Graafika teeb trikke

Vappu Thurlow

Saabumine võõrasse linna tekitab algul ainult sisemist segadust ja hämmingut: tunnete, et teil pole siin mingit rolli või tähtsust; siin elatakse oma kindlas rütmis, mida te ei mõista ega peagi mõistma. Seejärel, kohtudes ammuste tuttavatega, hakkab hämming tasapisi taanduma ja annab maad mõistmissoovile: see paik oma tänavavõrguga on ajalooliselt välja arenenud siinsete tavade loogika järgi; minevik peegeldub siinsete asukate  eluviisis, majanduslikus tegevuses, keelemurrakus ja isegi rõivastusega seotud harjumustes. Siis tõmbab konverents teid oma rütmi sisse ja unustate üldse, millises linnas viibite. Põnevad erialased diskussioonid, ettekanded, kogemuste vahetamine; õhtul uinute hotellitoas väsinult vaid mõneks tunniks. Kolmanda päeva õhtupoolikul taipate ehmatusega: juba läbi! Nii palju oleks veel arutada, mitme inimesega peaks vestlema, aga jälle ei jõua. Viimasel  paaril päeval enne ärasõitu naasete veel kord linna rüppe, käite muuseumides, sõidate ehk mõnda teisegi lähemasse linna. Kiire ja sunnitult turistlik tutvumine ühe kohaga maakaardil, visandlik ja emotsionaalselt värvikas nagu Ants Laikmaa pastellmaal. Kasvõi sellepärast on kõik konverentsimärkmed subjektiivsed: inimene on juba kord loodud erapoolikuks ja see, mida ta täna märkas, jääks homme tõenäoliselt nägemata,  needsamad silmad ning mälu talletaksid siis hoopis teistsuguseid elamusi vastavalt sellele, missuguseks ta on kasvanud, sest iga inimene kasvab ning muutub kogu aeg.

Konverentside intensiivne teaduslik ja emotsionaalne pakend on aga kirevale geograafilisele ümbrusele vaatamata oluline just sellepärast, et aitab kinni hoida sellest põhilisest, mis meil kodus on. Et näeksime: ka mujal töötab keegi, pürib millegi poole ja kasvatab aeglaselt ning järjekindlalt  seda, mis on meie kõigi paleus (sõnaraamatud ei armasta millegipärast enam seda sõna) – kunst, kultuur, graafika. Kuues graafikakonverents „Impact” toimus Bristolis, Inglismaal, linnas, millest nende konverentside traditsioon 1999. aastal alguse sai. Selle korraldaski jälle Lääne-Inglise ülikooli (UWE) väikegraafika uurimiskeskus. Kaks aastat tagasi meenutasid korraldajad Steve Hoskins ja Richard Anderton, et esimese konverentsi  materjale paljundati veel trükikojas. Nüüd, vastupidi – me teame, et Bristol on üks saareriigi tähtsamaid tööstuskeskusi, mis seotud just tehnoloogia arenguga (lennundus, laevaehitus) – oli üks konverentsi keskseid teemasid digitaalse kunsti areng ja selle tänased väljavaated.

Konverentsi 12 ettekandeplokist neljal olid kõneaineks tehnoloogia võimalused graafikas, sageli üsna tehnilistest aspektidest. Kohale olid tulnud need, kes töötavad  uute programmidega ja teenindavad infotööstust. Kahes plokis tegeldi teoreetiliste kunstiküsimustega, kahes sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega, kahes tarbekunstiga (eeskätt digitaalse tehnoloogia lisandumisega seotud võimalusi hinnates), ühes tutvustati kunstnikuraamatuid ja veel ühes kõnelesid fotogravüüri huvilised. Nagu öeldud, ettekannete kuulamine on alati väga huvitav, kuid juba mitmendal  „Impact’il” järjest viibinuna hakkasin ma seekord just näitusi vaadates sügavamalt hoomama ka konverentsi sisemist loomingulist mõõdet kui osalevate kunstnike aastatepikkust dialoogi, millele iga uus ühisnäitus annab juurde tervikliku väljundi nagu uuel tasandil. UWE loovate kunstide koolis (School of Creative Arts), mida kutsutakse Bower Ashton, täitis viimasel vabal nädalal enne koolitöö algust kogu õppehoone teist korrust suur näitus, 28  isikunäitusest ja 24 projektipõhisest portfoolioväljapanekust koosnev hiiglanäitus. Viimati nimetatu andis „Impact’i” tavadest lähtuvalt võimaluse nendele, kellel huvitav idee ühiseks aruteluks ja tahtmine see interdistsiplinaarses rahvusvahelises koostöövaimus ja graafika keeles ellu viia. Näitused toimusid ka Bristoli linnakeskuse lähedal Spike’i ja nn SNAPi stuudios, samal ajal oli lahti Lääne-Inglise kuningliku kunstiakadeemia (RWA) seitsmes graafikanäitus,  kõik need olid väga huvitavad; ühes artiklis ei jõua siiski kõigest kirjutada.

Käekirjad on nagu kõnnakud – üks liigutab end justkui edasi rühkides, teine ujudes, kolmas vudides. Ka igal graafikul on oma käekiri: kordumatu kombinatsioon kultuurilis-rahvuslikest joontest ja isiklikest loomuomadustest. Võime rääkida kunstivooludest nagu kontseptualism või sürrealism, aga reaalsuses on vaid ühisosa erinevate voolulooliste mõjude vahel. Digitaaltehnoloogia-teemalistes ettekannetes võis kuulda arutlusi peamiselt sellest, kuidas väljendada täpsemalt kunstniku eelistusi, mitte arvuti omi. Meenutagem maalikunsti ajalugu: paletil on teatud võimalused, loodust vaataval silmal samuti. Ja graafika valdkonnas: kontuur looduses eeldab teatud liiki joont, plaat annab söövitamisprotsessis niisuguseid tulemusi … Kunstnik on dialoogis paletiga, oma ümbrust vaatleva silma kui instrumendiga,  söövitusplaadi materjaliga, mis lubab endasse vedada kord pehmema, kord jäigema joone; mis lubab ennast lõigata või tükeldada, ootab kunstnikult alati teatud leidlikkust ja kannatlikkust. Digitaaltehnoloogias tundub see leidlikkuse nõue esialgu nagu puuduvat: arvuti ootab näpunäiteid tehnikult, kes kunstniku soovide järgi pilti või fotot töötleb. (Kas võrdlus süntesaatorimuusikaga oleks siin kohane?) Tunnetus ja refleksioon on ikka pärit  traditsioonilisest koolist: paleti või sügavtrükiplaadi omaduste jäljendamisest. Teiste sõnadega: digitrükis kunstile jätavad jälje eeskätt traditsiooniliste tehnikate mängureeglid.

Ka arvutigraafikas võib sageli eristada emotsionaalsemat joont kuivemast; värvikasutuses on ühelt poolt Pariisi koolkondlikku, teiselt poolt nagu allasurutud, pastellvärve eelistavat meelsust, on looduslähedasemat või alateadvusest lähtuvamat metsikut komponeerimist. Arvutigraafikale  endale iseloomulikke jooni pole veel eristatud, arvuti püüab olla nagu kõik teised tööriistad. Suure näituse ühe väikse osa, Edward Bernsteini kureeritud näituse „Vanad traditsioonid uues kuues” („Old Traditions in New Clothes”) teema oli just see küsimus, mis tundub praegu kõige huvitavam: kuidas need vahedad tehnoloogilised saavutused reaalselt graafikaks nimetatavas keskkonnas ennast  tunnevad; mida uuenduste juurutamine tegelikult annab? Nagu karta võis, ei olnud eksponeeritud tööd väljanägemiselt palju efektsemad kui näiteks esimesed dadaistlikud kollaažid, mille originaale vaadates me mõnikord pettunult ohata võime. See-eest oli Bernsteini väljapanek informatiivne: tema enese tööd näiteks kombineerisid traditsioonilist otseses mõttes digitaalsega: teinud digitaalse koopia traditsioonilises kuivnõelatehnikas graafilisest lehest, trükkis ta selle peale pressi all veel kord värvilise pildi ja sai nii uue, teistsuguse tõmmise. Iseenesest on see vist digiajastu kõige levinum printsiip: erinevate mõtteviiside, traditsioonide ja kvaliteetide kihtidena üksteisele ladestuda laskmine, mis võib võtta lõpmatult aina uusi vorme.

Bernstein asetas küsimuse otse: kui asi on nii lihtne, kas sellele annaks siis veel midagi lisada või mitte? Portfoolios olid teiste seas ka laseriga lõigatud tööd imeõhukesest  jaapani paberist, mis oli äärtest natuke pruunikaks põlenud; kujundid ei olnud selgete piirjoontega, pigem nagu rebitud. Kõik see ei ole visuaalselt nii põnev nagu maalikunsti, graafika või skulptuuri saavutused XX sajandil. Kuid huvitavaid tendentse on, loodame, et kui kunstnikud end selles lugematute ühisosade keskkonnas kodusemalt tundma hakkavad, läheb digikunst ise ka kunstiliselt, mitte ainult tehniliselt põnevamaks.  Kõige erutavam osa näitusest nende jaoks, keda huvitab kunsti edasine areng, koosneski väikegraafika uurimiskeskuses valminud eksperimentaalsetest digitaalsetest töödest. Kolmemõõtmelist materjali välja laskev printer töötas ja demonstreeris ühes töötoas täie auruga ning sellelt võis saada plastikust vormidena peaaegu kõike, mis mahub teatud mõõtmetesse. Sellega töötamist võis ka proovida. Hoskins on aastaid koostööd teinud  briti popiklassiku Richard Hamiltoniga ja vanameistrilt oli „Impact’i” näitusel väljas suur kontseptuaalne töö „Poissmehed riietavad pruuti lahti” („The Bride Stripped Bare by her Bachelors”) skemaatiline parafraas koos kommentaaridega Duchamp’i veel ammusemale teosele, mille koomilises võtmes tõlgendus sai arusaadavaks sellele, kes süvenes pildiväljale trükitud tekstidesse.

 Arvuti võimalusi kasutasid traditsioonilisema kunsti eeskujudele  toetudes Paul Thirkell (ekspressiivne), Paul Hodgson (realistlik portree), Carinna Parraman (abstraktne värvistuudium), Gerry Baptist (sotsiaalses võtmes „The Three Graces Decide that Fat is Fun” ehk „Kolm graatsiat otsustavad, et paks olla on tore”). Pigem arvuti enda tehnilistesse võimalustesse sisse elada püüdes digiteerisid Susan Collins, kelle tööd seeriast „Pikselstseen Glastonbury kaljutipule 30. I 2005 kell 1” („Pixelscape for Glastonbury Tor 30th January 2005, 01.00 am”) olid põhimõtteliselt maali mõõtmeteni suurendatud kaadrid filmilindilt, ja hea huumorimeelega 3D printeri võimalusi kasutav Paul Sandammeer. UWE suurelt näituselt jäid eredamalt meelde mitmed portfoolionäitused. Professor Ruthann Godollei portfoolio „Baabeli torn” käsitles tehnoloogilise ja interdistsiplinaarse ime, samuti mitmete teiste üheaegselt ja võimukalt toimivate printsiipide katastroofilisi  möödarääkimisi üksteisest. Ühel selle meeldejääval lehel ei märkagi rulaga liuglev, mobiiltelefoniga rääkiv islami pearätiga kaunitar, et metsiku väljanägemisega gigant on ta juba koos rulaga ähvardavalt pea kohale tõstnud. See kommentaar on mõistetav kultuurikontrastide poolest rikkas Lähis-Idas, kus islami kultuur toetub antiigile (näiteks sõda kujutatakse gigantomahhiana). Eurooplased on unustanud, et nende praegune kultuur  toetub antiigipärandile eeskätt tänu islami ajaloolisele vahendusrollile.

Kui läänemaailma kodanikud seda arvesse võtaksid, kujuneksid suhted võib-olla teistsuguseks. Oma kummaliste fantaasiatega seisab teistest eraldi inglise graafik Stephen Mumberson, kelle värvikais, väikesi maale meenutavais fantaasiais on Jim Dyne’i antiigipastiši vaimu, kuid pöörasemas, iroonilisemas võtmes, justkui oleks grupp ülemeelikuks läinud tudengeid  auditooriumis seisva marmorkuju õlivärvidega kokku plätserdanud. Elgini marmorkujusid täiendavad Mumbersoni tõlgenduses väike, kääbusena mõjuv õlgkübaraga van Gogh, anatoomilised joonised siseorganite atlastest jpm. Kõik need mõtestavad ümber märgilise tähendusega ikoone kunstis, mida me, põhjamaalased, maailmakunsti keskustesse sattudes võib-olla ikka veel kerge sisemise ohkega vaatleme kui pühi muuseumieksponaate.  Barbara Zeigleri kontseptualism ulatub ainult kuuekümnendatesse, kusagile sakslaste Becherite juurde, kes looduse rüpes seisvatest tööstusobjektidest inspiratsiooni ammutasid. Briti Columbias Vaikse ookeani ääres tühjaksjäänud saeveski sisemuses kolades, üles vaadates ja seal metallist kaitsevõre märgates, mis mõjub graafilise päikesekujundina, koges kunstnik õõvatunnet äärealade tühjusest. Soomlanna Anita Jensen süveneb oma  aastatepikkuses digitaalgraafilises loomingus algprintsiipidesse, mida võib mõista taimede või kehade ehitust uurides (seda demonstreerivad reprodutseeritud leheküljed täpseist anatoomia ja botaanika teatmeraamatuist) ning vaadeldes neid kõrvutavalt vanade, eriti ida kultuuride (jaapani) pretsiisse elukorraldusega, mis järgib piinliku täpsusega looduse seadusi. India kunstnikul Kavita Shah’l on paljude  maailma graafikutega hea kontakt, mida väljendab tema kokku pannud portfoolio „Ganjifa” ehk „Kaardipakk”: 54 kunstnikku on valinud ühe masti ja ühe pildi või numbri kõigist võimalikest variantidest ning selle vastavalt oma arusaamale kujundanud. Nagu kaardid on aegade jooksul erinevates geograafilistes piirkondades levides omandanud kõige erinevamate rahvuskultuuride omadusi, nii on ka Kavita Shah’ initsiatiivil tekkinud portfoolio  rikas mitmesuguste kultuuride märkidest. Leidub portreelisi lahendusi, koomilisi detaile nagu ärtusüdametega kaunistatud kingad, muidu huvitavaid kujundileide: teemandiks lihvitud ruutumärgid jpm. Miriam Zegreri ehtsaksaliku ekspressionismiga tõlgendatud ruutukuningas mõnuleb punases kuues ja sõrmustatud käpaga sokuna, sigar hambus ja vabrikukorstnad taustal suitsemas. Ekspressionistlikult on tõlgendatud ristikuningat ka Arizona ülikooli õppejõud Kathryn Polk, teisel kaardil  leiab ta ristimärgi kolme lehega kaktuses. Navaho indiaanlase taustaga Melanie Yazzi näeb ärtuemandat läbivalgustatud röntgenipildis, millel kuninganna kogu „sisemise ilu” kollasele taustale trükituna meie silme ette tuuakse. Rootsis elav Modhir Ahmed (esines viimati ka Tallinna joonistustriennaalil) leiab minimaalse, ekspressiivse kujundi kahe figuuriga ärtu nelja lehel, Marina Tsesarskaja ärtu on lõhestatud traagilisest ristikujulisest  lõikest. Jill Fitterer portreteerib risti soldatit sõdurimütsiga autoportrees: ameerikalik kommentaar aktuaalsetele sõjasündmustele. Kanadas sündinud ja Araabia Ühendemiraatides graafikat õpetav Karen Oremus leiab risti üheksale sobiva kujundi üheksaks osaks tükeldatud lihaveises, Tennessee Knoxville’i ülikooli õppejõud Beauvais Lyons näeb ristiemandat rebase näoga (inglise keeles kasutatakse omadussõna „foxy” võluva naisolevuse  kohta) kuningannana. Bostoni ülikooli graafika õppetooli juhataja Deborah Cornwell on trükkinud ruutu seitsme kaardi Plejaadide (eestlaste jaoks: Sõela) tähtkujuga. Kavita autoportree potiemanda kaardil India printsessina ja ta kaasmaalase Vijay Bagodi murelikrealistlik autoportree ärtukuningana kroonivad ilmekalt seda õukonnamängust väljakasvanud kirevat, rahvusvahelist komplekti, millest igaüks esindab omamoodi miljöös  mängitud mängu. Nagu öeldud, on siia mahtunud vaid nappe tähelepanekuid „Impact’i” ulatuslikust ja väga põnevast näituseprogrammist. Eesti graafika oli esindatud Loit Jõekalda kokku pandud „Manu propria’ga” (24 eesti graafikut), kus esitatud põhiliselt mittekontseptuaalset ja traditsioonilistes tehnikates graafikat. Selle kõrge tase köitis mitmete delegaatide tähelepanu.

Ainsaks erandlikuks  sammuks kontseptuaalsesse kunsti oli Jõekalda enese frotaažitehnikas „Pragu uue ja vana Kunstihoone vahel”. Tahaks lisada, et tema töö tähenduslikku plaani ei tohiks vaka all hoida, see tähendab tööd ilma selgituseta eksponeerida: teose kõrval peaks olema kokkusurutud tekst asjaolude kohta seoses prao tekkimisega ja selle sümboolseist-mentaalseist aspektidest eesti kunstielus; asjadest, mida Loit Jõekalda, kui ta ise kohal juhtub  olema, huvilistele vastutulelikult selgitab. Teksti lisamine tooks täielikult, ja juba kõigi vaatajate jaoks, esile selle töö ajaloolise ja kontekstuaalse ilu. Kadri Alesmaa ja Jaak Visnap esitlesid litograafiamappi „Armastus 21. sajandil” ning olid kaasa võtnud ka oma litonäituse. Meie väikest rahvuslikku gruppi täiendasid veel graafikatriennaali president Eve Kask ja graafik Evi Tihemets, kelle suuremõõtmelistes töödes on tütarlapselikku  värskust; need häälestusid eriti sellele „Impact’ile” tänu tehnilisele mitmekihilisusele ja sissepõimitud, eri aegadel tekkinud fragmentidele, mis annavad põneva ajalise mõõtme (ehk mõõtmatuse). Graafika teeb trikke ja me tunneme seda siis, kui saame vaadata korraga suurtes kogustes. Näitusel üksi ringi jalutades tundub mõnikord, nagu seisaks keegi selja taga, sosistaks aeg-ajalt midagi märkamatult kõrva.

Kui  väljapanek on väiksem, tekib heal näitusel soov alustada teist ringi, kui aga suur – siis tuleb valvuril tõsiselt süvenenud vaataja õhtu eel uksest välja suunata. Pärast meenutad kõike nagu unenägu: mõned kahvatud detailid, mida otseselt nagu millegagi seostada ei oskagi, tõusevad mälu kummalises olluses ootamatult pinnale; eredavärvilised seevastu võivad olla need, mis ruttu ununevad. Graafikud nagu teaksid, et töötavad alateadvuse  märkidega, eelistades sageli pastelseid toone ja ähmaste piirjoontega vorme, mis nagu otseselt ei kujutakski midagi, ainult aimamisi. Nagu kunstniku käsi võib joonistades natuke komistada, võib seda ka meie mälu meenutades, või unustades; ja kusagil saavad need kaks komistust omavahel kokku. Ma ei ole esimene, kes tahaks nii väga öelda, et kunst on eksimus – aga sümpaatne eksimus; üks sellistest, mille nimel tasub elada ja isegi, kord  kahe aasta tagant, kaugele võõrasse linna konverentsile sõita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming