Hädalised kunsti kuivanud kaevul

Johannes Saar, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja

Ei saa just öelda, et „hiljuti lahvatas ajakirjanduses äge arutelu kaasaegse kunsti teemadel”. Kõnelejad paiknevad üksteisest kaugel nii ajas kui ruumis, räägitakse mööda, vastatakse suure hilinemisega ja teises väljaandes. Pigem miilav positsioonisõda, mis aeg-ajalt kinnitab jõuvahekorda mõne kogupauguga siit või sealt. Ajakirjandusele leib, kunstile koorem stigmasid ja klišeesid selga.  Sõda sai alguse 1990ndatel, mil senine dissidentlik kultuurirepertuaar, olgu siis rahvuslik-konservatiivne või modernistlik-läänelik, kaotas pinna jalge alt. Eesti iseseisvuse taastamisega kaotas „meie-nemad” vastandusele rajatud kultuuriprotektsionistlik diskursus oma aruteluobjekti, sisevaenlase kuju. „Tühja pilguga migrant”, „kommar”, „vant” kaotasid aktuaalsuse nagu peninukid, kelle olemasollu enam ei usutud. Kunstis asus rahvuslik-konservatiivne tiib teostama passeistlikke restuaratsiooniihalusi sõja-eelsest Eestist, samal ajal kui kohalikud teenekad modernistid üritasid end vaheldumisi sokutada Nõukogude põranda­aluse kunsti heroilisse panteoni ja lääne modernismi parnassile. Siinse kunstiareeni täitsid aga uued tuuled, nn Sorosi aastanäitused, mille rahvalik retseptsioon asus aga ootamatul kombel toitma ripakile jäänud „sisevaenlase” repertuaari.1 George Sorosi messianistlik soov koloniseerida/konvergeerida Ida-Euroopa nüüdiskunsti jõulise juurutamise abil tekitas terves regioonis ägeda vastureaktsiooni, seda just teistes kultuurivaldkondades, mida ei tabanud ootamatu dollarisadu. Just sel ajal ilmusid ajakirjandusse härdad jutukesed vanema põlve vaimuinimestest, kes kunstigalerii lävelt nördinult tagasi pöördusid, et mitte kunagi enam naasta. Arenev ühismeedia, tollal veel päevalehtede digiversioonide kommentaariruumidena, andis uuele retseptsioonile enneolematu üldrahvaliku mõõtme.2 Vägeval käel panustasid trükimeedias vaenlase kuju loomisse kirjanikud ja literaadid: rassipuhtuse metafoorid lendlesid läbisegi väljaheitenaljade ja Õhtumaade sanitaarkordoni hügieenifašismiga, mis lubas rahvuse kehas „tappa kõik bakterid, lõplikult”.3 Mingil veidral moel uuenes endine „venelaste” pihta suunatud võõraviha „kaasaegse kunsti” retseptsioonis.

Mis on tosina aastaga muutunud? Eesti ise on valmis saanud. See, mis 1990ndatel oli vaid jõuline parempoliitiline loosung teiste hulgas, sai järgmisel kümnendil ainuvalitsevaks reaalsuseks. 1999. aastal jõudis eesti keelde Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja uue maailmakorra teke”. USA külma sõja välispoliitika arhitektil jätkus omal ajal küünilisust nimetada napalmirünnakuid Vietnami küladele „urbaniseerimiseks”.4 Tollane välisminister ja praegune Eesti president Toomas H. Ilves tervitas aga napalmipoliitikust linnaplaneerijat raamatu eessõnas aga kui messiat, kes mõistab sikud lammastest eraldada. Eesti edasine areng oligi rööbastele needitud. 2004. aastal astus Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse, 2006. aastal aga pälvis üheksakümnendate jõulisemaid peaministreid ja veteranpoliitik Mart Laar juba Milton Friedmani auhinna turumajanduse „vabaduste edendamise eest”, olles juba varem korduvalt ametliku pai saanud Margaret Thatcherilt, sotsiaal- ja kultuuritoetuste superterminaatorilt. 2007. aasta pronkssõdurimäsus ja aprillirahutustes ehitati valmis lava ühesuguse ajalookirjutuse ja -mõistmise kehtestamiseks, 2009. aastal kuldsõduri projektiga selle vastu protestinud kunstnik Kristina Norman sai aga politseilt suulise hoiatuse „muru tallamise eest”.5 Samal 2009. aastal valmis Vabaduse väljakule profašistlikus kujundikeeles sammas Vabadussõjas saavutatud võidu tähistamiseks. 2011. aastal astus Eesti pika eelarveaskeesi tulemusena eurotsooni, saades maailma ainukeseks riigiks, mis on vähemalt hetkeks täitnud kõik Maastrichti kriteeriumid. Samal, 2011. aastal leiti mitu veenvat põhjust mitte anda raha kunstiakadeemia uue hoone ehitamiseks. Neoliberalismi mundris musterlaps oli sündinud ning parempoolsusest non plus ultra oli saanud kohalik elunorm, mille kohta kohapeal palju küsimusi enam ei esitatud.

Selline on ideoloogiline raamistus, milles toimub Eesti tänane arutelu kultuuri ja kunsti üle. See on spetsiifiline valgus ideoloogiliselt päikeselt, mille kiirtes tähtsustuvad ühed küsimused ning jäävad varju teised. Ning selle näiteks on ka hiljuti „lahvatanud” arutelu kaasaegse kunsti üle. Kõigiga ei jõua vaielda. Võtan jutujätkuks Marek Tamme empaatilise diagnoosi „kaasaegse kunsti närusest avalikust positsioonist” ja sellele järgnenud teoreetilise ekskursi kaasaegse kunsti südamesse(?) või hoopis nn olemusse?6

Ärgu pangu „Harta 12” allkirjastaja pahaks, aga kunsti „tunnuste” ja taksonoomia loomisega tehakse tavaliselt ikka siis hakatust, kui ühiskonnas endas asjad käest ja haaratakse mingi püsivama väärtusplatvormi järele. Jah, kaasaegse kunsti sotsiaalne kandepind on Eestis nõrk, tema avalik retseptsioon vaenulikuvõitu ning PR pea olematu. Ent milline õigupoolest saabki kaasaegse kunsti avalik positsioon olla riigis, mis sümboliseerib end kolmanda Reich’i esteetikas? Selgub, et päris hea, „mandunud kunsti” näitusi ei korraldata ja „juudiküsimusi” ei arutata. Küll aga adresseerib avalik arvamus pahaendeliselt tuttaval moel küsimusi kaasaegsele kunstile, millele olevat immanentselt omane teatav hälbimine kehtivast ühiskonnakorraldusest, ning kõneleb aina kunstnikust, kes laseb maksuraha peal liugu nagu … „Saksa rahva põlisvaenlane” kunagi?

Ausalt, mul oleks häbi, kui kaasaegne kunst käiks praeguse Eesti ühiskonnaga kõiges ühte sammu. Jah, „sisevaenlane” pole kuhugi kadunud. Ta on olemas vaatamata sellele, et kultuurkapitalis on kujutavat ja tarbekunsti teiste valdkondadega võrreldes peaaegu 20 aastat alarahastatud ning kunstiakadeemia on teadmata ajaks manööverpinnale hingitsema jäetud. Niinimetatud õhuke riik, mis hammustab maksurahast järjest rammusamaid ampse iseenda taastootmiseks, on alustanud kultuuri lahtiriigistamist ja vabaturule lükkamist kujutava kunsti segmendist, mille kisakoor on kõige nõrgem. Ja siin on abiks noorem põlv, kes ei teagi teistsugust Eestit peale parempoolse ning arvabki kujutava kunsti külakurnajaks, kes eriti rajult maksumaksjale näkku paneb.7 Sellistele mõjub ennekuulmatuna Marek Tamme osutus, et „(k)aasaegne kunst ei toimi publiku vaid spetsialistide ja (riiklike) rahastajate toel”.8 Halloo, kosmos, ma ei teadnudki, et Tõnu Kaljuste dirigeerides üle õla publiku poole vahib ja sellelt juhatust ootab. Ja et teatrilavastajad-kirjanikud aeg-ajalt jooksevad tänavalt nõu küsima. Eriti vassivalt mõjub kunstniku võrdlemine teatriga, justnagu oleks tegu sama kaalukategooriaga ja inimeste hulgaga, mis siis loomuldasa peaks ligi tõmbama sama palju publikut. Ja seda olukorras, kus vabakutseliste kunstnike sotsiaalgarantiide küsimus on rahandusministeeriumis naerukoht. Selliste mahavaikimiste ja ümberkadreerimiste tulemusena saab ühiskonna probleemist vaikimisi ja märkamatult kunsti isiklik probleem, fookus nihkub ja uppuja päästmisest saab tema enda asi. Ideoloogia on oma töö teinud.

Ei vaja vist pikemalt tõestamist, et avaliku positsiooni valdavaks osaks on ikka avalikkus ise, seda ei peida ei probleemi esemestamise, isikustamise ega kadreerimisega mingiks žanri-, stiili- või kunstiprobleemiks. Turu­demokraatias on aga avalikkusega lood kehvad. Arundhati Roy: „Tuhandetele, võimalik, et miljonitele, on kujunenud aksioomiks, et avalikku arvamust toodetakse  „vabaturu” demokraatia korral samamoodi nagu teisi masstooteid: seepi, lüliteid või leivakääre. Me teame, et konstitutsiooniliselt võib sõna­vabadus ju olemas olla, ent ruum tema teostamiseks on meilt näpatud ja müüdud kõrgeima pakkumise tegijale.”9 

See väide on veenev. Mõelda vaid, kui vähe kostis kunstniku hääl tema algatud kuldsõduri epopöas ja kui varmalt ristiti see avalikkuses „tsivilisatsioonide kokkupõrkeks” Tallinna kesklinna muruplatsil. Kui vähe maksis kultuuriüldsuse arvamus vabadussamba ideoloogilise tähenduse ja esteetilise keele kohta. Kui vähe võeti kuulda kunstirahva arvamust akadeemia taeva alla jätmise kohta. Miks peaks kaasaegse kunsti hindamises järsku kunstnike ja spetsialistide arvamus maksma? Poliitpopulism ruulib ka siit teerulliga üle. Olen veendunud, et kaasaegse kunsti „isiklikud probleemid” sugereeritakse esmalt avalikus arvamuses ideoloogiliselt sobivate eelarvamustena ja projitseeritakse seejärel kunsti sisse, kunsti nõndanimetatud olemuslikuks osaks. Ideoloogiline ilumeel vaataja silmades. Ühiskonnas, mille kodanikke on kakskümmend aastat aetud püksirihma pingutades ja poolvägisi ettevõtlusega tegelema või pea maas adra taga palgatööl käima, torkab loomulikult silma, et kultuurile makstakse regulaarselt peale, ning makstakse ka sellele segmendile, mida tarbivad vähesed. Ja see, et tarbivad vähesed, polegi mingi õnnetus, selgub, pigem argument „kultuurikärpeks”. Aga tõmbame raiskadel tooli täitsa alt ära, nagunii neid keegi ei armasta. Ajaks endalgi hinge täis kõige ehtsamat klassiviha, kui ma ei oleks eluaeg selle paariarahvaga tegelenud ega arvaks, et riik peabki oma kultuuri kinni maksma samamoodi nagu riigiaparaadigi, kui ta soovib oma funktsioone täita.

Lõpetuseks toon  oma töömailt mõned näited, mis peaksid kummutama kujunenud ettekujutusi kaasaegsest kunstist kui klubilisest tegevusest. Praegu on kunstihoones lahti Erki Kasemetsa isikunäitus „Hullud päevad”, mis on kahe nädalaga kogunud 2000 külastajat, näituse lõpuks aga ilmselt 4000 ringis. Seda on rohkem kui enamik eesti näitlejaid üksi ligi tõmbab. Neil päevil laekub Milanost koju tagasi Jaan Toomiku isikunäitus, mis kogus Itaalia professionaalses kunstipressis 15 soosivat arvustust. Ei usu, et nende kunst sellest paremaks läks, et seda rohkem vaadati. Nende kunst on ka ilma publikuta hea. Küll aga sai siin ja seal paremaks ka mingi osa ühiskonnast, mis võttis vaevaks panna kõrvale Friedmani vabaturuaabitsa ja vaadata kaugemale Berlusconi meediast. Ja mõneti on kahju, et Kristina Normani kuldsõduri projekt rikastab hoopis meie põhjanaabrite kunstimõistmist Kiasma kollektsioonis. Usun, et need näited kinnitavad üht: midagi on lahti kohaliku kunstiretseptsiooniga, selle sisse mahuvad kunsti edulood ainult siis, kui need on tembitud juttudega valitseva ühiskonnakorralduse edust. Viimane näib aga sugereerivat sotsiaalseid representatsioone, mis ühiskonna kritiseerimise asemel ajendavad inimestes skolastilisi arutelusid kaotsiläinud „heast kunstist”. Paradoks küll aga … Eesti populaarne kunstiretseptsioon hoolitseb selle eest, et inimesed sureksid sisemiselt vaeste ja tühjadena treipingi taga kunsti kirudes, tasakaalus riigieelarve seljale tätoveeritud.

1   Siin ja edaspidi viitan valdavalt oma töömailt pärit näidetele, et olla kindel selles, mida ma räägin, ja et oleks nähtav nii minu kallutatus kui ka institutsionaal­ne positsioon, millelt kõnelen.
2   Eesti kunsti sotsiaalsed portreed. Lisandusi Eesti kunstiloole. Toim J. Saar. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2003.
3   J. Saar, Sitt lugu.  Ülbed üheksakümnendad (kogumik). Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2001.
4   J. Saar, Sõbralik fašism, inimnäoline rassim. – Sirp, 2. III 2007.
5   Tegu oli 2009. aasta Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni projektiga, mis pälvis laialdast rahvusvahelist tähelepanu ja osteti in corpore Kiasma püsikollektsiooni.
6   M. Tamm, Kaasaegne kunst ja tema publik. – Postimees 14. I 2013.
7   T. Tatar, Kaasaegne kunst ja publiku fantoom.  – Sirp 9. XI 2012.
8   Samas.
9   http://www.chomsky.info/onchomsky/20030824.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming