Fraktaalsed maastikud

Peeter Laurits

Maasiku võsapildid on nagu lageda meele tihedad kaardid.  

 

Arne Maasiku näitus  “Pusad” Hobusepea galeriis kuni 9. I.

 

Kujutatavast lähtudes liigituksid Arne Maasiku võsapildid just nagu loodusfotode hulka. Tegelikult on ta sellest traditsioonist eemalduv ja poleemiline – žanri destruktureeriv. Me ei näe siin linnu-, looma- ja taimefotost tuttavat nominalismihuvi (“Öösorr koidikul”, “Hõbe-imar loojakul” jne) ega looduskalendritest omaseks saanud panoraamseid maastikke, dramaatilisi pinnavorme ega meeleolukaid metsakoosluseid. Kui õigeusksed loodusfotograafid ärkavad ennem kukke, et oma pildid kätte saada hommikuudu ja võimalikult madala päikese käest, siis tema pildistab südamerahuga keskpäeval või ükskõik millal, kõige igavama valgusega, kiilaneva keskpäevapäikese või tülgastava sombuloori all. Lisaks muule pildistab ta kõige vähepopulaarsemat osa looduses: võsa, padrikut, alustaimestiku pusasid. Või lausa “jäledusi” – võrgendikoide laastatud puude võrasid…

Arne Maasik pildistab võsa seestpoolt, nagu võiks kujutleda pildistamas võsa ise. Rägastik täidab ta pildivälja nurgast nurgani. Enamasti puudub nendes piltides silmapiir. Puuduvad ka esi- ja tagaplaan. Need on ühtlased, tihedalt struktureeritud arabesksed tasapinnad, kus kipub kaduma sellinegi pildilise esituse alustala nagu objekti ja fooni erisus. Oksaraagude fooniks on oksaraod, mille fooniks omakorda kaugemad oksaraod. Võsa taustaks on võsa, sealt edasi ei paista midagi peale abstraktse tihenemise.

Siin ei ole liigestest lahti lastud üksnes traditsioonilise foto väljendusvahendid, samamoodi on lahti lastud uusaegse kunsti kompositsioonireeglite eukleidilisest rütmikast ning sukeldutud fraktaalse geomeetria rägastikku. Fraktal on kaoseteooriast esile kerkinud termin, mis tähistab mittelineaarset, korrapäratut, lõputult tagasisidestuvat protsessi. Seda võib jälgida näiteks taimede kasvus, võrsete järjest kahanevas harunemises, mis algset struktuuri pidevalt kordab. Korrapäratuse mitmekordsel astendamisel ilmneb vägagi orgaaniline kord – pidev kordus. Kui hakkame Maasiku pildil ennast pilguga sissepoole libistama (see on lihtne, sest tihti kasutab ta ülisuuri formaate), siis sügavusse tungides leiame järjest uusi ja järjest peenemaid detaile, mis peegelduvad või riimuvad pildi üldstruktuuri mustritega. Fraktaalgeomeetriast lähtudes on Maasiku võsad objektid, mis pesitsevad dimensioonide vahel.

Paralleele Maasiku võsapiltidega võib leida ka viiekümnendate aastate abstraktses ekspressionismis, mis hakkas fraktaalseid meetodeid kasutama mõnikümmend aastat ennem kaoseteooria ja fraktaalgeomeetria teoreetiliste aluste sõnastamist. Aleatoorika – juhuseoperatsioonidel põhinev looming – ning eriilmelised minimalistlikud suundumused olid sõjajärgses vaimses avangardis väga aktuaalsed. Jackson Pollocki tihedatest värviniredest kokkupritsitud ja -nõristatud maalid kuulatasid John Cage’i hääletuid kompositsioone ja Yves Klein sööstis Théatre du Vide aknast tühjusesse, maandudes oma ateljees ülekullatud kortsus lõuendil. Paljugi sellest toetus Suzukilt kuuldud zen’i tühjuseõpetusele, mis ei käsitle tühjust olematusena, vaid kuitahes keerulise koosluse kooskõlana, kus komponendid taandavad teineteist meelelisse vaibumisse. Sellepärast ma vaatan Maasiku võsapilte nagu lageda meele tihedaid kaarte. Kuulan nagu päevi kestvat regilaulu, lõputut kordust, mis oma kurnava monotoonsusega loksutab su kõigepealt võiks ja seejärel ekstaasiks, kuni päästab valla loomisaja vihmapilved, mis sellel võsal kasvada lasevad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht