Garaaž ja kuup: erinevad esitajad

Siram

Tegevuskunst ei ole kerglane nali. Suve suurema jao töötas Pärnus 30. VI – 30. VIII hooajalise kunsti-institutsiooni Rael Artel Gallery non-profit project space deviisi all “Leaving art, creating relations” näitusepaik Sütevaka humanitaargümnaasiumi garaažis.

Kuraator Rael Arteli põhiidee on jäänud samaks, mis eelmisel aastal: käärida käised üles ja eksponeerida kunsti, vaatamata korrumpeerunud kunstimaailma ja kitsarinnalise väikelinna raskele elule. Ja näidata, et pole see elu nii raske ühti, saab teha küll, keegi ei keela ning leidub ka toetajaid. Sellise institutsiooni puhul pole karta etableerumist, sest enne kui see juhtuda jõuab, kukub sel lihtsalt katus sisse.

Rael Arteli  kureeritud kunst on nagu galeriigi portatiivne ja formaadilt käepärane. Fotod, natuke videot, tähenduslikud pisiobjektid jne – ei midagi, mis võiks huvi pakkuda transpordi- või kindlustusfirmadele. Vaataja kasutas pakutud võimalust project space’is suhelda, hängida ja tšillida ja leidis sealt nii mõnegi huvitava mõtte, mis muidu kaubanduskeskuses jõlkudes võinuks kahe silma vahele jääda. Kellel aga vajadus kunstist teravamaid emotsioone ning vahetumaid kogemusi ammutada, selle jaoks käiks näitustega kaasas tegevuskunsti programm, millest siinkohal pikemalt.

Esimene ekspositsioon, Jaan Evarti isetehtud plaadiümbriste kogu näitus “Erinevad esitajad” ning sloveenlase Teo Spilleri programmeerimiskeele-kontseptualism selle aasta kõrvalehituses valges kuubis tõi endaga elava esitusena kaasa Aivar Tõnso plaadikeerutuse avamisel.

Teine ekspositsioon sisaldas Tanja Muravskaja fotosid “Welcome to London”. Valges kuubis käis pidev tegevus, kuna sellest sai teise fotograafi Anu Vahtra stuudio pea kuuks ajaks. Tegevus käis küll rohkem Pärnu tagahoovides ja vaeste patuste alevis, kuubis kajastus see pidevalt täieneva sotsiaalselt tundlike ja emotsionaalselt laetud reportaaž- ning portreefotode reana.

Augusti keskel avati Manuela Ribadeneira (Ecuador) ja Paula Roushi (Portugal) koostööprojekt “Space Protocol”, mille sisuks personaalse ja avaliku ruumi vahekord. Ribadeneira kollektsioneeris vidinaid, mille abil inimesed oma territooriumi märgistavad – triibulisest lindist kuni õhuvärskendajani – ja dokumenteeris nende võimalikku kasutamisviisi polaroidkaameraga. Roushi sai Pärnus inspiratsiooni kuurordimõnudest, mille käigus valmis video kunstniku maskeerumisprotseduuridest ravimuda abil ning samas mudaravilas parasjagu toimunud Peterburi vahakujude näituse tegelastest. Erilist elevust tekitasid lõunamaa daamides riietumiskabiinid rannas, ja kui mõtlema hakata, siis on tegu vist tõesti nõukogude rudimentidega, mida mujal maailmas ei eksisteeri. Roushi esitas avamise puhuks püstitatud kabiinis selle visuaalse kasutusjuhise: üle kabiiniserva lendavate rõivatükkide helitaustaks oli kabiinidel olevate reklaamide veerimine arusaadavalt tugeva aktsendiga.

20. VIII avatud Arkadi Plastovi nimelise neokommunistliku rühmituse Fašist Lendas Üle (FLÜ) näitus “Must kohver” asus valges kuubis, mis seestpoolt enam valge ei olnud. Galerii neitsilikkus rüvetati tumeda lögaga ja selle kõige keskel näidati FLÜ nukratoonilist, kuid samas glamuurset videot keerukaist sugudevahelistest suhteist postindustriaalses ühiskonnas. Iga päev toimus kell 6.66 õhtul galerii ümbruses või linnaruumis aktsioon. Kuna rühmitus FLÜ on kokku kuivanud Remo Randveriks ja Ville-Karel Viirelaiuks ning enam pole areenil ühtki asutajaliiget, siis otsustas rühmitus surra, mis ei tähenda, et Randver ja Viirelaid tegevust ei jätkaks. Tegevuskunstiprogramm oli jaotatud eluetappide kaupa. Avamisel toimus FLÜ esituses sünd, kus õrn lilleke istutati eespool mainitud lögasse täpselt samamoodi, nagu süütu lapsehing satub heausklikult kurja ja riivatusse maailma. Esimesi samme tegi Rodrig Kokla Rüütli tänaval, ehmatades tsiviilkaitseklassist põgenenud liputaja kostüümis üksikuid pühapäevaõhtusi soome pensionäre. Esimese armastuse võttis ette taas FLÜ ise. Naisterannas sammus merre kaks ülikonnaga noormeest. Napis rõivastuses tütarlaps merepiiril ajas horisondi läheduses peatunud poistel aga juhtme kokku ning nende pead hakkasid kurjakuulutavalt suitsema. Eelpuberteediga käis kaasas hirm ja valu: Liivi Tantaal sooritas eksperimendi, kas saab seotud silmadega läbida labürindi, mis on kohati täidetud püstiste naeltega, ning seejuures taldrikult mune mitte maha ajada. Puberteet Egle Veski esituses kujunes mateeria ja kunstniku vaheliseks võitluseks, sest action-painting laes olevale lõuendile ei ole kerglane kommertsabstraktsionism. FLÜ astus üles veel kord mere ääres: navigatsioonitorni heisati must lipp kirjaga “Oht” ja peategelased said sütitavatele kõnedele ning õhus hõljuvatele sulgedele vaatamata surma. Järgmisel päeval olid nad siiski elus, astudes galeriis üles uhiuue punkbändi Tatjana Kristall koosseisus. Toimus ka luuleõhtu deviisi “Enneaegne vananemine” all, kus luuletati nii laptop’i kui paberi kaasabil ja esitati lisaks kohapeal sündinutele ka varem valminud loomingut. Matused leidsid aset Pärnu vanas surnuaias, põletati küünlaid, loeti Lenini teoseid, puhuti pasunaid ning anti eks-FLÜ järgmise projekti, Tallinnas asuva kultuurikeskuse endistele elanikele au, aga sellest juba mõni teine kord.

Kuigi need kirjeldused võivad mõjuda naljakalt, tõestas FLÜ performance’i-maraton kujukalt seda, et tegevuskunst ei ole mingi nali, mida võib kord või paar edukalt sooritada. Kümme päeva järjest performance’i-kunsti igal õhtul, kus väikesearvuline publik enamasti kaasa lõi kas tegija, assistendi, dokumenteerija või aktiivse pealtvaatajana, tõi esile performance’i kui pideva protsessi võimalused loomingulise mõtlemise arendamisel ning süvendamisel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming