Frigofoobia ja teised hirmud

Näituse fookus oli ruumil, helil ja objekti vormimängudel põhineva tajukogemuse loomisel.

BRIGITA REINERT

Näitus „False Evidence Appearing Real“ ehk „Petlik tõendusmaterjal, mis ilmneb tõelisena“ EKKMis 29. – 31. I. Osalesid EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonna tudengid Ellen Vene, Karoliina Kull, Sigrit Lõhmus, Martijn Petrus, Karl Johanson, Kristin Reiman, Kadi-Maarja Võsu ja Rosa-Violetta Grötsch, juhendas Johannes Säre.

Kadi-Maarja Võsu oli toonud ruumiinstallatsioonis „... Must Follow Your Gravity“ ehk „Gravitatsioon on paratamatu“ (2016) näituseruumi troopilised täpik-sebraamadiinid ning talvel maast välja kaevatud puu. Puu paiknes ruumis tagurpidi ja linnukestel tuli gravitatsioonist lähtuvalt luua endale uus õigetpidi maailm.

Kadi-Maarja Võsu oli toonud ruumiinstallatsioonis „… Must Follow Your Gravity“ ehk „Gravitatsioon on paratamatu“ (2016) näituseruumi troopilised täpik-sebraamadiinid ning talvel maast välja kaevatud puu. Puu paiknes ruumis tagurpidi ja linnukestel tuli gravitatsioonist lähtuvalt luua endale uus õigetpidi maailm.

Kristin Reiman

Näituse kontseptsiooni keskmes oli hirm, mis väljendus ka pealkirjas, lääne psühholoogide seas kasutusele võetud ingliskeelsest akronüümist F.E.A.R. – False Evidence Appearing Real. Termin viitab irratsionaalsetele hirmudele, mis tekivad siis, kui inimene tunneb oma ego ohustatuna. See ei tähenda, et hirm on illusioon või pettekujutelm, pigem on see vastureaktsioon emotsioonile.

Näitus mõjus atraktiivselt. Kasutuses olid kõik EKKMi ruumid ehk teostele oli jäetud piisavalt õhku. Kunstnikud olid lähtunud kohaspetsiifikast: mitme teose kontseptsioon ja valmimisprotsess oli tihedalt seotud EKKMiga, mitmed kunstnikud oli kasutanud kohapealt leitud objekte. Küll aga oleks võinud kunstnike tööde kohta olla rohkem tausta­­teavet. Näituse fookus ei tundunudki olevat rangelt kontseptsioonil, vaid ruumil, helil ja objekti vormimängudel põhineva tajukogemuse loomisel.

Rosa-Violetta Grötsch uuris oma teoses „Protection“ ehk „Kaitse“ (2016) rohkete ruumiobjektide kaudu turvalisuse ja kodu teemat. Ta oli loonud külastajale intrigeeriva ruumi. Skulpturaalsed vormid ning nende paigutus mõjusid läbimõeldult, viisid turvalisuse temaatika laiemale ühiskondlikule tasandile.

Kadi-Maarja Võsu oli toonud ruumi­installatsioonis „… Must Follow Your Gravity“ ehk „Gravitatsioon on paratamatu“ (2016) näituseruumi troopilised täpik-sebraamadiinid (Taeniopygia guttata) ning talvel maast välja kaevatud puu. Käivitanud külastajas valveloleku, tekitasid elavad kunstiobjektid vahetu kohaloluga üllatusmomendi. Puu paiknes ruumis tagurpidi ja linnukestel tuli gravitatsioonist lähtuvalt luua endale uus õigetpidi maailm.

Hirmuga seonduva tajuga mängisid osavalt Ellen Vene ruumiinstallatsiooniga „This Is Not Happening“ ehk „Seda ei juhtu“ (2016) ning Kristin Reiman videoinstallatsiooniga „Frigofoobia“ (2016). Vene teosest kostus enne ruumi sisenemist vihast koerte lõrinat ja haukumist. Ruumi sisenemisel märkas külastaja kassettmagnetofoni, kust heli kostus. Kunstniku loodud valgustus tõi teravalt esile magnetofoni varju. Hetkeks tundus, et see on hoopis metsiku koera kujutluspilt. Mööbli asetus ruumis – seal oli ka tool külastajale – lõi äreva, aga ka hubase keskkonna, tekitas tunde, nagu viibitaks psühhoterapeudi kabinetis, kus patsient saab oma hirmule vastu astuda. Reiman osutas aga EKKMile: kunstnik oli käsitlenud oma töös frigofoobiat ehk hirmu külmatunde ees, rõhutades, et nii nagu bioloogilisest kehast võib soojus kaduda ka arhitektuurilisest moodustisest. Kunstnik oli jäädvustanud kuuma veeauru varjud. Need olid läbinud videotöötluse ning olid seejärel seinale projitseeritud. Kuuma pööramine külmaks oli kooskõlas EKKMi ruumide temperatuuriga kui kommentaar kunstiteose loomise ja presenteerimise üpris keerulistele tingimustele.*

Hirm kui nähtus oli püstitatud teemana põnev. Hoolimata sellest, et hirmud tulenevad sageli ühiskonna normidest või kitsaskohtadest, on tihti poliitiliselt ja kultuuriliselt manipuleeritud ning teema on aktuaalne nii Eestis kui ka Euroopas viimasel ajal aset leidnud sotsiaal-poliitiliste sündmuste taustal, oli näituse sotsiaalkriitiline noot üpris nõrk. Väljapanek mõjus pigem teadlikult neutraalselt, kunstnike endi lugu käsitleti isiklikul, isegi intiimsel tasandil: hirmu allikateks olid pigem mälestused või psühholoogilised ja tajulised pettekujutelmad. Ilmselt ei olnudki sotsiaalkriitilisus kui selline väljapaneku taotlus. Esile kerkis eelkõige poeetilis-filosoofiline mõõde, tuues külastajani hirmu ja turvalisuse temaatikaga seonduvad mõtisklused uutmoodi intrigeerival moel.

Töös „The Art of Being You“ ehk „Iseolemise kunst“ käsitles Karl Johanson minatemaatikat. Seades külastaja vastamisi oma peegelpildiga (ning ka kõigi oma hirmudega), pani kunstnik külastaja uude vaatepunkti. Nurkpeeglis on peegelpilt natuke moonutatud ja tõstatab küsimuse, kuivõrd ausad me enda vastu ikka oleme. Kunstnik tuletas külastajale meelde, et võib-olla on kohtumine oma mina-pildiga see kõige suurem ja keerulisem väljakutse, oma hirmule vastuastumine. Loodan, et ühelgi külastajal ei olnud eisoptrofoobiat ehk hirmu peeglite ja iseenda peegelpildi nägemise ees.

* Oktoobrist aprillini on EKKM tavaliselt suletud, kuna näituseruumid on külmad, sellest ka lühike lahtioleku­aeg – kahjuks vaid kolm päeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar