Galeriid

MARGUS KIIS

Mall Nukke ikonoklastiline ikoon Mall Nukke näitus ?Ikoon 2004? Hausi galeriis kuni 7. V.

Vene kirikutes näeb sageli ikoone, kus hõbedast või kullast kohrutatud oklad katab kogu kujutist. Ainult mõni ava on metallreljeefi jäetud, millest paistavad kunstniku maalitud nägu ja käed. Justkui laadapiltniku stend, mille näoaugust pühakud end kirikuskäijatele näitamas käivad. Sipsiku debüüt imaginaarses pappkuvaris tegi temast Eesti videoinstallatsiooni pioneeri. Omanäoline popkunstnik Nukke suhtleb oma publikuga juba aastaid okladi näomulgu kaudu.

Alguse sai see 1998. aastal, kui Mallele kingiti tühi ikooniraam. Sealt tuli mõte ikoon sisse joonistada. Kunstnik väidab, et esimene katsetus läks täiesti untsu ning ajalugu peab selle unustama. Ent uute maalitehnikate rajaleidja Nukke sai väljakutse. Nagu hoonedefektid vangistavad insenerist inspektori tähelepanu ka poodi minnes, nii süveneb Mall Nukke näitusi külastades eelkõige piltide tehnilisse teostusse. Ta on käinud ikoone uurimas muuseumides ja kaugetes kolkakloostrites. Ning kasutab patanit, mis ainsa aseainena mõjub kui ehtne kullatud pind.

Riietades oma tööd ikoonivormi, taotleb Mall Nukke sama siiralt täiuslikkust, nagu drag queen nunnavormi selga ajades. See on kit? oma ürgses hinguses, mis hoovab Pierre?i ja Gilles?i popiidolitest, kes on fotolavastatud roosiõliste pühapiltide rollimängudes. Puhas kit? on sama puhta ilu ihalus, mis kirgastab ka maalivaid munki.

Ikoonid on kõige esoteerilisemaid ja mitmekihilisemaid kunstiavaldusi. Nende sisu ei ole kunagi lihtne. Ikoonimeistrite taotlus oli konkreetse pildiga edasi anda sama sõnumit, mida kannab pühakirja abstraktne sõna: esitada puust ja puna-sini-kuldseks värvitud taevariigi mudel. Sealt võib otsida niihästi numeroloogilisi ja alkeemilisi algoritme kui ka filosoofilisi ja ajaloolisi allegooriaid. Ikoonid on, muuhulgas, kaunid piltjutustused ja ilusaid narratiive maalib ka Mall Nukke. Ta on sõnumikunstnik.

Ikoonide universaalsest sisust tuleneb ka nende prohvetlikkus. Nagu piibel pakub igal ajal juhtnööre ja õpetussõnu, nii jutustab ikoon oma mõistukõnes sündmustest, mis olid, on ja tulevad. Kõik kordub põhijoontes, lihtsalt iga sündmus viib sammukese Jumalariigile lähemale. Tänu kõrgele üldistusastmele on vaatajal lihtne samastada ennast või tuntud inimesi ikoonitegelastega.

Ikoon on sobiv meedia Mall Nukkele, kuna ta on tundlik ümbritseva elu suhtes. Tema pilditemaatika sünnib päevasündmustest ja poliitilistest kihvatustest. Selle kujutamine ikoonide äravahetamiseni algupärasel kujul tugevdab iroonilist efekti, võõristust, et pilt ei ole üldse mitte see, mis esmapilgul näib. Ent teisest küljest, ka minut-minutilt lenduv ja ajaloolaste poolt korrastamata tänapäev väärib kujutamist igavikulises vormis, mitte ainult performance?ites ja plastikaadimähistes. Mall Nukke on kindel oma intuitsioonis ning usub, et mida hetkeolustikulisemat stseeni kujutada, seda põnevam on seda tulevikus vaadata.

Vana ikooni kerkivast templist saab kaubakeskuse labürint, inimesed asjade all kookus. Kodulinnast Mustamäelt paistab, kuidas kõrged saadikud globaliseerivasse Tallinna saabuvad. Pühak süütab nimbuse vooluvõrgust. Teine kaitsepühak tervitab EUR-keerubeid Eesti Wabariiki. Või üritab ta hoopis sõjahaamriga EEKi kaitsta? Leida võib isegi kunstnike liidu võimumängu tahvelmaali ja arvutikunsti vahel. Kas selle trips-traps-trulli võidukas joon läheb läbi pegasuse või kompuutri? Poliitiku elulugu ja prohveti ettekuulutus, igale vaatajale oma.

Mall Nukke ei ole religioosne inimene, ent suhtumises ikooni on ta korralik luterlanna. Pühakud ja harva läbivilksav Kristus on pagendatud üleloomulikust rollist. Imetegudest on saanud argised koomiksistseenid. See on ikonoklasm ilma ikooni rüüstamata, mis aga ei tähenda Mall Nukke ikoonide väärtusvaakumit. Maarja taevalik võrgutamine on kaotanud aupaiste, kuid jäänud on hirm Maarjamaa võrgutamise ees kõliseva raha ja kõrge võimu poolt magusa demagoogia abil. Kuigi see võrgutamine kannab vilja, pakub Mall Nukke kunst pigem lõõgastavat naeru narrija üle kui nutvat vastupanu. Nii vähemalt jääb võrgutaja üleolekutundest ilma. Ohver ei alusta kirgastusest, et kannatusse langeda. Ta saab alandushetkest kiiresti üle, et jätkata elu tõusuteed.

ANDRI KSENOFONTOV

 

Möllavad (nais)hormoonid

Fideelia ?Kurjaloomakobrikas? Y- galerii P- ja T-saalis 5. ? 16. IV ja Anna Kainulaineni ?Keha, tants ja mäng? A-saalis 6. ? 16. IV; Piret Räni ?Punk.Fem? E,K,P,T saalis ja Die ?Müsteerium 35 aktis? Y A saalis kuni  2. V.

Naiskunsti on meil igasugust. On karmi feministlikku, on pehmet maaemalikku, on pretensioonitut naivistlikku. Aga on ka sellist, kus patsutatakse endale vastu rinda ja öeldakse ?Mina olen naine? ja lastakse feromoonid jooksma. Y-galeriis hiljaaegu eksponeeritud Fideelia (Signe Roots) on Tartus popiks saanud neosümbolismi üks esimesi naisesindajaid. Fideelial on kaks suurt teemat: naise sisemaailm ja omavahelised suhted. Seda just autobiograafilisest vaatepunktist. Ta on kirjutanud rea jutukesi oma lapsepõlvesuhetest vanaemaga, vanatädiga jt. Seal seguneb piinarikas realism muinasjuttude müstikaga ja east tingitud teadvusmoonutustega. Fideelia uuemas loomingus esineb viiteid popkultuurile ja puhtfeministlikku irooniat. Maal ?Sünd? kujutab hiiglaslikku hirmunud silmadega lapsenägu, milles on jaapani hentai-koomiksite mõju. Fideelia üks viimaseid teoseid ?Kust tulevad lapsed? on juba otseselt sarkastiline. Punasele lõõmavale keerisele on markeriga joonistatud karikatuursed stseenid supermarketist, kus müüakse 15 protsenti alla hinnatud mehi (?Average men are in fashion again?/ ?Tavalised mehed on jälle moes?). Soomlanna Anna Kainulainen on TÜ maaliosakonna paha tüdruk, kes õppejõu Jüri Kase sõnul on nii looja kui hävitaja, rõhuga viimasel. Kirg on soomlanna õige nimi, sest tema maalide teemad on seks ja selle mängud (zoofiilne ?Greif?, sadomasohhistlik ?Tants?, homoteemaline ?Kommipoisid?), hullumeelne flamenco, keha. Isegi jäätis on tema maalidel menstruaalpunane (?Naine ja jäätis?).

Seni rohkem naiskunstiansambli Puhas Rõõm liidrina ja aktsioonikunstnikuna tuntud Pir (Piret Räni) on nüüd sukeldunud fotograafia võlumaailma. Väljas on kaks suurt sarja. ?Tuumikpere lahustumine? esindab sotsiaalsest pealkirjast ja alltekstist hoolimata siiski head teatrifotot, eriefektide abil on pildistatud Võru teatriateljee lavastust ?Ennola?. Seevastu ?My Girlfriend?s girlfriend? pole üldse lavastatud, kuid tegeleb pealtnäha tühise motiiviga: jäädvustatud on üht raju metal-seltskonna pidu, kasutades eriefekti, mis tekib välklambi sähvatust ja pikka säriaega kombineerides. (Räni ise on fotosid nimetanud 10 sekundi filmideks). Siiski on piltidel kujutatud seltskond huvitav, eriti asjaolu tõttu, et naised ja mehed on peaaegu eristamatud. Kui tavaliselt kujutatakse androgüünseid tüüpe pigem mehelikena ? kiilakate ja rindadeta, siis seal kannavad pikajuukselised mehed rinnahoidjaid. Kõik suudlevad kõiki. Ja seda macho-ideoloogiat, seksismi ja vägivallakultust sageli propageerivas metal-scene?s!

Y-galerii A-saalis on väljas TÜ usuteaduskonna tudengi Diana Ostrati alias Die fotoinstallatsioon. Metal-kultuurile omane rafineeritus seguneb seal pungilikult eksitava näitusepealkirja, state of art teostuse (seebikatega tehtud 10X15 pildid) ja lõpliku tõdemusega, et ka kõige ?müstilisema? naise igapäev koosneb samadest elementidest, mis peaaegu kõigil tema suguõdedel.