Guru ja tema parodeerija

Margus Kiis

Tõnis Vindi ja Ki wa ühisnäitus “Labürint ja igavese tagasituleku teed” Rael Arteli galeriis kuni 7. IV. Kuraator Elnara Taidre.  

Üllatavalt mitmed kunstihuvilised on olnud imestunud Tõnis Vindi ja Ki wa ühtepanemise üle. Eks nende kahe mehe imagod pealiskaudsel vaatamisel justkui (liiga) palju erinegi. Aga ikkagi pealiskaudsel ja justkui. Sest tegelikult on mõlemal rohkem või vähem varjatud ambitsioon olla juht, õpetaja, eeskuju, giid, grupijuht. Aga kahjuks või õnneks ei kavatse ma nende taotluste õnge minna.

Tõnis Vint on arhetüüpne guru. Müüdiudustel 1960ndatel alustanud mees, kes on üle 40 aasta juhtinud teisi õigele teele. Rätsepistes pikkade valgete juustega suurte prillidega tark (noh, alguses päris nii ei olnud, aga…). Mees, kelle poole mindi ja minnakse head nõu ja vaimuvalgust saama. Kunstnikuna on Tõnis Vint müstiliselt minimalistlik ja tõelise guruna vihjab oriendile. Ka vahelduseks kergelt kitšimaigulisi naisfiguure kujutades. “Labürindis…” on väljas üheksast graafilisest lehest koosnev seeria “Saturn” (1998), mis kujutab  sarnaseid (sisuliselt identseid) labürindiskeeme, mis on aga isemoodi n-ö karvastatud. Lisaks üks naisfiguur “Z16” (1996). Klassikaline kuiv Vint, ei midagi liigset, ei midagi erilist.

Ki wa, kellel, nagu mainitud, on samuti tõenäoliselt guru ambitsioone, pole sellel näitusel isegi mitte järgija või õpilase, vaid pigem parodisti rollis. Parodist väärtustab oma “eeskuju” seda naeruväärselt imiteerides. Võib-olla seda isegi mitte taibates, tunnistamisest rääkimata.  On huvitav jälgida, kuidas Ki wa Tõnis Vindi pühi skeeme banaliseerib (labastamine on ehk liiga räige väljend). Maalil “Marianne Ravi” (2003) on kujutatud kiwalik tüdruk koos labürindiskeemiga, kuid peenest mustvalgest maailmast ja müstilistest keerdkäikudest on saanud popilikult perv pilt. Sama asi on juhtunud spiraaliga maalil “Solar Plexis”. Ning lausa otseselt mõnitavalt on Ki wa joonistanud vaba käega laperguselt ümmarguse väidetavalt indiaanlaste energia (või mis tahes) muundumise skeemi või muu teada blablabla koos igasugu jõudude ja tonalitega, sinna vahele on kunstnik susanud lausekese “Fiktiivsed faktid teadustekstidest”. Jajah, võib ju kirjutada, et see on nagu maailmakõiksus või ei tea mis, aga noh, kas ongi mingit vahet.

Vindi müstilis(t)elt kaame(te)le naistele on Ki wa vastukaaluks pannud välja vihiku, kus igal leheküljel tervitab meid kamp jaapani kooliplikse ning teade “Kõik süsteemid töötavad normaalselt”. Need süsteemid töötavad palju paremini kui miskid muud tõepoolest.

Nii Ki wa kui Tõnis Vindi teoseid ja ideid saadab tavaliselt vastupandamatu sõnadejuga ja pole vahet, kas sellega tahetakse öelda midagi transtsendentaalset või kõlavad need tähtede ja sõnade kooslused lihtsalt kaunilt, efektselt, cool’ilt, ülbelt, kunstipäraselt ja targalt. Sogane nõidumistekst on tänapäeval vist sama mõjus kui suvaline postmodernfilosoofiline verbaalkokteili segamine. Ning vana guru tõsiselt võetud müstilised skeemid võivad isegi vähem mõjuda kui noore trooniihkaja salamisi tögavad jäljendused.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming