Greenaway Kaana pulmas

Jaan Elken

3. VI laevaga San Marco vastaskaldal asuvale San Giorgio saarele Peter Greenaway Paolo Veronese kuulsast maalist „Kaana pulm” tehtud visiooni vaatama sõites taipasin, et polnud San Giorgio Maggioret enne külastanud. Doodžide palee rõdult hästi vaadeldava, heledast marmorist fassaadiga üle laguuni valendava Maggiore kiriku kellatornist avanevad vaated kogu arhipelaagile ja eriti San Marcole on aga tõeline must, seda lihtsalt peab nägema. 1566.  alustatud kuppelkiriku ruumimõjust rääkimata. Palladio ehitatud söögisaalis ootab vaatajat kuni 12. IX (v.a 2. – 24. VIII ) ees Peter Greenaway kõrgtehnoloogilist multimeediat kasutav performance.

50minutilise etenduse vältel täiendatakse eelnevalt kloostri söögisaali seinale digitaalselt ülekantud faksiimile maali (mõõtkavas 1:1, seega ca 6,7 x 10 meetrit, mis lisaks kõigele asub sealsamas kohas, kus praegu Louvre’is asuv originaal kunagi rippus, enne  kui Napoleon selle 1797. aastal sõjasaagina poolitatult(!) Veneetsiast kaaperdas), keerukate 3D arvutianimatsioonide abil. Ruumilise helija pilditöötlustehnoloogia uusimaid saavutusi kaasates sünnib vana maali peal täiesti uus teos. Teisiti öeldes saab Veronese teos endale 50 minutiks „kuninga uued rõivad” selga. Akrediteerimiskutsel lubati Greenaway kohalolekut esimese päeva pressi-screening’ul: nii ka oli, publikuringi astunud 67aastane briti filmiguru  nägi põrandalt suunatud punases valgusvihus ülienergiline välja. Kuuludes maalikunstnikest filmirežisööride kilda nagu Julian Schnabel, Derek Jarman (surnud 1994), David Lynch jpt, tegeleb Greenaway veel saja muu visuaalkultuuri valdkonda jääva asjaga, muu kõrval ka nt VJ-na ülesastumised. Greenaway live oli ülimalt intensiivne, vist enamiku heade kunstnikega kaasnev isiksuslik omadus: see 15 minutit oli täiesti piisav, et maalikunsti  kõnelemise/vaikimise temaatikale aplombikas foon luua. Pärlite jada, mida Greenaway pildus, oli muljetavaldav, kõigepealt kuulutas ta maalikunstnikud „ainukesteks, kel üldse on arusaam maailmas toimuvast” ja keda saab seetõttu „visuaalselt kirjaoskajateks” lugeda. Ja maalikunsti vanuseks hindas ta 5000 aastat: sarnases korrelatsioonis siis ka kogemustepagas, versus foto/filmi/video 150aastane kogemus.

Publikule adresseerides: „Teie, kes te peate maalikunsti alguseks Pollockit ja filmikunsti alguseks Tarantinot”, soovitas ta video/filmikaamerat enne mitte kätte võtta, kui eelnevalt on kolm aastat maalikunstiga tegeletud (miks just kolm, kas kõrghariduse nn Bologna 3+2 direktiiv?). Reklaamimaiguline jutt, kuid iva on sees. Kuid, „rääkivate piltide” ajastul on ka „vaikiv maalikunst” endale muuseumide audiogiidide näol kuraatoritest guvernandid saanud, ka Greenaway seekordset atraktsiooni võib  peavoolulise Disney-kultuuri ilminguks pidada. (Kavalpead on praeguse Veneetsia linnriigi müügistrateegiat ja üleilmset palvlemist niigi uueks Disneylandiks nimetanud.) Kusjuures küsimus meeldimisest/mittemeeldimisest on justkui üleliigne: otse loomulikult on tegemist väga hea meelelahutusega. Tegelikult tõstatub tingeltangli tagant aga nn kultuurikatkestuse teema: pealekasvava põlvkonna võimetus mõista staatilist (maali)kunsti: suhestumine eeldaks  kultuurilisi eelteadmisi ja ka aega nagu napib. James Elkins nimetab oma raamatus „What painting is” („Mis maalikunst on?”) maalikunsti olulisimaks sõnumiks maalimateeria kui meediumi enda manifesteerimist ja olemist (sarnaselt McLuhani kuulsale sententsile), narratiivialdis vaatajas-kuulajaskond on aga üha enam vastuvõtlik igat masti jutuvestmisele kunstist ja kunsti ümber (par excellence „saavad ju aru” ainult maalikunstnikud): mis  see Greenaway visioon muud on kui jutuvestmine? (Anna Karenina pooletunnine audiovariant hommikusteks liiklusummikuteks?) Nimelt kõigile Veronese 126-le (kusjuures ainult napilt alla kümne neist 126-st olid naissoost, soolisi kvoote veel ei tuntud!) tegelasele on pandud suhu iseloomulik tekst, mis kostub ruumihelina, kuuldavaks on tehtud ka tegelaste mõtted. Ja vesi kannudes voolab tõesti veinina, kuid sellega animeerimine ei lõpe:  keskpäevases, 126 tegelaskujuga, kreeka-rooma kapiteelidega ehitud XVI sajandi Veneetsia olustikku ja ühiskondlikke suhteid kujutavas maalitegelikkuses lõõmab ka kauge tulekahju kuma (või oli see palanguline loojang) ning refleksid veiklevad esemetel ja tegelastel, kärgatab kõu ja piibellikud vihmavalingud uputavad kõik materiaalse. Mikroprojektorite ja eelnevate ruumiliste skaneeringute täpsus rabas, see oli illusionism selle sõna parimas tähenduses. 

Midagi pakutakse ka analüütiliste kalduvustega vaatajale: sähviva valge-punase vektorgraafikaga visualiseeritakse nii maali kompositsiooniline struktuur kui tegelaste paiknemine põhiplaaniliselt, maaliruumile justkui teatrilavale pealtvaates pilku heites. Hollywoodi block-buster’ite eelarvega võrreldavate projektide puhul peabki tulemus illusioonide vabriku tasemel olema, Greenaway kokku 9 kunstiajaloolist hitti kõnetav sari on  selleaastase Veneetsia biennaaliga sünkroonselt demonstreeritava projektiga jõudnud kolmanda tähiseni: juba on toimunud Rembrandti „Öine vahtkond” ja üheõhtuse sündmusena (aga seda originaalfreskol – mõelge!) Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaeg” Milanos. Vatikani nõusolek Sixtuse kabeli animeerimiseks on olemas, tulevad ka Pollock, Picasso „Guernica”, Diego Velázqueze „Las Meninas”, Monet, Seurat. Elagu kunst! Elagu kultuur! Massikultuur elab  niigi, ka Veneetsias.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming