda kitsas, et ei tarvitse XX sajandi lõppu küündidagi. Metodoloogiliselt tähtis asjaolu!

Teiseks. Postmodernismi esiteoreetiku Ihab Hassani binaarsed opositsioonid nõuaksid analüüsi. (Muide, loogikatehe on „konjunktsioon”; „patafüüsika” ette käib ülakoma: „’patafüüsika”; ja teisal: virtual reality täpsem vaste pole mitte „tõepärane reaalsus”, vaid „libategelikkus”.) Arusaadav, miks Hassan liigitab modernismi metafoorseks ja postmodernismi metonüümiliseks, – aga säärane vastandus ei päde lõpuni. Modernism (nt kubism, millest Juske mujal pikalt ja pühendunult kirjutab) oli realismi kõrval hullupööra metonüümiline! Üldse – metafoori ja metonüümia vahekord võib minna nii keeruliseks, et kaob piir, hajub erinevus nende ning isegi metafoorse isomorfismi ja metonüümilise homomorfismi ning metafoorse similaarsuse ja metonüümilise kontiguiteedi vahel (fraktalid, transfiniitsed fenomenid nagu transsubstantsiatsioon jms). Tuleb piirdudagi üldisima käsitusega, nagu teeb Hassan – ise vist probleemi aimamata.

Kolmandaks. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, näeb Juske kirjutisest selgesti: omaaegsed postmodernismi teoreetikud uurisid kultuuri saatust globaliseeruvas maailmas, taipamata, et globalisatsioon laieneb üksnes tsivilisatsioonile („kuidas teha”), mitte kultuurile („mida mitte teha”). Nõnda kemplevadki Habermas ja Lyotard teineteisega justkui ümbertnurga. Näeb sedagi, et Derrida (Wittgensteini jälgedes) vaatab kõiki tekste nagu mingis surnud keeles kirjutatuid. Juske ümberjutustuses on neid tegelasi hõlpsam mõista – rahvavalgustuslik raamat.

Eelviimaks: Juri Lotman näitab, et „topeltkodeering”, mida Charles Jencks peab postmodernistliku arhitektuuri eripäraks, on teksti kui niisuguse olemasolu tingimus. Säh sulle!

Ja viimaks: Lyotard’i väide, et teadmised on eksterioriseeritud ja haridus (Bildung, paideia) iganenud, tuletab meelde üht Bidstrupi pildirida, kus mehel pole kaasas konserviavajat ja viimaks ei jää muud kui virutada karbile rahnuga, nii et sisu näkku lendab. Kus Baudrillard ütleb „umbusk”, seal näen mina harimatust. Haridus on religioon ning just haridus peaks olema eesti rahvususund.

On tekste, mis toimivad katalüsaatorina. Jusket lugenult võin omapäigi osutada postmodernismi kindlaimale tunnusele. See on retro – nähtus, mida varem lihtsalt polnud. Postmodernism ei alanud mitte mingi maja õhangust, vaid siis, kui karnevali (maskeraadi) asendas „stiilipidu”.

Juske „Tundeline teekond …” A propos, miks „tundeline”? Autor on ju mõistuseinimene. Ükskõik – see raamat pole mitte vanakraami väljapanek, vaid kestev mõtlemapanek, avardav lugemik. Annan üliõpilastele üles. Jätan käeulatusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming