Hämaruse poolt, pimeduse vastu!

Asko Künnap

A-galerii väljapanek nõuab ja väärib süvenemist Näitus ?Hämarus? A-galeriis kuni 17. V

Tundmatu Hermes, mu abimeesKes sa mind alati kohutad,Sa muudad mu Midase sarnaseks,Kurvemaks kõigist alkeemikuist.  Charles Baudelaire

Käesoleva aasta märtsis toimus Eesti Kunstiakadeemias professor Kadri Mälgu ja professor Manfred Bischoffi genereeritud ja juhendatud meistriklass ja näituseks vormistatud/vormunud töötuba, mis ühendab kahe kunstikõrgkooli, Eesti Kunstiakadeemia ja Firenze Kaasaegse Ehtekooli Alchimia koolkonna noored ehtekunstnikud. Näituse, mis esmalt eksponeeritud Tallinnas A-galeriis ja seejärel 15. ? 18. IX Firenzes, nimi on ?Hämarus?. Eesti koolkonda esindavad oma töödega Merle Kasonen, Kati Kotselainen, Bruno Lillemets, Marita Lind, Birgit Marjundi, Maarja Niinemägi, Julia Maria Pihlak, Anne Reinberg, Kertu Tuberg, külalisena Rudolf Kocéa ja Ly Lestbergi fotokursuselt Marko Nautras ja Jaanus Samma. Alchimiat esindavad Silje Bergsvik, Marie Bonfils, Shannon Carney, Hildegunn Gjerde, Noriko Hanawa, Jae Hak Noh, Damnjan Popovac, Flóra Vági ja Andrea Winkler.Idee meistriklassist sündis möödunud augustis Itaalias, kus Kadri Mälk ja Manfred Bischoff võrdlesid põhjamaise Eesti ja vahemerelise Itaalia valgust ja seda, kuidas valguse erinevus on mõjutanud ja mõjutab kahe maa kogu visuaalset kunsti ja kunstnike maailmatajumist üldse. Ehk lihtsustatult, pool aastat hiljem kohtusid poolvalguses Tallinna ehtekunstnike koolkond, kel taskus ürgne oskamine, boreaalsus ja maad- ja metsaligi nõidus, Firenze ehtekunstnike koolkonnaga, kel kaasas internatsionaalsus, hirmuäratavalt suur kunstipärand ja muutuva Euroopa ebakindlus. Firenzelaste puhul on oluline ka märgata, et ükski osalejatest pole etniline itaallane.

Näitusega paralleelselt koostati meistriklassist ka esinduslik ingliskeelne album ?Twilight?, kus lisaks osalenud kunstnike ehetest ja kavandistest koosnevale pildilisele osale, mõtestavad hämaruse olemust sõnades lahti Kadri Mälk, Ly Lestberg ja Harry Liivrand. Laenan siinkohal sõnad raamatus tsiteeritud Viivi Luigelt: ?Peaaegu kõikidest muudest Euroopa maadest eristab Eestit see, et kogu tema territoorium jääb aprilli lõpust augusti keskpaigani niinimetatud astronoomilise hämariku tsooni, mis ei ole laiem kui mõned sajad kilomeetrid. Igapäevaelus tähendab see seda, et pärast päikeseloojangut pole enam valge, kuid ei lähe ka veel niipea pimedaks. Väljaspool astronoomilise hämariku tsooni taolist nähtust ei tunta. Järelikult peab ka meie hingeelus olema midagi, mis puudub rahvastel, kes ei tunne hämarikku. Võimalik, et rahvaste põhiomadused ja saatused tulenevadki ainult valguse ja varju vahekorrast ümbritsevas maastikus.?

Hiljutisest vestlusest kunstikuraator Hanno Soansiga jätsin meelde tema terava kahtluse, kas mitte kogu kunsti edasiviiv südamik pole tänaseks päevaks mitte nihkunud kujutavast kunstist tarbekunsti ja disaini. Usun, et nii see ongi. Ja seda nii kahe, kolme kui neljamõõtmelise kunsti puhul. Sest kaasaegne graafiline- ja tööstusdisain, filmi-, reklaami, aga miks ka mitte uuem ehtekunst kõnetab inimest ja muudab ja avardab tema maailmataju rohkem kui kontseptualismi hääbuv, tehnilistest oskustest ja klassikalistest reeglitest ja samas paraku ka väärtustest kaugenev üle- ja möödakureeritud maali-, video- ja tegevuskunst. Samas on paljud, vana määratluse järgi tarbekunsti alla liigitatud kunstiharud väljunud oma kokkuleppelistest raamidest ja neilt ammu üle võtnud maailma lahtiseletamise ja tõlgendamise funktsiooni. Näitus ?Hämarus? on tugev ja terviklik ülevaade moodsa ehtekunsti suundadest ja kahe elujõulise Euroopa koolkonna käekirjadest ning kinnitab sellist kunsti raskuspunkti nihet veelkord ja selgelt.

Eksponeeritud tööde materjalide valik varieerub klassikalistest väärismetallidest ja -kividest (Bruno Lillemets ja Maarja Lillemägi) ning Jaapanis traditsioonilise vase ja kulla sulamist shibuichi?st (Noriko Hanawa) kuni tehisvaikude, paberi (Merle Kasonen), kanga (Andrea Winkler) ja hobusejõhvideni (Anne Reinberg), üllad materjalid on kombineeritud argiste ja odavatega (Flóra Vági), kuni söe (Marita Lind), mis tegelikult ja teemandiga sama aine, ja hariliku küpsetusjahuni (Damnjan Popovac) välja. Prossidest või sõrmustest, sealhulgas öistest, sadamalaternaga varustatud sõrmustest (Julia Maria Pihlak), mis lihtsurelikegi jaoks siiski veel ehteks liigituvad, ulatub ?Hämaruses? eksponeeritu fotoprojektini magavaist ehtekunstnikest (Marko Nautras) ja helmestega tikitud kangast seinapannoodeni (Jaanus Samma).

?Hämarus? nõuab ja väärib süvenemist: tööde nimed, materjalivalikute kirjeldused ja ingliskeelses albumis olevate tekstide eestikeelsed paljundused aknalaual aitavad seda maagilises töötoas läbi viidud meistriklassi paremini mõista. Kuigi ? palju jääb vaatajale mõistatuslikuks ja nii vist ongi parem. Sest hämarusest paistvate objektide saladuseks jääva osa paneb inimaju varasema kogemuse ja võrdleva analüüsi põhjal ise kokku. Hämarus on piir nii valgusele ja pimedusele meid ümbritsevas kui teadvusele ja alateadvusele meie sees. Hämaruses oleme me kõik palju valvsamad kuulatama ja nägema ja palju avatumad fantaasiatele. Ja hämaruses, hetk enne koitu või kohe loojangu järel, liiguvad metsloomad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming