Gobelään ühendab sõnumi ja traditsiooni

K?ud ja ? kirjutanud Kaidi Tago

Aet Ollisaar ja Aino Kajaniemi vestlevad piltvaibast.  

Aino Kajaniemi ja Aet Ollisaar. Arp Karm

 

Aet Ollisaar  ja Aino Kajaniemi näitus “Pilt kangal – maa ja ilm” Eesti Rahva Muuseumis kuni 21. I 2007.

 

Teie koloriidi, suuruse ja tekstuuri poolest erinevate vaipade kõige ilmsem ühisnimetaja on tehnika, gobelään. Näitusele soome ja eesti keeles mõistetavat pealkirja otsides jõudsite võimalusterohkusele viitava pealkirjani “Pilt kangal – maa ja ilm”.

Aet Ollisaar: Sarnased ja ühtaegu erinevad – selline oli tunne, mis mind Aino Kajaniemiga kohtudes ning tema loomingut nähes valdas ja mille ajendil näituseidee veidi enam kui kahe aasta eest tekkis. Aino tööd on peenelt virtuooslikud ja erinevad minu omadest stiililt. Meie näitus näitabki gobelääni võimalusterohkust.

Aino Kajaniemi: Tehnika võib olla ühendaja nagu Nokia!

 

 

Värvidest

 

Miks olete valinud tekstiili-, täpsemalt vaibakunsti?

A. K.: Tahan kunstis käsitleda tundeid, iseäranis kurbi tundeid, ja kui segan need soojade materjalidega, on tulemus optimistlik. Minule on lihtsam luua pilti halbadest kui headest tunnetest.

Kasutad oma vaipadel inimesi ja objekte sagedamini kui Aet Ollisaar. Kas sul on oma tunnete tähistamiseks kindlad sümbolid?

A. K.: See on nagu sümbolismis: tunded äratavad mingid vormid. Enamasti loon must-valgeid pilte. Värve hakkasin esmakordselt kasutama alles kolm aastat tagasi.

Kas see eelistus on seotud meie kliimaga? Meil on pikk must-valge ja halli-pruuniseguste toonide periood aastas, lisaks oled pikalt elanud Lõuna-Lapimaal?

A. K.: See võib olla loodusest, aga usun, et see on rohkem seotud sooviga korra ja selguse järele. Must-valgelt on seda lihtsam esitada. Nooremana oli mul nii palju tugevaid tundeid, et suutsin vaid must-valget kasutades mingi korrastatuse saavutada. Värvid teevad minu jaoks kõik hoopis keerulisemaks. Kolme aasta eest käisin Mehhikos, et õppida värve kasutama, ent see ebaõnnestus.

Ometi on sul näitusel väljas mitu värvilist gobelääni.

A. K.: Olen nüüd vanem ja rahulikum, tunded pole enam nii intensiivsed ja värve on seetõttu kergem kasutada. Kui hakkasin tegema värvilisi gobelääne, tundsin, et suudan käsitleda ka rõõmsamaid teemasid. Aga inimesed ja värvid koos mu töödele ei mahu, mõlemad on väga intensiivsed ja emotsionaalsed, kõike saab liiga palju.

Aet Ollisaar, sinu gobeläänide puhul on värv keskne?

A. O.: Jah, minu jaoks on värv kõik. Mulle meeldivad teiste must-valged vaibad, aga kui hakkan gobeläänist mõtlema, alustan ikka värvidest. Kunstiakadeemia tekstiiliosakonnas õppides otsustasin teha ühe kavandite seeria intensiivsete värvideta ja kasutasin vaid looduslikke toone: pruuni, halli ja lambakarva. Tahtsin õppida midagi täiesti teistsugust. Õppejõud tulid uurima, mis mul viga on, kas olen haige. Haige ma ei olnud ja lugu lõppes minu jaoks hästi, sest sain head hinded, aga sellise koloriidi kasutamine oli mulle tõesti väga raske. Pärast seda olen ikka värve kasutanud.

Mis on vaipa luues oluline?

A. K.: Kaasaegne kunst pole sageli ilus. Mulle on oluline luua ilu, aga ma ei taha, et mu kunst oleks dekoratsioon. Tänapäeval pole see soov paraku piisavalt respekteeritud. Samas on mu töödes alati väike intriig, disharmoonia säde. Äsja oli mul näitus Barcelonas. Sealne galerist ei öelnud kaks päeva mu tööde kohta sõnagi. Viimaks ütles ta, et on mõelnud ja mõelnud ning leidnud tööde iseloomustamiseks ühe sõna: süütus.

Mõneti võib seda seletada sinu varasema must-valge värvikasutuse kirjeldusega: selguse ja korrastatuse saavutamise püüdu võib tõlgendada ka süütusena.

A. K.: Ilmselt küll. Selline määratlus oli minu jaoks uus, aga sümpaatne, kuna seda võib mõista mitmeti. On suurepärane, kui tõde pole vaid üks.

Aino Kajaniemi, sa armastad valget ja musta, graafilisi kontaste ja geomeetrilisi vorme. Miks valisid just tekstiilikunsti?

A. K.: Olen tänaseks piltvaipu loonud enam kui poole oma elust. Ma ei ole teinud erilisi valikuid, tekstiilikunstnikuks saamine kulges väga loomulikult: isa kogus käsitsi tehtud vaipu, vanaema oli osav käsitööline. Kui olin noor, tahtsid kõik tüdrukud midagi oma kätega tekstiilivallas luua, samuti nagu poisid teha midagi puidust. Nüüd on teisiti. Piltvaipadeni jõudsin ülikoolis. Tegin hulga kavandeid ja õppejõud ütles, et on vaid üks tehnika, milles võiksin oma kavandid ellu viia: see on gobelään. Mulle meeldib joonistada, aga ehtsaks ja elusaks saavad mu joonistused alles piltvaibana.

Aet, sinu gobeläänid on väga dünaamilised, värvikad ja emotsionaalsed. Miks eelistad vaibakunsti näiteks maalimisele?

A. O.: Ma ei tea. Üks põhjus on, et mu vanaema Ellen Hansen on tekstiilikunstnik, kes on eluaeg gobelääne teinud. Teadsin juba väiksena, et tekstiilmaterjale saab lisaks kudumisele ja riiete valmistamisele kasutada ka piltvaipade loomiseks. Kui läksin kunstiakadeemiasse, soovitas vanaema mul valida maali eriala, sest tekstiilikunstniku amet on väga raske. Aga leidsin, et mulle see töö meeldib ja valisin siiski tekstiili.

Materjal kui meedium on seega oluline?

A. O.: Jah. Mulle meeldib mängulisus materjalivalikul. Kasutan gobeläänide loomisel ka tänapäevaseid materjale.

A. K.: Eelistan linast, aga see sõltub ikkagi kavandist, milliseid materjale peaksin kasutama, kas metalli, linast või hoopis plastikut. Eelistan mitte kasutada akrüüli või naftast valmistatud materjale. Kasutan palju vanu asju, mida saan sõpradelt, ostan täikalt. Aga tegu pole raudse põhimõttega, ma ei mõtle pidevalt loodusele – kõik sõltub kavandist.

 

 

Tekstiil ja keskkond

 

Annate vaipade kaudu edasi lugusid. Tänapäeval saame seinale suunata videopildi, eksponeerida fotosuurendusi. Milleks ikkagi piltvaip?

A. K.: Arvan, et sama resultaati pole võimalik saavutada ühegi teise tehnikaga: piltvaip on unikaalne.

A. O.: Piltvaiba loomisprotsess nõuab palju aega. Minu jaoks on gobeläänid pildi ja tekstiili ühendamise viis. Tahaksin endale muretseda küll pigem piltvaiba kui video ja usun, et sellise töö hindajaid saab alati olema.

Tekstiilikunst on paljudest visuaalse dominandiga kunstiliikidest sensuaalsem.

A. K.: Jah, sest meis kõigis on tekstiili kompimiskogemus sees. Sa ei pea vaipa katsuma, et tajuda, kuidas see tunduda võiks.

A. O.: Arvan, et vajame tekstiile ilu ja sooja tunde jaoks. Meie kliimas on alati jahe või külm. Piltvaip loob keskkonda soojust.

 

 

Käsitöö või kunst?

 

Kuidas on olukord Eestis ja Soomes, kas vaibakunsti peetakse pigem käsitöö või kunsti valdkonda kuuluvaks?

A. O.: Sõltub, kuidas vaipa teha. Palju aastaid oli gobelään üks enim hinnatud tekstiilikunsti liike just seetõttu, et sarnanes kõige enam maalidele ja nii-öelda suurele kunstile. Ma armastan rohkem vaipu, mille on loonud ja teostanud kunstnikud ise. On suur vahe sees, kas vaiba on kudunud kunstnik ise või teostanud keegi teine. Teine tegija võib olla väga osav, aga protsess on olemuslikult täiesti teine: kunstnikule on kudumine looming, mitte valmistamine.

A. K.: Arvan, et küsimus on aktuaalne. Kui esmakordselt oma töid Helsingis müüki panna tahtsin, soovis galerist, et mu gobeläänid oleksid raamitud. Raamimiskojas kirjutas töömees arvele “käsitöö raamimine”. See vihastas mind. Aga kuulun kunstnike liitu ja usun, et teised liidu liikmed peavad mu töid kunstiks, keegi pole mulle vähemalt vastupidist väitnud.

 

Gobeläänikunsti staatusest

 

Piltvaipu peetakse küllalt elitaarseteks, neid võib sageli leida avalikes esinduslikes hoonetes nagu linnavalitsused, keskraamatukogud.

A. O.: Pidulikkus ja esinduslikkus on kindlasti osa gobelääni imagost. See on hea, kui üks tehnika on universaalne, sobides paljude ruumide ja eesmärkidega. On oluline, et inimesed nagu sina ja mina saaksime osta gobelääni ja seda kodus nautida.

A. K.: On väga tore, kui avaneb võimalus midagi suurejoonelist teha, suuri tellimustöid ei tule viimasel ajal enam kuigi sageli ette. 1970ndatel ja 80ndatel tellis Soome riik avalikele hoonetele palju suuri sisekujundusvaipu, viimasel ajal on see mood kadunud.

A. O.: Arvan samuti, et gobeläänikunstnikke on just tellimuste puudusel vähemaks jäänud.

Kui populaarne on vaibakunst maailmas?

A. K.: On Euroopa gobeläänikunsti foorum, mille suur ülevaatenäitus avati hiljuti Pariisis. Ka Ameerika Ühendriikides tegeletakse aktiivselt gobelääniga. Soomes on piltvaiba tegijaid vähem kui kümme inimest.

Kuidas on seis Eestis?

A. O.: Eestis on vaibakunstnikke rohkem, aga ala pole enam nii populaarne kui veel kümme aastat tagasi. Nõukogude ajal oli just gobelään igale tekstiilikunstnikule kättesaadav, kuna on küllalt vähenõudlik nii ruumi kui varustuse suhtes.

 

Piltvaipade lugu

 

Näituse avamisele eelnenud seminaril “Vaibad ja kunstnikud” oli juttu piltvaiba ajaloost. Eesti professionaalse vaibakunsti alguseks loetakse maalikunstnik Oskar Kallise loodud “Ussikuninga” vaiba kavandit aastast 1915. Nimetage mõned olulisemad gobeläänimeistrid Soomes ja Eestis.

A. K.: Kallisega võrreldava kaaluga Soome gobelääniloos on kindlasti maalikunstnik Akseli Gallen-Kallela, kes 1900. aasta Pariisi maailmanäituse tarvis piltvaibakavandid lõi. Mõjukad on olnud ka Helene Schjerfbeck ning Eeva Anttila. Seminaril kõnelesingi Soome gobelääniloost, mis on vaid 160aastane.

A. O.: Häid vaibakunstnikke on Eestis arvukalt. Võin välja tuua kolm teerajajat eesti tekstiilikunstis: Mari Adamson, Leesi Erm ja Ellen Hansen, kelle näitus “Ellen Hansen. Kavandist vaibani” Eesti Rahva Muuseumis  2007. aasta kevadel avatakse. Mulle on olulised olnud ka õppejõud kunstiakadeemia päevilt: Mall Tomberg, Maasike Maasik, Merike Männi ja Anu Raud. Seminaril rääkisin gobeläänidest Tartu kõrgemas kunstikoolis. Pean väga oluliseks, et iga tekstiiliõpilane teeks teiste tehnikate kõrval vähemalt ühe gobeläänvaiba. Gobelääntehnika eeldab kogutud teadmiste ja oskuste ühendamist ning annab ühtlasi väärtusliku iseseisva mahuka kunstiprojekti kogemuse. Isegi kui nad ei hakka tulevikus kunstiprojekte tegema, on õpilastel teadmine, et nad võivad seda teha. See on väga hea lähtepunkt.

 

Vaibakunst ja sugu

 

Naiselik aspekt näib vaibakunsti puhul oluline.

A. O.: Siin Põhja-Euroopas küll. Aga näiteks Prantsusmaal on põhiliselt mehed olnud need, kes gobelääni teevad.

A. K.:: See tehnika oli traditsiooniliselt naistele keelatud.

A. O.: Tänapäevalgi on Prantsusmaal arvukalt igas vanuses meessoost vaibameistreid. Ka Eestis on meessoost vaibakunstnikke, näiteks Peeter Kuutmaa.

A. K.: Soomes on meessoost tekstiilikunstnikke, kuid mitte vaibameistreid. Mulle on naiselik aspekt küllalt oluline – tekstiilikunst on Soomes olnud naiste ala. Piltvaipu luues tunnen end järjepidevuse kandjana ning minu jaoks on see kindlasti pigem rikkus kui taak. Paljud peavad gobeläänikudumist konservatiivseks alaks, aga minu jaoks on see sedavõrd konservatiivne, et on postmodernistlik. Piltvaibatehnika on väga lihtne, paindlik ja mänguline, gobeläänil ei pea tingimata olema pilt, traditsioonist lähtumine on vaid üks võimalikest valikutest.

 

Ajast

 

Teie loomelaad on aus ja vahetu, gobeläänid on seotud teie elu puudutanud mõtete ja tunnetega. Gobeläänis lugusid tekstiili põimides tekib uus ruum, uus maailm. Kas loomeaeg on eriline aeg?

A. O.: Minu jaoks on see aeg kingitus, mis annab rohkem kui vaiba. Vaipa luues saan mõelda oma elu ja maailma asjade peale. Kui leian aega kudumiseks, pole see kunagi kaotatud, vaid kvaliteetaeg.

A. K: See on nagu meditatsioon.

Vaibakunstniku elu tundub kõrvaltvaatajale väga rahulik: mõtiskled, istud ja kood. Ometi on teil mõlemal kiire elutempo.

A. O.: Mida kiiremaks läheb elutempo ja mida rohkem on asju, mida saab teha kiiresti, seda suurema väärtuse saavad asjad, mis valmivad aeglaselt. See on omamoodi tasakaalu küsimus.

A. K.: Kui istun vaipa looma, aeg justkui peatub. Aga vaja on see aeg võtta, leida.

A. O.: Mina leian aega, kui lapsed magavad. See on iseenda aeg.

A. K.: Aga millal sa magad?

A. O.: Öödel, kui ma ei koo.

A. K.: Ma ei saa aru, kuidas ta leiab aega gobeläänidele nelja lapse kõrvalt! Mul on kaks ja nad on juba suured.

A. O.: Tahtsin veel öelda, et mul on meie ühisnäituse üle hirmus hea meel. Üle poole nendest 13 tööst on valminud sellel aastal ja ma olen imekombel saanud lubada endale olla natukene kunstnik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming