Galeriid

KATRIN KIVIMAA, JÜRI HAIN

Detailid, mis esitavad küsimusi Kristel Sibula näitus ?Maalid? Tallinna Linnagaleriis kuni 30. V.

Kristel Sibula isiknäitus Linnagaleriis on pealkirjaks saanud ?Maalid?. Näib, et autor on huvitatud oma videote maalilisest iseloomust, kuid edasi suunab autori kaastekst meid hoopiski kirjandusteooriast laenatud mõiste ?tarbetu detail? juurde. Olles laenanud selle mõiste viimasel ajal eestikeelses tõlkeski üha rohkem kättesaadavalt Roland Barthes?ilt, väidab autor, et tema videod keskenduvad detailidele, mis ei pruugi narratiivi esitamise seisukohalt olulised tunduda. Ometi loovad just sellised näiliselt tähtsusetud detailid uusi tähendusi ja meeleolusid, osutudes niimoodi tähendusrikkamaks kui lugu ise.

Iseenesest pole maalilisuse ja kirjanduslikkuse ühendamine videoteoses sugugi üllatav, kuivõrd video meedium ühendab endas nii pilti kui sõna, nii visuaalsete märkide jada kui narratiivse potentsiaali. Siiski tundub, et maalilisuse kvaliteet huvitab autorit palju vähem kui nimetatud (näiliselt) tähtsusetud detailid, kuivõrd videod on keskendatud pea ainuvaldavalt igapäevaelu kontekstist välja kistud detailidele: korduvatele tegevustele, hetkedele, þestidele. Selles mõttes on Sibula tööd tugevalt ?päevikulised? ehk autobiograafilised, kuigi jutustuse edastamine või sündmuse dokumenteerimine ei näi kunstnikule tõepoolest erilist huvi pakkuvat. Kummalisel kombel valitseb näituse kaasteksti ehk autoripositsiooni sõnastuse ja videotes nähtava vahel isegi teatav vastuolu või pinge: tekstis räägib autor kunstist (maalist) ja kirjandusest (mis on eristatud päevikukirjutamisest), kuid videotes tungib mittekunstiline ehk siis igapäevaelu banaalne ja imeline reaalsus tugevalt esile.

Võibolla kõige silmatorkavamaks osutub see nostalgilise pealkirjaga teoses ?Neliteist kevadist hetke?, kus vastasseintele projekteeritud videopilt näitab meile teineteisele otsa vaatavaid ja naeratavaid vastsündinud lapse ja tema ema (kunstniku enda) silmi. Igapäevalisusele ei viita mitte ainult see, et autori enda kuju osaleb peaaegu kõigis videotes. Näiteks naljaka pealkirjaga video ?Ümmarguse laua ümber istudes ei vaielda? (mulle jääb arusaamatuks, miks peavad need pealkirjad inglise keeles olema) on raamistatud vanamoodsesse pildialbumisse kuuluva raamiga. Jällegi näidatakse meile kahte vastakuti asetsevat pilti, millel noor naine (autor ise) puhub laiali ja kokku enda ees laual asetsevat jahuhunnikut. Lisaks (?naiseliku?) igapäevaeluga haakuvatele tähendustele tekivad selle video puhul palju kummalisemad seosed: mida küll võiks tähendada laua taga istuva inimese ette kolmnurksesse kuhja kokku kogutud valge pulbri hunnik?

Kolmas kahele seinale projekteeritud video ?Kõige raskem on astuda üle läve? lähtub juba videokunsti enda spetsiifikast ning haakub selles mõttes praegusel hetkel ka näiteks maalikunstis üha populaarsema suundumusega kommenteerida meediumi enda olemust. Ega meile ei näidatagi selles videos eriti midagi: valitud pilt (viimaseid kuid rase kunstnik pargis) on vähemalt teose kogemise seisukohalt üsna ebaoluline, arvestades seda, mis kohe toimuma hakkab. Kaamerasilm hakkab üha kiirenevas tempos ringiratast liikuma ning vaataja osaks jääb vaid peapööritus (mul oli hea meel, et seda tööd istudes vaatasin). Loomulikult võib pärast peapööritusest toibumist esitada küsimusi selle kohta, miks autor paigutab just iseenda sellesse punkti, mida kaamerasilm tabada/jäädvustada ei taha. Kas tema isik (noor lapseootel naine ja kunstnik) on selles vaatamise võimu kommenteerivas videoteoses puhtjuhuslik või sümboolne? Üks on kindel: kunstiks kokku kuhjatud tavalised ja ka kummalised detailid panevad vaataja küsimusi esitama. Vastuste andmine või lugude jutustamine pole vähemalt nende tööde eesmärk olnudki.

Mare Vindi valikud

Mare Vindi näitus ?Valitud vaated? G-galeriis kuni 12. VI.

Väljapanek koosneb uutest, eranditult esmaeksponeeritud teostest ja see pole mitte valik olemaolevatest joonistustest, vaid valik motiividest, mida Mare Vint täna jäädvustamisväärseks peab. Viisteist värvipliiatsijoonistust, millest enamikul märkimisväärne osa pildipinnast kaetud inimtegevuse tulemiga: kord on need kõrged, vaadet varjavad müürid, kord massiivsuse ja aknatusega kummastavad hoonetegrupid. Kuid ka kõrgete müüride vahelt paistab killuke loodust, poolel piltidest on selleks vaate avanemine merele. Need on tuuletud, rahulikud ja suurejoonelised vaated.

Sarja üksiktööd pealkirja ei kanna, eristuseks on vaid number, mis vastab teoste valmimisjärjekorrale. Kui eelmiste sarjade ?Põhjamaa maastikud? ja ?Lõunamaa linnad? töödel kujutatu vastas pealkirjale, siis ?Valitud vaated? on pigem kunstniku siserefleksiooni kajastus, mis väliste reaalidega vähem seotud. Tegemist on ka suhteliselt uut tüüpi sarjalisusega Mare Vindi loomingus, sellise sarjaga, millel pole algust ega lõppu, mis pole suunatud jutustusele. Üksikteoste motiivid ja koloriit on küll erinevad ning täiendavad mingil määral üksteist, kuid iga teose põhiolemus on sama. Mare Vindi täpsustunud valikud on jätnud peaaegu kõrvale detailid, varem kunstniku töödes sageli esinenud märgiliku ?vana?; varemed, murenenud müürid, vihjed ajaloolistele arhitektuurielementidele, mis avasid teose kommunikatiivse aegruumi mineviku suunas, on kadunud. Tänaste teoste aeg on kunstniku tarvis kindlalt ?täna? ja vaatajale esitatud sõnumina, et nii on ja jääb. Minevikust ammutatud põlisust on asendamas tulevikku suunatud igavikulisus. Piltkujutus on muutunud varasemast veelgi lihtsamaks, kompositsiooniline ülesehitus monumentaalsemaks. See ei tähenda aga teoste emotsionaalse plaani lihtsustumist, kuna on täpsustunud ka kunstniku valikud selles vallas, mis vahenditega piltkujutust luua. Peenekoelise lineaarsuse, millega hiilgasid Mare Vindi maastikud veel kümmekond aastat tagasi, on asendanud järk-järgult õrnemaks muutuvad tooniüleminekud. Uues sarjas kasutab kunstnik juba kohati tabamatuid värvigradatsioone, kujutluspilt muutub kunstiobjektiks peaaegu mittemillestki. Selline kunstiime tekkimise tunne ning selle olemuse, põhjuse ja sõnumi tajumine võivad pakkuda üsnagi suurt emotsionaalset pinget ja rahuldust. Eriti neile, kes suhtuvad kunstnikusse sama usaldavalt kui tema vaatajasse.

1960. aastate algupoolel kunstiteele asunutel, ka Mare Vindil, oli ainsaks eestikeelseks tähiseks uuema aja kunstiprobleemistikust linnulennulisegi ülevaate saamiseks 1939. aastal sarjas ?Elav teadus? ilmunud Herbert Readi teos ?Moodne kunst?. Oma ülevaate lõpetab Herbert Read selle ühisosa määramisega, mis iseloomustab kõikidel aegadel loodud kunsti, ning leiab selle loovisikute erilises, toimingu kaudu avalduvas väljendusvõimes. Ja sedastab lõpuks: ?See on võime lasta isiksusel väljenduda tehnikas: mingi salapärane tasakaal mõtte ja tegevuse vahel. Pliiatsi paberile ja pintsli lõuendile panemise tegevus saab selleks, mida Croce on nimetanud lüüriliseks intuitsiooniks, ja selles tegevuses, selles hetkes avaldubki kunstniku isiksus ja vaimsus.? Sõnad, mis sobivad hästi iseloomustama ka Mare Vindi loometööd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming