?Graafika IN? kui klots ANG piltmõistatuses

Anu Allas

?Graafika IN? on nähtusena märksa huvitavam kui näitustena IX ?Graafika INi? festival ?Man-Machine? Muuseumiaidas 8. ? 16. I, Pärnu kontserdimajas 8. I ? 12. II, kolled?is ja Endla teatri Küüni koridorigaleriis 8. I kuni veebruari lõpuni.

Kui jätta kõrvale festivali ?Graafika IN? praktiline põhjus ja väärtus ehk osalus Academia Non Grata õpilaste graafikastuudiumis ning sellele väljundi loomine, tundub ikkagi kummaline, kuidas ühe katuse alt tuleb ühtaegu kõige piirituma ja reeglivabama ning samas pikkade traditsioonide ja kuulsusrikka ajalooga tehnikale keskenduvaid kunstisündmusi. ?Graafika IN? on nähtusena tõtt-öelda märksa huvitavam kui näitused ning selle toimumise fakt ärgitab ikkagi mõtlema pigem ANGile kui eesti graafika minevikule, olevikule ja tulevikule.

Kõigepealt olgu öeldud, et komponendid, millest ?Graafika IN? koosneb, moodustavad tõeliselt haruldase kompoti, nii et selles mõttes on üritus küll täiesti ANG vääriline. Põhinäitus ?Man-Machine?, Ville-Karel Viirelaiu kuraatorinäitus ?Meie ? kes me oleme saiad?, Narva ja soome kunstnike näitus, tundmatu võistluse esikümne, avangardiklassikute Raul Meele ja Leonhard Lapini väljapanek, Peeter Alliku linoollõiked, Andrus Joonase maalid jne. Demokraatlikkust, mis ei põlga ära ei klassikat ega uljaid eksperimente, ei tehnilist virtuoossust ega isetegevust ? seda kohtab veel võib-olla ainult kunstnike liidu ülevaatenäitustel.

 

Grata kui esmakursuslaste

eneseväljendus

 

Huvitav on ANG alternatiivsuse ja ääremaisuse puhul mitte niivõrd selle ilmnemine teostes, vaid kummalised kooslused, mis selles ääremaisuses tekivad ja kõrvuti elavad. Mingit anarhismi või erilist radikaalsust seal küll ei ole ja ma ei näe ka põhjust seda oodata. Kui üldse miski, siis ainus võimalus radikaalsuseks kaasaegses kunstis tundub olevat julm poliitiline ebakorrektsus, aga päevauudised ei paista gratakaid kuigivõrd erutavat. ANG alternatiivsuses on pigem midagi ühist kunstiakadeemia või mõne muu kunstiõppeasutuse esmakursuslaste eneseväljendusega ? kõlab ülbelt, aga ei pruugi üldse halba tähendada. See on kõigi eales välja mõeldud kunstikontseptsioonide ja -vormide üheaegne kehtimine, põimumine, lõikumine, väljapaiskumine ja muutumine vastavalt horisondi avardumisele. Erinevus on aga selles, et enamik EKA tudengeid saab vähemalt diplomi kättesaamise hetkeks suure kunstimaailma toimimismehhanismidest ja kõneviisidest sedavõrd aimu, et muutub ettevaatlikumaks, tihti ka igavamaks. ANG tegelased suudavad aga kuidagi selle süütuse ja kõige koosolemise säilitada.

Eha Komissarov on kirjutanud Grata koolkonnast: ?Ei saa lahti kahtlusest, et tegelikult renoveeritakse nõukaaegset suletust iseloomustavat enesekeskset kunstimudelit, selle erinevusega, et gäng on seotud brutaalselt jämedakoelise, viletsusega läbiimmutatud keskkonnaga ja ümbritsetud tiigrimaailma fassaadidega. Grata otsib igasugustelt keeltelt abi enda kirjeldamiseks? (näituse ?Omas mahlas. Leedu kaasaegne kunst? kataloog, lk 6). Põhimõtteliselt sobib kuivnõel selleks enesekirjelduseks sama hästi kui kuuri taga enda alasti võtmine ja karjumine, kui seejuures on mingilgi moel võimalik säilitada ideed teatava tõrjutuse, hüljatuse, suletuse kuulumisest tõelise kunsti juurde. Konservatiivsus ja anarhia koopereeruvad millegi kolmanda vastu, ehkki ei saa selgelt aru, mis see on. Ainult…

Kui Tallinna graafikatriennaali puhul paistab viimastel aegadel põhiline vaimne energia kuluvat sellele, mida ja kuidas vähegi annaks graafika nimetuse all välja panna, siis seesama toimub ka ?Graafika INil?. Ehkki loodud traditsioonilise graafika tehnikate propageerimiseks, õpetamiseks, elushoidmiseks, siis väga palju graafikat seal küll ei kohta, ikka liigutakse nn piiride avardamise poole. Tulemus on ruutjuur graafikatriennaalist pluss paar performance?it, mõned saiad ja arusaamine, et kõikvõimalikes marginaalsustes süüdistatud ANG peegeldab vähemalt selles punktis üks ühele pealiini-kunstielu.

Kõigele vaatamata. Kui ka pole päris selge, milleks täpselt, ma arvan, et see on hea, et nad tegutsevad, isegi kui sealt ei tule kunagi ühtki biennaalikunstnikku ega muuseumieksponaati. Väljastpoolt on nagunii võimatu aru saada, mis on Academia Non Grata, kus tehakse graafikat, fideot, vilmi ja lihtsalt kunsti. Las nad siis olla omamoodi eesti kunsti alateadvus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming