Hästi komponeeritud näitus

Jaan Elken, Jaan Paavle

Jaan Paavle ja Jaan Elkeni tagasivaade aastanäitusele, vestlus Tallinna Kunstihoones 20. juulil.      EKLi aastanäitused on juba mõnda aega poleemikat tekitanud: kas ja kuidas jätkata? Žüriiga ülevaatenäitustena  või siiski kuraatoriga, kuigi kuraatori roll kipub olema vaid ühendava idee väljakäimises. Tänavusel, Enn Põldroosi kureeritud aastanäitusel „Vastandumised” vahetasid mõtteid nii näituse, aga ka laiemalt meie kunsti üle kaks maalikunstnikku – Jaan Elken ja Jaan Paavle. Kuna jalutuskäiku alustati Kunstihoone neljandast saalist, satuti kõigepealt näituse kujundaja Jaan Elkeni  maalide juurde.      Jaan Paavle: Sinu maal meeldib mulle sellepärast, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet! Kogu aeg küsitakse: mis see on, mida see tähendab? Kunst tähendab samaaegselt  mitte midagi ja kõike, igaüks võib leida tuhandeid vastusevariante. Selles mõttes ongi sinu pilt ja tõsiasi, et tõid mind siia saali kõigepealt, sümboolsed. Rääkimata sellest, et kasutad sama tehnikat, mida mina maalimisel kasutan. Rääkimata sellest, et sinu maalis võib leida tuhandeid kujundeid, nägusid, talve- või sügismaastikku – kõike, mida hing ihaldab. Mõte, et ühes pildis peab olema selge arusaadav mõte, on haiglane.  Jaan Elken: Vaidleksin sulle kohe vastu. Esiteks sattusime kõigepealt neljandasse saali, sest sisenesime Kunstihoone tagaukse kaudu. Teiseks on näituse deviis või pealkiri „Vastandumised”: ka must ja valge värv on suured vastandujad. Teistpidi on kõik, mis sa ütlesid, õige. Olen lähtunud ka sellest, et pildi vaataja oskab inglise keelt: tekst „Look right, look left” osutab indiviidi sisevastandusele. Või ka sellest, et töö parempoolne tahvel on äärmiselt pastoosne,  nii-öelda intuitiivne osa, vasakpoolne aga semiootilistest mõistetest koormatud. Musta ja valge tahvli noolemullid on täis identset teksti: must pool räägib sama mida valge. Sellega tahtsin öelda, et vastandumine on positsioneerimise mäng ja et vastandid võivad tegelikult sarnased olla.

J. P.: Vastandid ühtivad, loovad terviku, terve maailma armastuse ja vihkamise …

J. E.: Vastandid on ühemärgilised asjad, küsimus  on kirglikkuse astmes. Vaatame Laurentsiuse tööde paari!

J. P.: See paar on võrratu: raske öelda, kas see paar on võrratu seetõttu, et kunstnik on osanud ühendada raami ja pildi või et pilt on tugevam kui raam? Mina kui kunstnik ei suuda selle üle otsustada. Ma näen raami ja pildi tervikut.

J. E.: Mina näen klassikaliselt õilsat portreed, mida autor kraklee abil vanandab ja vandaliseerib. Kui maali ligidalt vaadata, siis näeme  pastakasodi, Kopli kandi ulakusi, väikesed paharetid on nende piltide kallal töötanud: kaunil daamil on viisnurk otsa ees, läikiva lakiga on pildipinnale maalitud papaaha või Mikihiire kõrvad, koomiksi tekstimullid. Laurentsiuse hoiak on ikka endine, ta kõneleb ikka sama juttu.

J. P.: Pealiskaudsel vaatamisel ja süvenemisel avanevad hoopis eri maailmad. Humorist on ta võimas, sest mina näen parempoolsel pildil  hoopis naeratavat meest, naise avastan alles mõne aja pärast, vasakpoolse portree (samuti naiseportree) puhul näen ainult naist. Seda mängu olen ka ise oma maalides harrastanud.

J. E.: Tegemist on üleni neete täis „talutüdrukuga”. Laurentsiuse maalides segunevad kultuurid, need ongi meie multikultuursuse väljendus. Laurentsiuse Kopli ateljee kogemus, Ida-Virumaa päritolu ja selline „kõrgesse” kunsti kuuluv paraadportree. Saelõiked selles „kallis” raamis on tahtlikud, dekonstruktsioon on totaalne. Ta on ehitaja ja lammutaja üheaegselt. Kuidas kommenteerid Enn Põldroosi tööd „Kaunitar ja koletis”?

J. P.: See on Põldroosi ilusamaid töid. Tiiu Kirsipuu kirsasaabaste ja lastekummikutega elukiik on kui sama idee parafraas: panen need tööd mõttes kokku, mõlemad on tugevad, naudin mõlemat.

J. E.: Põldroosi kohta väga askeetlik värvivalik,  olen viimastel aastatel halli värvi fanaatikuks muutunud.

J. P.: Mina jälle ei ole, seda enam mulle meeldis see saal.

J. E.: Vaatan hõbedast sillerdust ja spontaanse maalilisuse võimalusi praegusel objektiivsuse ajastul. See on alla prima maal, korrektsiooni ei ole üldse tehtud. See on tehtud spaatelnoa abil, kiiresti maalides: näeme ka katmata lõuendi osi, alusjoonise grafiiti. Maalikunstnik  „loeb” teise maalikunstniku tööd nagu avatud raamatut, kriitikud neid nüansse ei mõista.

J. P.: Pean seda näituse naelaks.

J. E.: Hanno Soans nimetas seda saali oma Postimehe artiklis kvaliteetseks. Lapinil olid seal väljas kristalliseerunud asjad, estetiseeritud tarbevormid – täiesti kasutud, kui sinu terminoloogiat kasutada.

J. P.: Olen nõus: põnev, täiuslik ruum! Terve see näitus on kummaline, saalid justnagu seostuvad  omavahel ja vestlevad. Toimub näituse atribuutide dialoog ja samaaegselt ka dialoog vaatajaga. See saal on üks terviklikumaid.

J. E.: Sellel näitusel vestleb ju omavahel 64 kunstnikku, nii et kui sa neid ei rühmitaks „jututubadesse”, oleks see laulukoor, kus peaks laulma kas siis ühel häälel või siis sätitud partiid, kuraator ja näituse kujundaja on kunstnike individuaalsusi täpselt jälginud. Siia võetud kunstnikel on igal oma maatriks ja oma  lugu jutustada. Kujundaja roll oli luua vestlusgruppe, milles on võimalik tsiviliseeritud kommunikatsioon. Kui mõnikord ka vastu lõugu pannakse, on siis ka see kaklus eksponeeritud, aga see ei ole igal juhul mõttetu ja printsiibitu tööde ladustamine. Loomulik, et inimesed sellise tiheduse juures üksteist ka veidi häirivad. Kõigile ei olegi kollektiivelu meeltmööda, aga kui sa oskad urbanistliku „tihedusefaktori” välja puhastada, siis võid kuulata ka vaikset  juttu, kas või Viiendal avenüül. Laurentsiuse tööde ees seistes võime ju ülejäänud jutud ära unustada ja saada personaalselt teenindatud; unustada ära, mis oli selle näituse temaatika, unustada absoluutselt ära, mis on kuraatori roll. Sellepärast, et kui vaataja on kunstnikuga dialoogis, on kunstnik jumal.

J. P.: Tahan teha komplimendi Enn Põldroosile, et näitust vaadates ei mõtle näituse lihtsa, isegi labase nimetuse peale. 

J. E.: Selle näituse žüriil oli, millest valikut teha. Üks filter oli kuraator, kes näitas punast tuld juba alguses paljudele soovijatele. Põldroos on suur dramaturg ja kogemustega kunstikorraldaja. Kunstnike huvi üldnäitusel osalemise vastu oli sel aastal enneolematult suur.

J. P.: Huvi on kogu aeg olnud.

J. E.: Huvi on seetõttu, et see on üks väheseid säilinud demokraatlikke formaate, kus autor, kes oma loomingut teeb, saab Kunstihoones  võimalikult suurele auditooriumile oma loomingut näidata. Kunstnike jaoks on see aus konkurents. Kui kunstnik on piisavalt privilegeeritud ja võitleb läbi kuraatorite eelistuste Kunstihoonesse või Kunstihoone galeriisse, siis näeb ta ennast hermeetilisel üksiknäitusel, sooloprojektis või hästi tuunitud rühmanäitusel, ta võib endale õhulossi kokku valetada ja seal ennast teietada. Üldnäituste formaati satuvad aga eelkõige kunstnikud, kes on nõus  läbima karmi olelusvõitluse: ühtepidi on see formaat demokraatlik, teistpidi armutu kapitalism. See on konkurents, ka ideede konkurents, A4 tekst ilma plastilise ideeta loomingut ei päästa.

J. P.: Üldnäitus on julm kapitalism: sinna me, eestlased, pole veel arenenud, kõik pole veel mängureeglitest aru saanud. Üldnäitusi seostatakse meil seni miskipärast endisaegsete paraadsete kevad- ja sügisnäitustega. 

J. E.: Kuraatorid tahavad loomulikult mängida oma kunstnike tiimiga, nad teavad, milline tšellokvartett hästi kõlab.

J. P.: Nad tahavad lõpptulemust ette näha.

J. E.: Lõpptulemus ongi tavaliselt viimistletud, isegi üleviimistletud. Üldnäituste kuraator (niivõrd, kui ta üldse klassikaline kuraator on, piiranguid on selleks liiga palju) hüppab tundmatus kohas vette, haarab suure seltskonna endaga kaas ja siis selgub, kas nad ujuvad välja. Mul on järjekordselt selline tunne, et päris hästi ujuvad. Aga läheme võib-olla edasi teistesse saalidesse.

J. P: Priit Pajose töö jäi mulle meelde oma klassikalisuse poolest. On ta noor kunstnik?

J. E.: Priit Pajos on Tartu taustaga kunstnik, kes harrastab gootikat ja uusmütoloogiat. Väga võimas pildikeel, alateadvust kaasava tsooniga.

J. P.: Ta on inimkonna, inimese ja planeedi, maa vastuolu väga kummaliselt ja väga huvitavalt  edasi andnud. Puhttehniliselt on ta ikka klassikaline maalija.

J. E.: Pajos lõpetas Tartu ülikooli maalieriala 1998. aastal paljutõotavalt, maalitehnilised oskused ja sõltumatus on tugevalt esil. Siinsamas kõrval on veel üks Tartu taustaga kunstnik, Veiko Klemmer, kes on võtnud ette Aadama ja Eeva leierdatud teema. Ta on väga tundlik, tema Draakoni galerii komplekt on üks mu tugevamaid maalielamusi Eestis sel aastal. 

J. P.: Ta on inimkonna tragöödia esitanud, nii et …

J. E.: Me ei tea, kuhu liigume. Metafoorina on väga võimas. Ka Meiu Münt on loonud võimsa terviku. Kas praegusel „objektivismi” ajastul, kuidas sulle tundub, on sümbolistlikul maalil võimalusi?

J. P.: Sellisel kombel on. Mitte üheski muus meediumis ei saavutaks sellist mõju, nagu see pilt avaldab. Eriti hea on väikese vanainimese  ilmega lapse ilme. Väikese lapse kujutamine õnnestub väga vähestel. Ehk mõned eesti graafikud on sellega hakkama saanud.

J. E.: Oleme Vabaduse väljaku äärses ruumis, mida äsja tsirkuslikuks nimetasid. Oled väga tundlik kunstivaataja. Ilmselt on see kunstniku kogemus, mis pilgule teravuse annab. Seisame su enda tööde ees: need on lõõmavad, meesja naisalge on vastandatud. Naine kui vesi ja mees kui tuli. Sul oli enam-vähem samas võtmes,  sama temperatuuriga näitus hiljuti Vabaduse galeriis. Juubelinäitus. Kuidas on seitsmekümnesena esineda Eesti Kunstnike Liidu üldnäitusel?

J. P.: Hakkasin oma tööd tegema kohe, kui näituse teema oli välja kuulutatud. Kui Vabaduse galerii tööd said valmis (töö muide ei saa kunagi valmis), tegin ma ka selle töö lisaks. See maal on seega vägagi seotud minu Vabaduse galerii näitusega, samas oli see teadlikult tehtud selle konkreetse näituse jaoks. Ma tunnen ennast siin endastmõistetavalt teiste, omade hulgas. Tsirkuse moment mulle väga meeldib.

J. E.: Maria-Kristiina Ulas „värvib” sellise mobiilse tõmmatava klouniga kogu saali …

J. P.: Mina oleksin pannud selle tolkneva riista ka liikuma, aga see on maitse asi.

J. E.: Selles saalis on eksootiline India, Iraan, islam ja new age, siin on absoluutselt kõike: Toomas Altnurme ja Mati Küti faktuurid ja stilisatsioonid  on kirevast lõunapoolkera ja läänepoolkera kultuuride katlast läbi käinud. Ja mis on veel suurem tsirkus kui poliitika!

J. P.: Hahaa, suuremat ei olegi!

J. E.: Hall sein rõhutab poeesiana välja käidud Siim-Tanel Annuse maalide dokumentaalset algupära. Sellisena annavad nad võtme kogu saalile. Siin on ka teine „palanguline kunstnik”. Mulle tundus, et te olete nii palangulised, et peate just ruumi eri nurkades olema. Ma räägin  Piret Rohusaarest.

J. P.: Meil on mingi hingesugulus. Minu häda ongi see, et mul on kohutavalt läbi mõeldud, mida tahan öelda, teisest küljest tahan spontaanselt väljenduda.

J. E.: Sa tahad teha lisakäike, jätta protsessi äraarvamatuks, teha korrektsioone, et töö tegemise käik sind ise õpetaks. Tahad olla oma tööga pidevas dialoogis, mitte ainult sõnastatud idee teostaja. Seda tüüpi kunst, kus  mõeldakse skeem välja ja pärast ollakse kui teostaja, see on kui rakenduskunst. Aga plastiliste väärtustega maal, pastoosne maal, nagu sa harrastad, see ongi sinu võimalus. Selline kunstnik võib ka väga „kinnistunud” maneeris või laadis töötada, aga iga kord, kui ta alustab, on teekond täiesti unikaalne. Ma töötan samal meetodil. Mida arvad Vintidest?

J. P.: Vindid on minu lemmikud ja minu õpetajad olnud eluaeg, eriti Aili. Toomase puhul ma  ei oodanud nii õrna ja peent viimistlust.

J. E.: Nad on kuraatori tahtel eksponeeritud esiseinal, sest Vindid näevad esinemist näitusel kui piisavalt suurt vastandumist kuraatorite ülemvõimu käes ägavale kunstielule, nii et nad ei peagi väga sisulisi vastandumisi tegema. Näitust alustavad Sarapuu metsmees ja euromees, aga nad on maalitud nii, et kui euromees endalt riided heidaks, ega ta siis palju metsmehest ei erineks. Selles peitub võimalik  huumor.

J. P.: Pean siiski tunnistama, et mulle meeldisid rohkem need Sarapuu naljad seksuaalsetel teemadel, palju rohkem meeldisid! Ma ei taha öelda, et see pilt halb on, aga seda seksuaalset vabadust, naeru seksuaalsuse üle, ma ei näe seda.

J. E.: Lähme suurde saali. Küsin sinu kui ekspressiivse maalija käest, kuidas vaatad Pääsukese loomingule? 

J. P.: Väga hästi. Väga lõbusalt ja toredalt toimib. Ma ei vaadanud, kelle töö see on: see töö lihtsalt meeldis mulle.

J. E.: Ma ütleksin ka, et pärast mõnetist väljendusvahendite revideerimisest tekkinud kriisi, kui Pääsukese puhul üldse sellisest asjast võib rääkida … Praegu on ta saavutanud endise kindluse hoopis uuel nivool, kuigi see on vana tuntud hea Pääsuke: väga hea abstraktse jutustuse ja konkreetse detaili tuunimise vahekord. 

J. P.: Au talle, et ta ei ripu süžee küljes.

J. E.: Praegu on seda tüüpi maalil suured šansid, arvestatavad plastilised väärtused on niivõrd võimsalt esil. Näiteks Leipzigi koolkonna uus fantastiline maal, mis on maailma vallutanud, tuleb sama võimsalt, sama jutustavalt ja kohati ka sama abstraktselt välja: näiteks Neo Rauchi juhtum on just 3D tunnetuse poolest Pääsukesega sarnane, nähtuse taga on Ida-Saksa korralik maalikool. Pääsukese tööde läbimaalitus ja  pikaajalise töö tulemusena saavutatud intensiivsus on jätkuvalt lummav.

J. P.: On olemas muutuv ja arenev põlvkond, on ka muutuv Arrak. Tahtsin vaherepliigina öelda, et kunstis on vaid kaks hinnangut: kas sa oled professionaalne või ei ole. Kõik.

J. E.: Suures saalis on väljas üllatavalt võimas maalikomplekt. Nelly Drellilt ei ole nii tugevat ega veenvat figuraalset tõlgendust enne näinud. Kadunud on maalitehniline kohmakus,  ei ole ka katteta camp’i, idee on väga puhas ja vormivahendid adekvaatsed. Drell kannatab nüüd ka lähedalt vaatamist, ta on saavutanud plastilise kindluse. Mari Roosvalt on sel näitusel saavutanud võimalik et oma „lae”: Vabaduse galerii „Lae” näitusel ei olnud tal nii head tööd kui see töö siin. See on võrratu töö.

J. P.: Tõepoolest võrratu töö, ma ei tulnud selle peale, et see on Mari tehtud. 

J. E.: See on nagu Evald Okka koloriit. See on hiilguse/rikkuse ja teisalt armetuse/närususe diskursus. Kaugelt on plastpudelite ja prügikollide sädelus äravahetamiseni sarnane kroonlühtrite glamuuriga. Suures saalis on ka sotsiaalne kunst, aga koos plastilise ideega. Erki Kasemets mudeldab maailma rahvastiku ja eestlaste kaduvväikse kohalolu.

J. P.: See mõjub ka visuaalselt hästi.

J. E.: Mikoff on loonud antimonumendi Herman  Simmile, poliitilise pastiši, Nadežda Tšernobailt on väljas dekonstrueeritud, algelementideks lagundatud kieferlik töö, loomaverega maalitud kaltsud. Materjaliks on veri, süsi ja paber. Ma ei ole Mall Nukkelt näinud nii küpset väidet: see on nagu laulusalmi „Raha paneb rattad käima” illustratsioon, lehtkullaga veel!

J. P.: Mulle on Mall Nukke kogu aeg meeldinud. Ka Andres Tolts esineb tuntud headuses,  muide, ta ei esine kunagi alla oma tuntud taset.

J. E.: Suure saali otsas on Ahti Seppet, temale sekundeerib Lembit Palm. Neid ohvreid peab vaatama koos ideoloogiaga, selles mõttes on nad siin koos.

J. P.: Kogu see kalmistu on võimas, lausa nekropol!

J. E.: Evi Tihemetsal on hämmastav jõud! Etikettidelt on unustatud sünniaastad. Kui ei  teaks, millal Evi Tihemets sündinud on, siis ei oskaks kahtlustada, et ta on vana kunstnik. „Altaris” on üks huvitav noorkunstnik (minul on professionaalne huvi kunstnike vanuse vastu) Katariina Meister: tema prügiesteetikast lähtuva miniinstallatsioonide sarja „Erailu” („Private Beauty”) sõnumid koosnevad massikultuuri pakenditest, seksist jms. Need „purki pandud” (nagu vahel televisiooni kohta öeldakse) tikutopside privaatmaailmad  on Internetis või telekanalites surfaja igapäevane toit. Meid toidetakse sellise infoga. Selles mõttes on Valli Lember-Bogatkina „õnnelikud” akvarellid 1947. aasta Tallinna kesklinnast, kus komnoored ja pioneerid jalutavad tulevase Solarise keskuse territooriumil, ning Stalini portreedega ehitud lauluväljakust värskendavad. Need toovad ajalise dimensiooni kogu näitusele sisse. Valli Lember-Bogatkinalt on ka abstraktne töö nn  tsirkuse tsoonis.

J. P.: Ajalise telje loomine vanema kunsti eksponeerimise kaudu on tänuväärne võte. Tõttöelda nautisin kogu näitust tänu selle kompositsioonile. Terve näituse kompositsioon oli adutav, ja siis alles hakkasin vaatama, kelle töö see või too on. Ilus terviklik näitus. Käid saalid läbi ja leiad seosed. See on olulisim.

J. E.: Näitus kukkus Põldroosil üllatavalt poliitiline välja, sotsiaalpoliitiline aspekt kaasa  arvatud. Märkimist on leidnud nii gaasitoru, pedofiiliaskandaalid, vääramatult lähenev euro jm. Kuigi arvan et üldnäituse kuraatori „võim” on suuresti fiktsioon, on see siiski teatud rituaalne raamistik, mis kunstnike tahte ja potentsiaali paremini või halvemini nähtavaks peaks tegema. Mulle tundub, et Kunstihoone ruumide potentsiaal sai seekord maksimumilähedaselt tööle rakendatud. Rohkem tihedamaks pakkida ei oleks sünnis olnud, siis  peaks resultaati messiks nimetama. Minul oli äärmiselt huvitav jalutuskäik. Nõutuks võttis, et meie vaated näitusele ja kunstile nii sarnased on.

J. P.: Ma olen zen-budist, zen-budist ei taha midagi, ta läheb oma teed, ta on ka taoist. Aitäh sulle!

Üles kirjutanud Jaan Elken

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming