Galeriid

REET VARBLANE, JUTA KIVIMÄE, ANDRI KSENOFONTOV

Tarbeklaasi tulevik on noorte käes Meie klaasikunstnikele ei saa loidust küll kuidagi ette heita: märtsi lõpul ? aprillis tutvustati Eesti klaasitööstuse algusaegu ning Hüti klaasikoja toodangut Tartu ülikooli raamatukogus, juulis olid Haapsalu klaasipuhumispäevad, mis lõppesid korraliku näitusega Evald Okase majamuuseumis, eile avati Hobusepea galeriis klaasikunsti aastanäitus, kui nimetada vaid mõned viimase aja grupinäitustest. Disaini- ja arhitektuurigaleriis oli vähem kui nädalapäevad väljas äsja kunstiakadeemia lõpetanud noorte klaasikunstnike Kristi Kase, Kaja ja Eero Vaikre klaasidisaini näitus ?Uue laine tõus?. Ülilühikese näituse taga oli klaasivabrik Tarbeklaas ning eelkõige peakunstnik, noorte kunstnike kaitseingel, tõeline ema Teresa emeriitprofessor Maie-Ann Raun. Noorkunstnike loomingu esitluse aegki oli näpistatud kunstniku oma personaalnäituse ajast, mille reinstallatsiooni saab kuni 14. VIII vaadata Meistrite hoovi galeriis.

Mis mõte oli ?Uue laine tõusu? lühiesitlusel?

Maie-Ann Raun: Tarbeklaas korraldas näituse uute töönäidiste testimiseks. Väljas on esmaeksemplarid, mille järgi saaks seeriatoodangut teha, kuna tehnoloogiliselt on arvestatud suhteliselt väikese vaevaga tiraþeerimisvõimalust. Liivsöövituses kaetud pind saavutatakse kleeptrafareti ja survestatud liivajoaga kleebisega kaitsmata klaasipinda töödeldes. Silindrite suurejoonelised matid pinnad mõjuvad kargelt ja elegantselt. Väljapaneku peamine eesmärk oli tõestada, millist tohutut energiapotentsiaali sisaldab endas noorte disainerite töögrupp ? nii fantaasia kui ka tohutu töövõime osas. Noorte entusiasm ja haardejulgus on innustav, loodetavasti ka vabriku kollektiivile. Väljapanek veenab, et noori tasub usaldada ja neile võib loota ka edaspidi.

Näituse eripära oli eksponaatide suur tihedus. See tulenes eelkõige kujundusprintsiibist: esitada silindriliste klaaside grupp klaaslinnana, mis paistab eriti efektsena hilisõhtuses hämaruses, olles disainigalerii hiigelakendest nähtav proþektorite kiirtes nagu tuledes linn. Tihe paigutus segas aga eksponaatide testimist, sest külastajad pidid ennast pingutama, et esemeid võrrelda ja oma eelistus välja tuua. Testimine oli meile aga ülivajalik: saime teada, milliseid näidiseid kõige enam soovitakse omandada. Igal juhul tõestas näitus, et huvi uustoodangu vastu on ülisuur ja et noored disainerid võiksid kasvõi hommepäev oma tänuväärset tööd vabrikus jätkata.

Tiina Sarapu, kas noorte klaasidisainerite tulek on ?uue laine tõus?? Mis tagab klaasikunsti normaalse arengu?

Arvan, et sõltub klaasitehase juhtkonnast, kas noorte klaasidisainerite tulekust saab ?uue laine tõus? või hajub paljutõotav algus üldisesse loksumisse. Väljapanek disainigaleriis näitab, et äsja õpingud lõpetanud noortel kunstnikel on eeldusi jätkata erialast tegevust väga tulemuslikus rütmis ja kõrgel tasemel. Minu isiklikeks lemmikuteks sellelt näituselt on Kristi Kase triipudega kujundatud esemete grupp. Head proportsioonid mati ja läbipaistva pinna vahel, mis samas hästi haakuvad anumate suuruse ja seina- ning põhjapaksusega, positiiv-negatiiv võtte kasutamine. Selge, lihtne, kaasaegne. Kase mummuline seeria leiaks kindlasti ostjaid 60ndate kujundikeele ja retrohõngu austajate hulgast. Tarbeklaas teeb õige sammu, kui panustab otsustavalt noortesse disaineritesse ja uutesse mudelitesse. Erinevate liivsöövitusdekooride rakendamine tootmises silindriliste vormide puhul peaks olema üks majanduslikult efektiivsemaid käike värske ilme loomisel. Arvan ka, et just grupiga on võimalik saavutada uue kvaliteedi ja kaasaegse kujunduse mõjulepääs tehase keerulistes tingimustes. Kunstniku-disaineri rolli mõistmine võib ettevõtte käekäigule olla tänapäeval määrava tähtsusega.

Klaasikunsti normaalse arengu tagab esiteks põhjalik ja mitmekülgne haridus. Kui kunstnik-disainer tunneb hästi oma materjali, siis leiab ta ka vaesemates oludes uudseid ja edasiviivaid lahendusi ning oskab stampidesse takerdunud tööstust edasi aidata. Teiseks aga tootmisbaaside (tehaste, stuudiote) kestmajäämine ja juurdetekkimine, mis sõltub eelkõige majanduslikust olukorrast ja ettevõtluskliimast.

 

Suurte ajaloo- ja kultuurilegendide tõlgendaja

Sandor Valy näitus ?Die Geburt der Tragödie?Kastellaanimajas kuni 22. VIII.

Juba kümmekond aastat Soomes elava ungari kunstniku Sandor Valy näitus on osa Tallinnas toimuvast soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi kultuuriprogrammist ja selle on vahendanud Eestisse Ungari Instituut.

Sandor Valy ei ole Eestis tegelikult päris tundmatu kunstnik. 1999. aastal oli rahvusraamatukogus eksponeeritud tema projekt, kus Valy konstrueeris fiktiivse muinaskultuuri avastused väljakaevamistel Kesk-Aasia muinaslinnas Talazüekis arheoloogiliste leidude, käsikirjade, arhitektuurijooniste ja eepose näol. Väljapaneku tõetruudus, täpsus ja terviklikkus viis vaatajad ja ajakirjanikud segadusse nii sama projekti varasemates arendustes mitmel Soome näitusepinnal kui ka Tallinnas.

Kastellaanimajas on vaadata kunstniku mitme suurema projekti valik. 1999. ja 2000. aastal toimus Turu linnakeskkonna- ja arheoloogiamuuseumis Aboa Vetus tema näitus ?City of Immortality?, 2002. ja 2003. aastal aga Helsingi U-galeriis, Turu galeriis AMA ja Rauma Lönnströmi kunstimuuseumis väljapanekud suuremast projektist ?Cosmic Daybook?, kus kunstnik on uurinud indiviidi, kollektiivse eksistentsi, ajaloo ja saatuste suhteid ning vastastikuseid peegeldusi. Valy näitustega Soome mainekates näitusepaikades on kaasnenud ka tema müüte ning usu- ja armastusriitusi interpreteerivad performance?id, muusika-, filmi- ja kirjandussündmused. Üht tema soomekeelsete poeesidega autoriraamatut on võimalik osta ka praegu Kastellaanimajast.

Kastellaanimaja galerii ruumidele kohandatud näitusele on koondatud 13 teost, mis ühendavad maali- ja graafikaelemente kolmemõõtmeliste installatsioonide ja leidmaterjaliga. Valy nagu rändaks inimkonna kollektiivses eksistentsis lääneliku religiooni- ja kultuuriajaloo kõige tuntumatele kliðeedele toetudes. Ta on liikunud ?suuri jutustusi? interpreteerides Vana Testamendi temaatikas (?Mene mene tekel upharsin?) ja loonud minimalistlikult elegantse nägemuse Bruegheli keskaegsete tegelaste maailmast (?Brueghel Symphony?), peatudes euroopaliku kultuuritraditsiooni lätetel (?Hommage Alexandria I ? III?) ja modernistlikus lähiminevikus (?Dialoog Beuysiga?). Ent ta interpreteerib ka ajastut, mis on praeguses postmodernses kultuuritajus väga oluline, XIX sajandi viimast veerandit saksa kultuuriruumis, mis koondas rea isiksusi (Friedrich Nietzsche, Richard Wagner, Arnold Böcklin), kes on mõjutanud ka eesti XX ja XXI sajandi kunsti ja kultuuri arengut. Valy kolm abstraktsiooni teemal ?Hommage a Böcklin? vallandavad pisutki haritud vaatajas terve seoste ahela Euroopa ja Eesti kultuuriajaloos. Arnold Böcklini 1870. aasta lõpul maalitud ?Surnute saar? oli ju kunagi saksa kultuuriruumis ja sellega piirnevatel aladel üks kõige reprodutseeritumaid teoseid, seda on käsitletud omaaegsete kirjanike raamatuis ja ka Kastellaanimaja galeriist korrus allpool elanud kirjanik Eduard Vilde oli võlutud Böcklini omal ajal maailmakuulsaks kultuurikliðeeks muutunud tööst. Vilde elutoa seinal leidub selle kunstiteose trükireproduktsioon. Ka rahvusromantilise klassiku Kristjan Raua sajandilõpul Münchenist saadetud kirjades oma kaksikvennale on juttu ?jumalikust Böcklinist?. Omamoodi kultuurikliðeed avab ka teos ?Nietzsche in Torino?, hetk Nietzsche kannatusrikkast elust, millest on lugenud ka kõik need, kellel Nietzsche teoste olemusest aimugi ei ole: meenub silmapilk, mil südametu voorimees peksis valget hobust ja Nietzschet valdas tema esimene haigushoog. Kaasaegses killustunud maailmas, kus iga indiviid on kohandunud oma eluvaldkonnale, on eelmiste ajalooperioodidega võrreldes laiaulatusliku, ent pealiskaudsete kultuuriteadmistega varustatud publiku kontaktid nii looduse, ajaloo kui kunstiga tegelikult fragmentaarsed. Ehk loodab kunstnik, et üldtuntud suured kultuuri- ja ajaloolegendid aitavad tema publikul leida oma koha maailmas.

 

Dr. Jüri Mildebergi pan-optimism

Jüri Mildebergi näitus ?Panoptikum? Hausi galeriis kuni 20. VIII.

Dr. Darwin õpetas, et inimene arenes ahvist. Dr. Baer õpetas, et inimese loode areneb ainuraksest. Dr. Mildeberg käib kuldset keskteed: inimene arenes imetajast. Inimest eristab muudest loomadest võime teha kunsti. Kõik on kokku panoptikum, imede kogu imelises kunstikambris.

Dr. Mildebergi lapsepõlveateljeed immutasid isa Aleksandri kohvi ja sidruni aroom, trükipressi tärpentinihais, päikese põletatud stuudiotolm, kodubolðevike fraktsioonivastuolud, lood riigipeade tarkusest ja headusest, raamatute maailm-mõnda ja tselluloosihõng.

Pagarisellina pani dr. Mildeberg tähele, et tema näpp sirutub tahtmatult tordiroosi ja pudingiploomi poole. Noor hing ei teadnud, kas kahtlustada ennast kleptomaanias või magusapidurdamatuses. Heitunult läks ta laia ilma ja sattus punaarmeesse, kus ta kausipõhjast hapukapsast koukis ning dr. Uljanovi tsitaate punanurga stendidele vedas. Väeosa aednik, kelle tellimusel ta golõje babõ?sid joonistas, varustas teda värske kurgi ja tomatiga. Noorukist sirgus mees.

Dr. Mildebergi maailmamudel on kook kui kunstiteos. Näpp on instrument sellelt kirss varastada, kreemi limpsida, taignast pähkleid ja rosinaid urgitseda, keskmist keedisekihti degusteerida, sellest allapoole jäävasse konjakiga immutatud biskviiti tungida et cetera.

Kunstniku töö on näpust kunsti imeda. Imetajast arenes imeja. Näpp, see kõlab uhkelt.

Tinglikult võib dr. Mildebergi maailma jaotada isakeseks tsivilisatsiooniks, käsivarrel ankrutätoveering, ja emakeseks looduseks, käsivartel lapsukesed Promõðlennost ja Selskoje Hozjaistvo. Loodust asustavad anekdoodipoliitikud, floora, fauna, Amphibia, Mammalia ja Doctori. Suurim nauding on arutleda ilmast ja selle varjatud imesid kollektsioneerida. Aruteluobjektile osutamise ja selle kogumise instrument on heale lugejale tuntud kunstiläte: Digitus Index Sanctus, den Helige Slickepotten, püha nimetisnäpp. Looduse krooni tunnus ja tähistus.

 

Ilu Kari Miami Beachil

Rene Kari maalinäitus ?Miami Beach? Vivian Napi galeriis kuni 18. VIII.

Kunstimeri on vaba. Sellest kunstirevolutsionääride modernismiideest on saanud kunsti ja kriitika kohustuslik alltekst. Kunsti ülim vabadus on vabadus kunstist. Kunstiteooria ülim naiivsus on arutelu ilu üle.

Täispurjedes postmodernismilaev naudib ülemvõimu lainetel. Ja siis kerkib ette Kari, igavene renegaat, kes võttis 30 aastat tagasi sihiks viiekümne seitsmendal eluaastal antiikset kehailu ideaali kehastada. Eesti mehe jonnakusega läheneb ta maagilisele vanusele, mis saabub 2007. aastal. Talle meeldivad seitsmega lõppevad arvud. Rene Kari kunstiakme on planeeritud rannapatseerijate mekasse Miami randa. Sellest ka näituse nimetus.

Rene Kari ilu, mis peaks veepinnale kerkima kolme aasta pärast, kraabib juba esteetikalaeva põhja. Postijärgse modernismi kunstiteooria võib üritada sellist nähtust kunstiprojektiks assimileerida, sofismi viipel. Ent kas on mõtet kunstiprojektil, mis on väljendatav kahe sõnaga: Rene Kari?

Kari usub konservatiivselt klassikalistesse väärtustesse, jäävasse ilusse. Ilu on taevakeha trajektooris ja inimkeha kurvatuuris. Nagu kirjeldati antiikkangelasi Achilleust ja Spartacust. Nagu paistab kinolinal Raquel Welsh ja moelaval Naomi Campbell. Ilu on higipiisa trajektooris rannapäikese all.

Rene Kari maalides võib otsida kitði ja manerismi, seksuaalkomplekse ja paranoiat. Ka siis, kui seda kõike leitakse, kinnistab ainuüksi kolossaalne käsitöö maht ja meisterlikkus Rene Kari piltide koha Eesti kunstimaastikus. Oma esimesed kontuurjooned tõmbab ta intuitiivselt. Nende järgi lõikab ðabloonid, mille abil ta oma kujundid rütmideks paljundab. Siis annab ta pindadele atmosfääriperspektiivi, ruumilise vormi ja värvide ülemineku neid proportsionaalse ühtlusega segades ning pintsliga libedale kartongipinnale laseerides. Rene Kari värvilaik meenutab nullile lähenevat diferentsiaali astronoomi arvutustes. See on nagu lihaste sihikindel ja kauakestev kasvatamine molekulide kaupa. Meikimise kannatlik töö. Michael Jacksoni järkjärguline pleegitamine mustast valgeks. Kõige tavalisem loominguime ja lumm.

Sellisel kunstil ei ole eeskujusid ega järgijaid. Aerograafitöö on midagi muud. Rene Kari pilt on isikupärane ja kaugelt tuntav märk. Üks Eesti märke. Kas ka aastal 2007? Siis on aeg sihiks seada 67aastase ilueedi saabumine revolutsiooni saja-aastasele juubelile Sankt Peterburgis 2017. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming