Hannibal ad portas! Enemy inside!

Holger Loodus ja Birgit Püvi on võtnud vaevaks kujundada isiklik seisukoht ja see avalikult välja käia küsimuses, mis ei ole ühiskonnas veel selgeks vaieldud ega ka lõpplahendust saanud.

JOHANNES SAAR

Holger Looduse näitus „Teekond maailma lõppu“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. X ja Birgit Püve näitus „Varjupaik“ Tallinna Linnagaleriis kuni 15. X.

Täna kell 18 kohtub kunstnik publikuga oma näitusel.

Eesti nüüdiskunsti avanemine rassismi, migratsiooni ja kultuurilise hegemoonia teemadele on aina ilmsem. Valdavaks helistikuks on lüürilis-sisekaemuslik kaasamõtlemine reaalsuspildile, mis märksa karjuvamal kujul vahib juba aastaid vastu meediakanalitest. Ajakirjandusliku reaalsuse peegeldus kunstigaleriides, kui soovite. Ja selle tagasipeegeldus kunstikriitikas, millega üritatakse kogu selle agenda põrgatamises lugeja kätte leida mingi iva saatesõnaks.

Esmalt, liiga hilja. Kus te varem olite? Miks peab ikka ja jälle paar-kolm aastat ootama, et kunstnikud ka märkaksid, et veri voolab tänavail ja igat sorti päeva­vargad on leidnud endas kutsumuse füürerikarjääriks? Kas see ajaline viivitus ei tähenda mitte, et nn kunstipõllul hakatakse atra seadma alles siis, kui ollakse täiesti kindlad külastajate arvus, sotsiaalse tellimuse pakilisuses ja rahastajate soovis „olla veel moes“? Tähendab küll, mulle isiklikult. See tähendab kaalutletud soovi leida ühiskondlikest peavoolu-agendadest mingi naelapea või kellanöör, millele siis ka omalt poolt valu anda.

Teiseks, liiga vähe. Kust tuleb veendumus, et kõik sotsiaalsed, klimaatilised, militaarsed jm sorti kataklüsmid on taandatavad kultuuriliseks vaatemänguks, mida saab kindlatel kellaaegadel ja väikse piletiraha eest uudistamas käia? Kas pole meil siin tegu mõttemalliga, mis meenutab riigiraadios märgatud professionaalset optimismi Süüria konflikti kumuleerumise puhul? Nimelt saime kuulda, et tegu on „kasvava turuga“ Eesti allhankijatele, kes toodavad juppe USA droonitööstusele. Leian, et on küll, ka nüüdiskunstile on igat sorti sotsiaalse mastaabiga kannatused „kasvav turg“, mida saab täita kammerlike kultuuriliste kaupadega.

Ma ei taha oma rahulolematust kallata ainult Birgit Püve ja Holger Looduse isikunäitustele, mis septembri kestel on Tallinna Kunstihoone galeriides külastajate pilku püüdnud. Tegu on korralike kunstinäitustega, mis on näinud kõvasti vaeva sotsiaalsete ja rassiliste probleemide estetiseerimisega. Tahan hoopis osutada, et nende probleemide raamimine ja klaasimine vitriinidesse ning videoprojektsioonidesse ei erine mingil moel antropoloogia- ja troopikamuuseumide plahvatuslikust kasvust XX sajandi algupoole ekspansiivses õhtumaade kultuuris, kus aeti liblikapüüdja nõela otsa ja paigutati avalikule väljanäitusele igasugune kultuuriline eksootika. Mõistagi sündis eksootika mõiste ise õhtumaade kultuuri enda rüpes, tähistamaks seda, mis (veel) ei kuulunud sellessesinatsesse rüppe.

Holger Loodus. Teekond maailma lõppu, 2017. Holger Loodus on üritanud kriitilis-analüütiliselt distantsilt hõlmata õhtumaise kultuuri varjatud rassismi.

Kaader filmist

Nii Püvi kui Looduse näitus osutavad sellele kultuurilisele Teisele ning teevad seda osavõtlikult. Püvi pigem lüürilis-emotsionaalselt meeliskledes Vao varjupaiga kohavaimu muutumise üle, Loodus aga pigem kriitilis-analüütiliselt distantsilt, üritades hõlmata õhtumaise kultuuri varjatud rassismi. Mulle isiklikult pakub rohkem huvi viimane käsitus, siin leidub rohkem iroonilist enesekriitikat ja moraalset ebamugavustunnet, mis kaasneb sündimisega rassilist diskrimineerimist soosinud kultuuriareaali. Tunnistan ausalt, ju lapsena teadsin ma lugusid Robert Pearyst, põhjanaba edukast vallutajast, ent alles Looduse isikunäitusel sain teada, et kõige taga, ja nüüd selgub ka et „ees“, oli Peary asendamatu abimees, mustanahaline Matthew Henson. Tema olevat ka eelnimetatud nabale jõudnud Pearyst 45 minutit varem. Ei tahakski meenutada ajaloolist võidujooksu Norra ja Inglise ekspeditsiooni vahel lõunanaba vallutamiseks. Veelgi vähem puutavad hetkel asjasse hilisemad analüüsid sellest, et ei Peary ega Henson päris geograafilisele poolusele ei jõudnudki. Olulisem on see, mis juhtus pärast. Peary elu kujunes hunnituks kulgemiseks ühelt auhinna­tseremoonialt teisele, Hensoni õnnestumiseks jäi aga pärast pikki otsinguid ja tungivaid eestkostmisi hangitud jooksupoisi amet, kuhu ta jäi kuni surmani 20 aastat pärast viimast ekspeditsiooni. Lõunanaba vallutajatest pakub aga traagiliselt hukkunud Briti ekspeditsiooni järellugu kinnitust sellele, et peale rassismi on sama endastmõistetavalt õhtumaises kultuuris koha sisse võtnud ka sotsiaalne diskrimineerimine. Robert Scotti ekspeditsiooni hukkunud realiikmete tagasihoidlikku sotsiaalset päritolu perekonnad pälvisid impeeriumilt oluliselt väiksema hüvitise. Justnagu nende kaotus oleks olnud väiksem, justnagu oleksid nad sotsiaalselt väheväärtuslikumad. Scotti märtripositsioonist kultuuris ei saanud sellised mõistagi unistadagi. Õnnestumiseks saab pidada aga seda, et pärast korduvaid eestkostmisi õnnestus natukene tõsta neile makstava hüvitise määra. Natuke.

Püvile ja Loodusele läheb rassiline ja sotsiaalne ebaõiglus korda, nad on võtnud selle suhtes moraliseeriva hoiaku, ka nemad kostavad kellegi eest. Ja see on julgustükk kohalikus olukorras, kus räuskavad füürerid järjest kõvema käega nõuavad akende ja uste kinninaelutamist. Seestpoolt. Ja julgustükk eelkõige sellepärast, et ometi on võetud vaevaks kujundada isiklik seisukoht ja see avalikult välja käia küsimuses, mis ei ole ühiskonnas veel selgeks vaieldud ega ka lõpplahendust saanud. See on eesti kujutavas kunstis haruldane, nii vähe kui siin üldse sotsiaalkriitilist mõtet leidub. Ehk siis jah, pole sugugi kindel, et kultuurkapitali ja Tallinna linnavalitsuse järgmine koosseis selliste näituste korraldamisele laialt vastu naeratab. Ja pole ju sugugi välistatud, et ohvripositsioon, mis praegu sõja jalus migratsioonilainesse tõmmatud inimesi Eesti meedias ja kunstis iseloomustab, annab aegamisi maad ohu- ja julgeolekuretoorikale ning seejärel ka nn välisvaenlase kujule kohalikus sotsiaalses kujutlusvõimes. See agenda domineerib ammu ühismeedias, rahvuskonservatiivne parempööre poliitikas kisuks sellele laiemalt lahti ka rahvusringhäälingu ja kommertsmeedia uksed. Ning siis tuleks kunstnikel jälle hakata atra ümber seadma. Seda aga ei tahaks, siit ei saa tulla pikka vagu. Kohapealseid arusaamu sõna- ja loomevabadusest on juba ahendanud etteruttav veneviha, selle kosumine üldisemaks võõravihaks ei anna suurt midagi juurde, pigem võtab veel vähemaks. Selle ennetamiseks ootan isiklikult, et sama avarameelse ja empaatilise õrnusega asuksid kunstnikud südant valutama ka rahvuskultuurilise horisondi pärast. Praegu on see lohakile jäänud ja tulemus on käes – räuskavad poliitfüürerid tulevad minu oma kultuuriga mulle kosja. Haakristide ja tõrvikutega žongleerivad rünnakrühmad jutlustavad mulle vahtu pritsides Lydia Koidulast ja A. H. Tammsaarest. Sellises olukorras jääb pagulastemaatika aktualiseerimisest väheks. Vaja oleks kedagi, kes kisuks rahvuskultuuri lipu fašistide käest. Siis lõppeks ehk ka rahvusküsimuse patologiseerimine ning selle esindajad omandavad taas sama inimlikud palgejooned kui pagulased eelviidatud kunstinäitustel. Aga ma kardan, et „inimnäolise eestlase“ maalimine ei ole kunstimaailmas kuigi minev kaup. Sestap üritame allaheitlikult kaasa rääkida läänest etteantud teemadel. Ja lõppeks teeme seda ju hästi, häbeneda pole midagi. Peale kultuurilise selgroo puudumise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming