Galeriid

REET VARBLANE, IGOR GAR?NEK

Metonüümne kunst Bruno Lillemetsa ja Kärt Marani näitus ?Piktogramm? Tallinna Kunstihoone galeriis 23. IV ? 9. V. Marje Üksise näitus ?Tiivad? G-galeriis 3. ? 22. V.

Kahest noorest ehtekunstnikust ja soliidsest graafikust paneb koos rääkima eelkõige tõsiasi, et nende näitused on juhtunud ühel ajal kõrvuti galeriidesse. Formaalne kokkulangemine, mis tavaliselt ei ärata tähelepanu, seda enam, et Ku galerii ning G-galerii näituseprogramm on koostatud erinevate põhimõtete järgi. Kuid seekord ühendab kahte näiliselt ühendamatut veel midagi, mida võiks nimetada metonüümiaks.

Marje Üksise suurtel värvilistel joonistustel kordub üks ja sama kujund ? tiivad. Vahe on vaid tiibade kujus, lõpetatuses ning valitud värvuses. Näilise sarnasuse juures rõhub kunstnik eristatavatele nüanssidele. Nii võib tema ?Tiibade? seeriat vaadata kui protsessi dokumentatsiooni. Kuid Üksine ei käitu kiretu teadlase, ornitoloogina, vaid emotsioonide kogujana. Tema dokumentatsioon on intiimne päevik, kuhu ta on hoolikalt kogunud iga meeleoluvirvenduse. Kuigi seda päevikut lugedes ei saa vaataja ülevaadet kunstniku intiimsetest vaatlustest, vaatajale pakutakse vaid korduvat fragmenti, metonüümi. Üksise korduv metonüüm hakkab tööle vaid siis, kui vaataja juhtub jagama samasugust emotsionaalset kogemust. Üksine on teinud panuse alateadvuses peituvale mälulisele aistingule ? pininale, lõhnale, valguslaigule. Siiski peab ütlema, et Üksise fragment on avatud metonüüm: seda võiks võrrelda kergesti mällu sööbiva lihtsakäigulise, kuid siiski ebatavalise meloodiaga. Millegagi, mis võiks paljudele midagi meenutada ja seetõttu ka meeldida. Marje Üksine on ?Tiibade? seeriat teinud kolm aastat, 2002. aastast kuni praeguse ajani. Siiani on need laetud vahetu elamuse ning loomisvajadusega. Metonüümi avatus märgib kunstniku hoolivust oma publikust, liigne avatus on aga libe tee.

Bruno Lillemetsa ja Kärt Marani ehted on kehalised, ka siis, kui need ei pakugi otseselt ehtimise, kandmise võimalust. Need on nagu tähenduslikud kehaosad, fragmendid, samuti metonüümid, kuigi saladuslikud, suletud metonüümid. Need ei vallanda assotsiatsioonide jada, ei meenuta konkreetset lõhna, pininat, valguslaiku. Need tekitavad pigem hämmeldust, panevad mõtlema, kramplikult meelde tuletama. Ka siis või eelkõige siis, kui isiklik emotsionaalne kogemus puudub. Kuid vaatamata sellele töötavad need väga tõhusalt, isegi valuliselt tõhusalt. Just nagu piktogramm, mille pildiosad vajavad omakorda de?ifreerimist. Ja ometi on nii Kärt Maran kui Bruno Lillemets kasutanud lihtsaid, isegi disainerlikult lakoonilisi vorme, sageli lausa robustset kujundit. Kõike oleks nagu kuskil näinud: lihvitud metalltorusid, ogadega võrusid, klaashelmeste pusa. Need on kui ohtlikud kasvajad ja kaotust pehmendavad proteesid. Huvitav, kui need oleksid teisiti (ja teises naabruses) eksponeeritud, kas mõju oleks sama tugev?

 

Ka puhas juhus on juhus

Erki Kannuse näitus ?Puhas juhus? Tallinna Linnagaleriis 24. IV ? 16. V.

Juhus on juhus. Ent asjaolul, et muusikainimesed (nende seas näiteks siinkirjutaja tuttav, viiuldaja Andrei Valigura) satuvad koos minuga külastama kunstinäitust ?Puhas juhus?, pole sugugi juhuslik tagamaa ? nimelt eksponeeris kunstnik Erki Kannus (1958) oma näitusel mitte niivõrd visuaalseid, kuivõrd audiovisuaalseid ? külastajatega kaasahelisevaid objekte. Sõltub muidugi külastajaist endist, et kas nad taipavad-tahavad need objektid ka kõlama panna. Kuid võimalusi oli selleks mitmeid.

Näituse kahest saalist esimeses olid väljas ruumilised objektid, helisema panna oli võimalik kõiki. Näiteks kolm kolmnurkset valget purje meenutavat puuplaadist tiiba, mis kinnitatud lae ja põranda vahele pingul keeltega. Samas võis kõrvalolevalt laualt leida valiku keelpillide poognaid, et veenduda ? need pingul keeled helisevad ju ka, kui poognaga üle nende tõmmata. Muudkui võta ja tee proovi. Kust otsast alustada, on enda valik, kuna see, mis kõlab, on niikuinii puhas juhus.

Või siis kolme keelega atraktiivne, väliselt elektrilist kontrabassi meenutav keelpill, mille alaosa meenutas muistset laskeriista ambu. Jälle poogen kätte ja krääksutama ? ja nagu selgus, oli ?musitseerimise? tulemus eriti hea siis, kui mitu näitusekülastajat krääksutasid korraga mitmel objektil. Tulemus oli mõistagi puhas juhus ja toetus juhuslikkuse võlule.

Teine saal mängis teist laadi juhusele. Nimelt polnud seal tühjas ruumis ühtegi objekti ? nendeks olid näitusekülastajad ise, kes ruumis liikudes käivitasid kompleksi videokaamerad-arvuti-süntesaatori. Nii et iga indiviidi liigutustest sõltus, kuidas ta läbi videokaamerate arvutiga ühendatud süntesaatorit tüüris. Selleks kasutas Erki Kannus vabavarana levitatavat programmi Eyes Web (loodud Genua ülikooli Infomuse laboris), mis võimaldabki muu hulgas video ja heli sünteesimist. Seadistus on sel küll selline, et kõike päris täpselt kontrollida ei saa. Nii et ruumis liikudes kõlabki akustiliselt puhas juhus.

Ent sellega kõik need juhuslikkused siiski ei piirdunud: kahjuks mõnel päeval arvutiprogramm näitusel streikis, mis tähendas, et liigu sa nimetatud ruumis, kuidas liigud, heli mitte piiksugi. Kas puhas, lihtsalt tehnikast tulenev juhus? Küllap, sest ka ?Puhas juhus? oli ehk juhus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming