Gender Check – veel kord soolisusest Ida-Euroopa kunstis

Mare Tralla

Novembri lõpus peeti Viinis „Gender Check’i”  projekti järjekordne üritus: artiklite kogumiku esitlus ja konverents, kus analüüsiti „Gender Check’i” näituse kogemust ja sellele eelnenud ja järgnenud uurimistöö tulemusi. Näitus „Gender Check. Feminiinsus ja maskuliinsus Ida-Euroopa kunstis” toimus juba aasta tagasi Viini MUMO Kis seejärel Varssavis Zachęta rahvuslikus kunstigaleriis. Projekti eestvedajaks ja finantseerijaks on ER STE fond. Raudse eesriide langemise kahekümnenda aastapäevaga  seoses tekkis uuenenud huvi Ida-Euroopa kunsti ja kultuuri vastu. On toimunud hulgaliselt konverentse ja näitusi, millega uuritakse pärast 1989. aasta revolutsioonilisi sündmusi kogu Euroopat mõjutanud protsesse. Võrreldes 1990ndate huviga, kui Ida-Euroopa oli pelgalt eksootiline ja tundmatu Teine, on vähemalt osaliselt toimunud teatud muutus: Ida-Euroopat püütakse vaadelda kui Euroopa osa, mis kujundab kogu tänast Euroopat. Samas on oluline,  et kahekümne aasta jooksul on Ida-Euroopast pärit kunstnikel ja teoreetikutel tekkinud piisav kogemus nn vana Euroopaga suheldes ja nad suudavad nüüd väärtustada, analüüsida ja esitada oma kultuuri ja kunsti end alaväärsemasse positsiooni asetamata.  

Ilma küsimärkideta pean „Gender Check’i” kõige olulisemaks Ida-Euroopa kunsti käsitlevaks projektiks viimastel aastatel. Kahjuks nii oluline kui see näitus ka ei ole, Eesti meedias jäi see peaaegu kajastamata, välja arvatud Heie Treieri artikkel Kunst.ee’s. Tegemist ei olnud  pelgalt ühe suure ülevaatenäitusega, kuhu olid kaasatud kõik endise Euroopa sotsialismileeri rahvad, vaid projektiga, millega üritati uurida soolisuse kujutamist Ida-Euroopa kultuuris. Näitusele, konverentsidele ja nii kataloogi kui antoloogia väljaandmisele eelnes põhjalik uurimistöö, kuhu olid kaasatud kunstiteadlased 24 riigist, kes ekspertidena, tundes oma kultuurija kunstikonteksti, esitasid kohalikku materjali, mille põhjal tegi lõpliku kuraatorivaliku Bojana  Pejić. „Gender Check’i” eesmärgiks oli avada soolisuse käsitluse pilt nii kommunismi ehitamise aegses kunstis kui ka pärast 1989. aastat muutumisperioodil; võimaldada analüüsi, kuidas kunstis esitatud sooliste stereotüüpide ja identiteetide kujutised on omavahel seotud ning kuidas kunstnike loodu kommenteerib ja ka mõjutab praegusi arusaamu feminiinsest ja maskuliinsest. Soolise võrdsuse teema ei ole praegu eriti populaarne ei uues ega vanas  Euroopas, samas ei ole võimalik ühestki globaliseerunud ühiskonna probleemist rääkida soolisuse aspekti arvesse võtmata, sest see mõjutab nii naiste kui meeste igapäevaelu, soovime me seda enesele teadvustada või ei.   

Areaali mitmekesisus     

Konverentsil toodi välja, et „Gender Check’i” kriitikud heitsid kõige sagedamini ette näituse tohutult suurt mahtu – seal tuli mitu korda käia, et kogu materjalist mingitki ülevaadet saada – ning seda, et näitus tegeles rõhutatult palju naise positsiooni ja kogemuse avamisega, pöörates liialt vähe tähelepanu mehelikkuse analüüsile. Viimast etteheidet kuulis enamasti Ida-Euroopa kriitikute suust. Tõepoolest, oleme harjunud, et mehelik lähenemine kunstis  on normatiivne ning kui mehelik ja naiselik positsioon on esitatud enam-vähem võrdselt, siis tundub huvitaval kombel, et mees on kuidagi kõrvale jäetud. „Gender Check” esitas normatiivsest maskuliinsuse kujutamisest teistsuguse pildi, eksponeerides soolisuse ideid, alternatiivse maskuliinsuse identiteete, seadis küsimärgi alla ajalooliselt soolisusega seotud võimusuhted. Kuraatori lähenemises on loomulikult tunda feministlik mõttekäik, samas ei  olnud tegemist puhtalt feministliku näitusega ja see ei olnud ka eesmärk.   

Ida-Euroopa on kultuuriliselt suurte erinevustega  poliitiline konstruktsioon, ulatudes Baltimaadest Kaukaasia riikideni. Piltlikult seob neid ühine kommunismiehitamise kogemus. Kuid ka see oli suurte piirkondlike iseärasustega. Seega võib eeldada, et soolisust kujutatakse selle areaali kunstis väga mitmeti. Heie Treier toob õigesti välja erinevused eri piirkondade kunstis ning eriti selle, kuidas mõjutas avatus või suletus välismaailma kultuuriruumi suhtes kunstnike suhestumist soolisuse teemadega  sotsialismi perioodil. Samas võib leida hulgaliselt paralleele. Ja mitte ainult sotsialistliku perioodi ametliku kunsti normatiivse maskuliinse ideaali kujutamises, vaid ka igasuguste varjatud intiimsemate sooliste, nii naiste kui meeste identiteetide kujutamises, eriti just teemade valikus. „Gender Check’i” näituse tegi huvitavaks nii eri piirkondade võrdlev analüüs, võimalus leida sarnasusi ja erinevusi teemades, nende interpretatsioonis, ning see, et ametlik  soolisuse kujutamine oli kõrvutatud mitteametlike intiimsemate käsitlustega, näiteks meestöökangelased ametlikus nõukogude vene või rumeenia kunstis vastandatuna geipaariga poola mitteametlikus kunstis. 1989. aasta järgsed soolisuse kommentaarid on kõikjal Ida-Euroopas seotud nii nais- kui meeskunstnike igapäeva kogemusega uus-kapitalistlikus reaalsuses ning esitatud kui reaktsioon sellele. Sellel perioodil muutub seksuaalsuse ja soolise identiteedi teema keskseks nii nais- kui meeskunstnike loomingus: nii meeste kui naiste representatsioon rõhutab identiteetide paljusust ja ühiskonnas domineerivate stereotüüpide kriitikat. Avatum ühiskond võimaldab kriitilist representatsiooni käsitlust ning see ei ole omane ainult tolle aja naiskunstnikele.       

Feministlik lähenemine naise soolisele identiteedile ja kapitalistliku ühiskonna peale surutud stereotüüpidele leiab kriitilist analüüsi  nii armeenia, eesti, vene, poola, kui teiste IdaEuroopa riikide kunstnike teostes. Vaatamata tutvumisele lääne feministliku diskursusega ning teatud vormikeele ülevõtmisele, säilib Ida-Euroopa kunstnike loomingus kohaliku kunstikeele värving ja piirkondlik eripära, isegi kui tegemist on ühe ja sama fenomeniga, mida naised igal pool muutuva Ida-Euroopa ühiskonnas on kogenud.       

Ida-Euroopa oma feministlik kogumik 

Kui näitus ja sellega kaasnev kataloog esitasid minu arvates suhteliselt tasakaaluka maskuliinsuse ja feminiinsuse käsitluse, siis novembris  ilmunud artiklite kogumik „Gender Check: a Reader. Art and Theory in Eastern Europe” („Gender Check. Lugemik. Kunst ja teooria IdaEuroopas”) on teadlikult feministlik, mis tuleneb sellest, et vähemal või suuremal moel seostuvad „Gender Checki” kohalikud eksperdid, kelle tekstid moodustavad suure osa raamatus avaldatust, feministliku diskursusega. Sellist antoloogiat, kuhu on koondatud soolisust nii ühiskondlikus, kultuurilises kui kunsti  kontekstis analüüsivaid Ida-Euroopa autorite kirjutatud tekstid kaheksakümnendate lõpust kuni praeguseni, ei ole varem kunagi ilmunud. Ehkki üksikult on enamik kogumiku kirjutistest kusagil varem avaldatud, on need kogumikus käepäraselt koos vaadeldavad. Antoloogia avasõnas, toetudes Martina Pachmanová analüüsile, toob Bojana Pejić välja Ida-Euroopa kujutavas kunstis feministlike ja soolisuse teooriate suhtes valitseva ambivalentsuse: Ida-Euroopa  diskursused on ühelt poolt nii rahvusvahelises kontekstis nähtamatud, olematud „kujutletaval globaalse feminismi kaardil”, kuid leiavad vastuseisu, usaldamatust ning vahel lausa vihkamist kohalikus kultuuriruumis. Pejić loodab, et kogumik suudab kaasa aidata Ida-Euroopa visuaalse kultuuri feministlike ja soo diskursuste koherentsemaks muutmisele, eelkõige olemasolevate tekstide kättesaadavaks tegemisega. Kogumik ning selle esitlusega seotud konverents  võttis kokku ühe etapi „Gender Checki” projektist, näituse kollektiivse uurimistöö ja kureerimise kogemuse ning näituse retseptsiooni analüüsiga sooviti teadvustada veel kord projekti olulisust. Konverentsi peakõneleja oli kultuuriteoreetik Amelia Jones, kes keskendus oma ettekandes angloameerika feministlikule kunstiajaloole ning seda käsitlevate näituseprojektide kogemusele.     

Mis saab edasi?       

Konverents tõstatas küsimuse, milline on  selliste suurte projektide edasine saatus ja pärand? Kuidas sellised projektid muudavad üldist arusaama Ida-Euroopast, selle kultuurist, kas ja kuidas tehtud uurimistöö omakorda mõjutab kohalikku kultuuriruumi, mis saab edasi arhiivist, mis „Gender Check’i” ulatusliku uurimistöö tulemusena on tekkinud, kuidas muuta see kokku kogutud materjal avalikult kunstiteadlastele ja kuraatoritele kättesaadavaks? Konkreetset tegevuskava arhiivi osas  veel ei ole, küll aga ollakse ühisel arvamusel, et need materjalid peaksid jääma ühte kohta ning olema avalikus kasutuses. Mõned positiivsed näited „Gender Checki” pikemast ajalisest mõjust on juba olemas: „Gender Checki” uurimistöö tulemusena on toimunud kohalikud näitused ja ilmunud väljaanded. Seni toimunud näitused esitavad kitsama perioodi või mõne konkreetse soolisuse representatsiooniga seotud kunsti. Seminaril sai pikema käsitluse  osaliseks kolm näitust. 2009. aastal Berliinis Künstlerhaus Bethanienis toimunud „ja nüüd, naiskunstnikud SDVst” („und jetzt. Künstlerinnen aus der DDR”, kuraatorid Angelika Richter, Beatrice E. Stammer ja Bettina Knaup, see sündis tänu materjalile, mille kunstiteadlane Angelika Richter kogus „Gender Check’i” uurimistöö käigus). 2010. aastal Kumus Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja kureeritud „Nõukogude naine eesti kunstis” ja Leedu Rahvuslikus Kunstigaleriis  Laima Krėivyte, Elona Lubytė ja Živile Pipinytė kureeritud skulptuuri ja filmi näitus „Naise aeg” („Moters Laikas”). Kui kaks viimast esitasid naise retseptsiooni nõukogude kunstis, siis esimene oli ülevaatlik näitus Ida-Saksamaa naiskunstnike naise identiteeti käsitlevast sotsialismi-aegsest loomingust, millest siiani on suhteliselt vähe teada. 

Üks „Gender Check’i” pärandist on kindel: tänu ühe naise, Bojana Pejići, suurele unistusele toimus põhjalik näitus, ilmus kaks huvitavate esseede ja tekstidega väljaannet ning loodi 24 riiki hõlmav uurijate võrgustik, mis  ilmselt ka tulevikus jätkab koostööd ning tutvustab Ida-Euroopa kunsti nii rahvusvahelisel kui kodusel areenil.