Galerii

ELNARA TAIDRE, ANDRI KSENOFONTOV, JÜRGEN ROOSTE

Puhas vägivald Virtaneni töödes Petri Virtaneni näitus ?Armastus ja vägivald? Tallinna Linnagaleriis kuni 11. VII.

Näituse pealkirjas ühendab kunstnik teineteist välistavad mõisted, kuid tegelikult vastandab neid seeläbi veel enam. Abstraktsed kategooriad ei käitu aga reaalelus sugugi mitte nii, nagu kujutatakse ette ideaalis. Armastust ja viha eraldab vaid üks samm, sügavamat tunnet võib väljendada ka vägivalla kaudu. ?Peksab, järelikult armastab,? räägib vene rahvatarkus. Selles on kõike: sümpaatia primitiivne väljendamine selle objekti ahistamise kaudu, instinktide ja tungide realiseerimine, võimu ja üleoleku demonstreerimine suhteliidri poolt. Armastus on seotud valuga, füüsilise ja vaimsega. Kellegi armastus, kui ise ei saa sellele vastata, võib moraalselt rõhuda, tunded on tihtipeale inimesega manipuleerimise parim instrument.

Kõike seda oleks võinud oodata sellelt näituselt. Tegelikult on eksponeeritud fotode ja video peateema puhas vägivald, armastuse liin puudub. Fotodel vahelduvad vägivalda kannatanud inimeste pead piinariistadega, millega tegu võib olla sooritatud. Ohvrite nägu näeme läbi klaasi, mis ei ole hingamisest uduseks tõmbunud ? kindel märk, et inimesed on surnud. Klaas väänab vorme, tekitab mõnede detailide mitmekordseid peegeldusi, vaataja ees on valugrimasside, haavadega rikutud nägude ja vereplekkide kollaaþ. Tapariistadest on fotodel kasteedid, külmrelvana kasutatavad sõrmenukkide metallkaitsed, sepiskunsti tõelised ðedöövrid, ja üksikobjektidena või kompositsiooni ühendatud noad. Kõige kummalisemal fotol on jõulukingituse või kuuseehte moodi klaasmunana esitatud apelsin. Puuvili on hakanud mädanema ja kaetud idanditega nagu kartul kevadel. Kas see on paralleel baroksele vanitas-teemalisele kompositsioonile, kus roiskuvad puuviljad meenutavad koos teiste sümbolitega elu kaduvust?

Video, mis on andnud näitusele pealkirja, räägib mehest, kelle ainsaks sõbraks oli püstol. Ralph Rees nautis relva omandamisest sündivat kindlusetunnet, tal oli salasoov püstolit reaalsuses kasutada. Ükskord nägi Ralph unes teda tapma tulnud meest ja sellest ajast hakkas ta treenima teleka ees, valmistudes kangelasteoks tappa vaenlane, kaitsta oma maailma. Ta tundis, et oht on lähedal, oli väga ettevaatlik, kuid saatuse vastu ta ei saanud: kõrvaltoas ootas juba mees püstoliga…

Tapmisestseenile järgnev tegevus selgitab, miks videos peasüþeeliiniga vaheldusid näiliselt kõrvalised kaadrid: sõit bussis, mille aknal võib ära tunda tapja siluetti, liikumine mööda mahajäetud elurajooni, lagunevaid maju ja tumedaid tunneleid-koridore. See vaenulik keskkond, mis paistis algul olevat vaid paranoiline fantaasiavili, oligi Ralphi aimatud saatuse teekond.

Kunstnik kasutab materjalina massimeedias pakutut, kus vägivalda serveeritakse sageli kui midagi imetlust, jäljendamist ja ? miks mitte ? armastamist väärt. Külmrelvi kujutavad fotod näevad esteetilised välja, ükski tapmisriist ei sarnane teisele, igaühel on nagu oma individuaalne nägu, iseloom ja hingeelu. Ralphi dialoogid oma püstoliga on küll liigutavad, selline suhtumine meenutab keskaegse rüütli kommet panna oma relvale nimi, kuid veelgi enam läheneb see fetiðeerimisele.

Juba Aristoteles on öelnud, et see, mis tekitab hirmu ja vastikust reaalelus, võib pildina huvi pakkuda, panna ennast vaatama. Vägivallastseenides köidabki meid julm nauding. Sellised on ka Virtaneni fotod, neis on tunda mingit ehmatavat võlu. Samas võib märgata, et verd asendava ainena on kunstnik kasutanud midagi ketðupitaolist, mille tõttu muutub kõik irooniliseks paroodiaks. Vägivald ei saa olla ilus, relvaga mängimine on vaevalt kangelastegu. Inimese maailm ei saa piirduda vaid teleekraani virtuaalse reaalsusega. Näituse pealkirjas manifesteeritud armastuse on meedia aga liialt labastanud, et sellest saaks rääkida banaalsuseta.

 

Ansalone tango + Ainso tango

José Mario Ansalone ja Sirje Okas Ainso maalinäitus ?Tango × 2? Hausi galeriis kuni 16. VII.

Sirje Okas Ainso sündis Argentiinas sõjapõgenike peres. Ta kohtus oma sugulase Evald Okasega 1969. aastal Tallinna külaskäigu ajal. 1975. aastal sai tema koduks New York, kus ta elab koos abikaasa Heino Ainsoga. Kord tutvustas ta Ansalone kataloogi Mark Soosaarele, kes kutsus argentiinlase 2002. aasta näitusele ?Mees ja Naine?. Osutus, et mõlemad omakandikunstnikud töötasid parasjagu tangosarja kallal. Sellest sündis ühisnäituse idee, mille esimene väljapanek toimus aasta tagasi Buenos Airese Tangoakadeemias.

Sirje Okas Ainso on õppinud biokeemikuks farmakoloogia erialal, ent koolitüdrukuna unistas ta hakata moekujundajaks. Tal on silma rõivastele, figuurid on nagu modellide pealt joonistatud. Peale esimeste näituste edu tegi ta läbi New Yorgi Riikliku Ülikooli maaliõppeprogrammi. Kunstist sai teine elukutse.

Sirje Okas Ainso sari peegeldab tango glamuurset poolt, ilusate inimeste tantsu. Noorusmälestust. Vaba käejoon ja värvivalik meenutab moeillustratsioone 1950-60ndatest, kui sõjast üle saanud maailm hakkas rohkem luksus- ja peorõivaid kandma. Sama hoogsa joonega on maalidele kirjutatud tango lüürikaread ? nagu salmikulehed pühendusega parimale sõbrannale. Postmodernismis teretulnud ilutsemine, ent ilma irooniata.

José Mario Ansalone maalib tango dramaatilist poolt, muusikat ja sõnu. Üliõpilasena omandas ta absoluutse joonistamisoskuse

nagu Michelangelo. Ta ei kujuta midagi natuurist ega foto pealt, ainult peast. Ta maalib pintsliga otse lõuendile ilma ette joonistamata. Eesti kunstis valdab sama oskust ehk ainult Evald Okas. Näitusetöö ?Inspiratsioon? ongi Evald Okasest inspireeritud.

Ansalone sari ?Õpetajad? valmis Velazqueze, Caravaggio, Rubensi, Goya, Manet? ja José Rivera teoste ainetel. Vanadelt meistritelt on ta õppinud figuuri- ja värvikäsitlust, kunsti tähestikku ja lauseõpetust. Tema maal ei ole sõnum eneses, vaid tegelastest jutustatud lugu kunstikeeles. Maalifiguuri dünaamikat uuris Ansalone aga inglise kunstniku Francis Baconi loomingust.

Ansalone ei pea kunsti seletamist kunstniku, vaid kriitiku tööks. Ta loeb teoreetilisi kunstikäsitlusi, Freudi. Psühhiaatrist abikaasalt sai ta tõuke maalida transvestiite. See on teema, mis katab avarat hingekõnnumaad ängistusest lõbuni, kahestumisest vingerpussini. Ansalones on tubli annus argentiinalikku irooniat. Ainult sama irooniline rahvus nagu inglased võis sattuda iroonilisse Falklandi-Malediivi sõtta.

Hausis eksponeeritud töödel on näha pagulassarjast pärit tõkkepuu, millest on saanud tangolava kujundus ja asi kriitikutele arutada. Kontsert veisekarjale on varustatud maali algtoonide skaalaga, kaasa arvatud tsenseeritud toon, mis on ristiga maha tõmmatud. Mis toon see on, pole näha, sest see on tsenseeritud.

1970ndatel ühines Ansalone muusikute, sotsioloogide ja psühholoogide sõpruskonnaga, keda sidus huvi tangokultuuri vastu. Taolised tangoklubid olid levinud. 1990. aastate majanduslik langus tõmbas inimesed olelusvõitluse keerisesse ja klubid lagunesid.

Eesti on Ansalone jaoks noor ja eksootiline Balti riik, mille majanduslik tõus on küpsetatud sama retsepti järgi nagu Argentiina depressioon. Kui Argentiina noor oli, voolasid sinna kokku immigrandid kogu maailmast ? enamjaolt õnne otsivad mehed. Lihtrahva lõbukultuurist tänaval ja bordellides sündis liibuvate liigutustega tango. Sõnad on eranditult igatsevad ja traagilised: ema hellast silmavaatest, mis eluajal tähelepanuta jäi, lootusetust armastusest. Tango on kui lõbutüdruku õlal välja nutetud südamevalu.

I maailmasõja ajal elavnes veisekarjavedu Euroopasse. Loomade eest hoolitsemine laevadel oli hooajateenistuseks ka muusikutele, kes teisel pool lompi hästi vastu võeti. Taas võrgutas veis Euroopa, seekord tangoga, ning tõi Argentiinasse rikkuse ja õitsengu. Kui paavst Pius XI oli tangot vaadanud ja kristlasele sobivaks tunnistanud, tegi kirik rahu. Tango saabus Argentiina seni üleolevasse kõrgseltskonda kui Tuhkatriinu, jalas prints Piuse kristallking. Tangost sai rahvuskultuuri õilis vorm.

Ansalonet huvitab inimene. Mitte kunagi ei kujuta ta maastikku. Muusiku liikumine on täis istuvale poosile võimatut hoogu. Kolme käega lõõtspilli tõmmates kehastab ta maagilise realismi virtuoosi, või väravavahi unistust.

Muusa külastab muusikut laval. See on alasti naine ? vana, närtsinud, roheliste ja siniste laikudega. Võib-olla on see kurvastavate majandusolude painaja, armastatud Argentiina võrdkuju. Võib-olla mõlgub kunstnikul meeles ta enda vananemine. Ent kurvastus ei paista akti kehas, vaid muusiku näos. Ammugi mitte akti näos, sest ta pea jääb pildiraami taha. Ta ei ole reaalne, ta on muusiku peas.

Roheline ja sinine ei ole verme- vaid elektrikarva. See on eelkõige pintslitöö alt paistev lõuenditoon, mitte laguneva ihu peale kasvanud kord. Ansalone maalib ainult mitmevärviliseks laseeritud lõuendile. Elektriroheline inspireerib teda nagu vaimuroheline naisekeha muusikut. Lõuendivärv paistab läbi naha ja akordioni lõõtsa. Ansalone soovib näidata oma maalidega, mis on tangomuusiku hinges ja meloodias, näos ja instrumendis. Ta soovib, et tema maalid tõmbaksid kardina tangomaailma akna eest. Nagu muusik tõmbab lõõtspilliga pealmised värvikihid lõuendi alustooni eest, avades maali lähtealuse.

 

Füüsika päästab kunsti 

Performance week Ku galeriis 26. VI ? 9. VII.

… ja pärnakate kana lendab üllalt päikeseloojangusse

Nongratakate tegemised on oma siiras usus, alatises alastuses, mõnetises naiivsuses ja igast võimalusest kõige hullema valimises ikka köitvad olnud. Nüüd siis uue nime all, taas iseseisvad ja loodetavasti tagasilöögile vaatamata uljamad: Johann Köleri nimeline Positivistlik Kunstitööstuskool. Hiljuti akadeemilistest ringkondadest hüljatud Academia Grata ei oleks endale kunstiakadeemia tiiva all saanudki ehk lubada seda, et mõni performance?i-kunstnik kunstinädalate raames toimuvalt ürituselt politsei poolt kaasa korjataks. Maksumaksja saaks õigustatult küsida: kas selleks maksame akadeemilise hariduse eest, et keegi saaks end linna keskväljakul alasti kiskuda ja avalikku korda rikkuda?

Kuigi teisalt: kellele ongi vaja säherdust valikordset riiki ? kuidas sa ikka lähed linnavalitsusse ja palud luba kunstiprojekti raames alasti puu otsas rippuda? ?Tere, ma tahan katsetada iseenda ja oma kunsti piire, tahan üldsuse maitse proovile panna, seda värskendada, näidata midagi ilusat, loomulikku ja lihtsat, palun andke mulle selleks kirjalik luba??

Nongratakate tegevuskunst on alati sisaldanud rohkesti kehalist väljendust, alasti inimkeha ekspluateerimist. ðokiväärtus võiks olla juba minimaalne, peaksime saama/oskama vaadata teisele poole alastust, näha alastust normaalsena, aga nagu tõestas seekordnegi ürituste seeria, ei olda selleks veel päriselt valmis. Eestlane lepib pigem sellega, et mõne erakanali politseikroonikasaates näidatakse sulaselget inimeste mõnitamist (olgu siis tegu kriminaali, asotsiaali või surnuga) või et paljasrindset suvepiigat saab neti teel hääletada. Kui aga kunstis pruugitakse naturalistlikke vahendeid vmt., lendab kodanlane pääle: kui see on kunst, siis võib minu hommikune kusemine ka kunst olla. Noh, ja olekski ju, kui seda kuidagi serveeritaks. Igatahes kuulsin nii mõndagi kommentaari: ikka veel üritavad epateerida.

Mulle ei mõju see epateerimisena. Pigem on too füüsilisus ja konkreetne hullus eesti kunstile sama vajalik kui Kivisildnik kirjandusele. Kivisildniku (muidugi, ta pole ainus) luuleta ja luulelähedase esseistikata poleks ?korralikul kirjandusel? mõtet, see oleks poolik, võlts ja haige loom. Sama asi on kunstiga: ilma nongrataliku/johannkölerliku vaimuta, enesekatsetuse ja -alanduse, -piinamise,

-naeruvääristamise, -ülistamiseta oleks suur ruum täitmata. Isegi kui kõik tööd pole sada protsenti õnnestunud, tekib siin järjepidevusest ja tegevusest sündiv kunst, mis näitab selget ja ühtset, elusat käekirja, isegi kui tehnikad ja eesmärgid erinevad. Aga mingis mõttes moodustavad Iburi rühmituse sportlik kreekerisöömine, Erik Alalooga metallkeras pöörlemine, Mari Sobolevi kreemitamisprotseduur, Maritatsi juhitud puu-performance (toosama, mis tõi mõneks päevaks kaasa politsei huvi), Sorge inimrammipalgiga paberseina purustamine, Billeneeve ?ära jäänud? performance-piknik, Puhta Rõõmu naervate naiste koor jpt. selge terviku, mida iseloomustab eksperimendiiha, füüsilisus, konkreetne (see ongi see ?positivistlik??) kunstniku kohalolu, n.-ö. osalemine teose sünnis ajahetkes, pohhuistlik ja mässumeelne vaim. See ei ole kogu kunst ega ?ainus tõeline kunst?, aga see on üks tingimus, et saaksime rääkida ruumist ?eesti kunst?, tundmata ebameeldivustunnet poolikuse või õõnsuse pärast.

Tänan tähelepanu eest ja õnne johannkölerlastele uue ilusa alguse puhul! Hääd verdpurskavat ja üllast lendu sellele peata kanale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming