Galeriid

MARIA-KRISTIINA SOOMRE, REET VARBLANE

Armastus ? kas tehniline küsimus? Mark Maheri näitus ?Monogaamia? Tallinna Linnagaleriis kuni 13. VIII.

Mida oodata näituselt ?Monogaamia? ? kas romantilisi truudusevandeid, suhteprobleeme, perekonnapilte või kultuuriuurimust? Tegemist on mehe näitusega oma naisest, klassikalises þanrimääratluses ?abikaasa portreega?. Mark Maher on pildistanud oma abikaasat Krisztat, kandnud fotod metallplaadile, plaati töödelnud ning teinud digifotod. Galeriis on eksponeeritud nii protsessi vaheetapp metallplaadil kui trükiformaadis tulemus. Afäär on ilmselt teadlikult turvalise klassikavoodriga ümbritsetud, seosed Vermeeri portreteeritud naistega on lausa kohustuslikud. Niisiis, rollid on justkui jaotatud ja mäng võib alata. On naine, modell ja muusa, ning mees, kunstnik ja looja. Draama feministliku versiooni mängis Johannes Saar Päevalehes juba läbi. Tema nägi ka mehepilgule suunatud armukadeda abikaasa ähvardusi, mis vormusid looja vägivallaks teose pinnal. Miks ka mitte ? meeste mängud (?).

Näituse pealkiri on rangelt välistav: kolmandat osapoolt mängu ei oodata, publikule kohta ei jäeta. Mitte et ?Monogaamia? kuidagi publikuvaenulik näitus oleks, pigem vastupidi. Täpsem oleks väita, et publikule on sellel näitusel jäetud kõige traditsioonilisem kõrvaltvaataja roll, ebamugavaks teeb selle aga tõsiasi, et meid pannakse pealt vaatama väga isiklikku protsessi. Võib jääda mulje, nagu üritaks Mark Krisztat väikesteks tükkideks lahti võtta nagu lapsed mänguasju, et teada saada, kuidas need on tehtud. Deðifreerides naise, traditsioonilise mõistatuse, saavad paljud olulised küsimused tema jaoks vastuse. Sellisesse õnnelikku lõppu on raske uskuda, vähemalt kõrvaltvaataja jaoks toodab näitus pigem uusi küsimusi ja küsitavusi.

Usutavam tundub võimalus, et Mark Maher üritab abikaasat portreteerides jõuda iseendani ? defineerida oma armastuse objekti ja sedakaudu ennast. Kunstiajaloolasena näeb ta naises peegelduvaid klassikalisi portreid, kultuuriantropoloogina loeb naise kujutist monogaamia sümbolina, fotograaf võtab naist kui huvitavat modelli, eksperimentaator kui inspiratsiooniallikat. Inimlikul tasandil on näituse peategelaseks loomulikult armastus, meile näidatakse kunstniku katset oma tundeid kaardistada. Usutavasti ei armasta keegi ju kallima klantspilti, vaid eelkõige kalli inimese fragmente, mälestusi ja detaile. Seda veendumust illustreerivad Maheri teosed päris otseselt ? pildipinnale ja metallplaatidele on ta püüdnud ainult vihjeid, ähmaseid jälgi naise kohalolust. Jääb üle uskuda, et ikka kõige tähendusrikkamaid. Detailid saavad kõnekaks ning puudumisest, räsitud pildipinnast ja valgetest laikudest tuleb kokku lugu.

Eksponeeritud teoseid võime aga vaadata ka kui abielupaari suhteteraapia dokumentatsiooni, loobuda klassikalisest muusa-looja konstruktsioonist ja mängida rollid ümber. Kummaline tehniline protsess, mehhaaniline vahelesegamine, mis naise portreed metallplaadil muundab ja räsib, ei pruugi olla vaid armastava abikaasa ?tõlge? või ?tõlgendus? ? võimalikud on ka palju vägivaldsemad assotsiatsioonid. Kuigi portreteeritava rolli on passiivsus sisse kirjutatud, ei peaks me võib-olla ka naise rolli nende teoste või selle protsessi puhul alahindama.

Iseküsimus on aga, kas tõlgenduste otsimisega peab üldse vaeva nägema, kas peame ebamugavustundega võideldes kujutama ette seebiooperlikke stsenaariume. Miks mitte võtta näitust sellena, millena see välja on pakutud ? monogaamia representatsioonina. Mark Maher esineb Linnagaleriis eesti juurtega ameerika kunstnikuna ja esitab seeria spetsiifilise tehnilise lahendusega abikaasa portreid, mis usutavasti kirjeldavad või analüüsivad tema spetsiifilist suhet selle naise, iseenda ja maailmaga. Kõik on väga lihtne. Ainult, et mõistus tõrgub armastust liigitamas tehniliseks küsimuseks.

 

Ema ja tütar:Epp Viirese positiivsus Tihemetsa graafika taustal

Evi Tihemetsa ja Epp Viirese näitus ?Käsikäes? Ühispanga galeriis kuni 13. VIII.

Ema ja tütre teema on teoreetilises, aga ka kunstilises väljenduses mujal aastakümneid huvi pakkunud, olgu siis klassikalises psühhoanalüütilises käsitluses kui preoidipaalne ja nartsissistlik side või feministlikus võtmes kui dekonstrueeritud suhe. Ning sugugi mitte ainult tütre kui vabadust ihkava noore inimese seisukohast, pigem vastupidi, sest küpse vanainimese identiteet Euroopa elanikkonna vananemise tingimustes on meiegi kunstiareenile jõudnud. Mõelgem või leedu noore kunsti väljapaneku peale. Perekondlikku kokkukuuluvust rõhutavad väljapanekud pole meil haruldased ning Eda Sepa organiseeritud ENUTi avanäitus oli üles ehitatud emade ja tütarde kunstile, kuid kahjuks ajasid nii emad kui tütred oma asju ning ühisosa on neil väljapanekutel olnud pelgalt vormiline.

Evi Tihemetsa ja Epp Viirese näitus on ema ning tütre poeetiliselt pealkirjastatud ühine manifestatsioon. Mõlemad on jäänud enda juurde ning seetõttu pole ka seekord mõtet otsida ema-tütre suhte sisulist analüüsi. Kuid näitusekomplekti valikus ning eelkõige paigutuses on siiski midagi niisugust, mis paneb ?Käsikäes? näitusest rääkima pisut teistmoodi kui nende kunstnike personaalnäituste puhul.

Graafika grand lady Evi Tihemetsa graafiliste lehtede loodusvormide ülevus ning suurejoonelisus on ülemlaul igavikulisele, ürginimlikkusele, kuid seal ei puudu vahetu kohaloleku, inimliku puudutuse tunne. Tihemetsa peen pinnatöötlus, nüansseeritud värvid, tehniline täpsus toob selle suurepäraselt esile. Epp Viires tegeleb lihtsamate, argisemate asjadega, kuigi tema kodakondsed ? mustlaslapsed, sensitiivivõimetega vanamehed ? on tavamõttes eksootilised, võõrad. Kunstnik ise neid ei võõrasta, nad on tema kunsti kodumaailma, -elu ning sealse positiivse ellusuhtumise (kahel maalil on ka selline nimetus) vahetu osa. Positiivne eluhoiak ei ole Viirese kunstis tütre privileeg, vaid on jõudnud tütreni kellegi teise, kas eelmise põlvkonna või eksootilise Teise kaudu. Epp Viires ei tee avalikku kummardust, vaid eelistab vihjeid. Tema portreteeritavad jõuavad vaatajani fragmentidena ? kõige ilmekam on käsi, sageli muhklik, veidi paistetanud, sooniline, kuid põneva koega käsi. Selles ei puudu tähendusrikkus, kuid Epp Viires ei suru oma tõlgendust, mõtteviisi vaatajale peale. Ta jätab otsad lahti ning vaataja võib imetleda tema maale kui naljakalt täpilisi dekoratiivseid, ent südamlikke pilte. Muide, tema fotod vanainimeste kätest on veelgi ilmekamad: neis on kummastavat ambivalentsi, soojust ja eemaletõukavust.

Nii võiks praeguses koosluses vaadata ema Evi Tihemetsa kunsti kui raamistust, tausta, mille sees ja ühtlasi ka mille kaudu tütre Epp Viirese kunst ennast artikuleerib ja mille kaudu sõnum tähenduslikuks saab. Eksootiline võõras võiks päriselt omaks saada ning siis võiks ka dialoog alata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming