Fotokuu staar Boriss Mihhailov

Reet Varblane

Boriss Mihhailovi näituse kuraatorit, fotokunstnikku Tanja Muravskajat küsitleb Reet Varblane.        Tallinna fotokuu üritused on koondatud peamiselt oktoobrisse: üleeile avati Vabaduse galeriis Jaan Klõšeiko näitus, eile Kumus Adam Budaku kureeritud näitus „Teisele poole. Vaata mulle otsa: mu nimi on Oleks Võinud Olla, samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti”, täna algusega kell 15 peetakse Kumu auditooriumis seminar „Fotograafiast ehk Mida pildid täna tähendavad?” ning kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Vytautas Michelkevičiuse kureeritud Baltimaade fotokunstnike grupinäitus „Sündinud samas kohas: kujutis. Mälu ja fiktsioon Baltimaadel”, homme avatakse kell 12 ajaloomuuseumis Tõnis Liibeki kureeritud näitus „Silmapilkline  ülessewõte. Eesti foto 1850–1912” ja kell 14 kohtutakse Tallinna Kunstihoones Baltimaade grupinäitusel osalevate kunstnikega. Kuid fotokuu üks oluline näitus, Boriss Mihhailovi isikuväljapanek „Mina pole mina” avati Tallinna Kunstihoone galeriis juba 23. septembril. Vaadata on kaks väljapanekut fotokuu eksperimentaalgaleriis Vabaduse väljaku tunnelis: Anu Lilpi ja Alis Mäesalu fotoinstallatsioon „Järelevalve” ja  Reimo Võsa-Tangsoo fotokiosk „Polüfooniline passipilt v.2.1.”.  

  Miks tahtsid Tallinna fotokuu ajal näidata just Boriss Mihhailovi töid?       

  Boriss Mihhailovi vaieldamatu panus fotodokumentalistikasse inspireerisid mind juba kunstiakadeemias õppimise ajal. Tutvusin kunstniku töödega lähemalt ta autoriraamatus „Lõpetamata väitekiri” („Unfinished Dissertation”, Scalo, 1998) ja ka ta hiljutine „Braunschweigi makett” („Maquette Braunschweig”, Steidl, 2009) on endiselt intellektuaalselt nauditav. Mihhailovi fotod on n-ö „hooletus” dokumentaalstiilis: need on tehniliselt kohati ebatäpsed,  kompositsioon on pealtnäha juhuslik. Autor tahaks justkui meelega vaatajat eemale tõugata või siis vastupidi – demonstreerida portreteeritava keskkonda, tähenduslikkust või õigemini selle puudumist. Mihhailovi fotod on mitmekihilised, neid võib tõlgendada mitmeti. See on just see, mida hindan meisterlikult tehtud fotoportreedes. Selleks on mitu põhjust. Sain fotoalase kõrghariduse EKAs, kui fotoosakonda juhatas Eve Kiiler, kes tõstis oma  loengutes Boriss Mihhailovi dokumentalistikat esile. See inspireeris mind kui noort tudengit. Hästi oluline on näidata puhast, traditsioonilist fotograafiat, naudin seda nii esteetiliselt kui ka intellektuaalselt. Mihhailovi tööd on just sisu, sõnumi poolest väga intrigeerivad.   

Kuivõrd mõjutas sinu valikut see tõsiasi, et Boriss Mihhailov on Ukrainast?   

Minu arvates on väga oluline ise näha ja näidata nende vanema põlvkonna fotokunstnike töid, kes on kasvanud ja elanud endises Nõukogude  Liidus, samades tingimustes, kus oli ka Eesti. Mind huvitab just see, mida ta oma kogemusega on peale hakanud, kuhu ta on arenenud. Noore autorina on mul huvitav jälgida maestro käekäiku.   

Kunstihoone galerii näitusel on väljas kaks seeriat: „Pulmad”, mida saab seostada dokumentalistikaga, kuigi ka selles on üksjagu lavastust, ning autoportreeline „Mina pole mina”. „Pulmade” seerias on kunstnik kasutanud asotsiaale ja seetõttu tekitanud eetilisel pinnal suuri vaidlusi. Miks just selline  tööde valik?   

Minu algne plaan oli tuua Tallinna Boriss Mihhailovile kuulsuse toonud seeria „Juhtumi lugu” („Case history”), mida eksponeeriti ka New Yorgi MoMAs kunstniku isikunäitusel. See  on puhas dokumentaalfoto seeria. Kuid olen rõõmus, et saime Tallinna just autoportreelise „Mina ei ole mina”, sest seda seeriat ei ole nii palju tiražeeritud ja näidatud. „Juhtumi lugu” kuulub nüüdseks juba nüüdisfoto ABCsse. „Mina ei ole mina” pakub vaatajale kindlasti suurema üllatuse. Sarjad „Pulmad” ja „Mina ei ole mina” polemiseerivad seksuaalsuse, isiklike komplekside, avatuse ja õnne ootuse teemal: seal avanevad  ühiskondlikud ja isiklikud kihid. Ja lõpuks on kõik näitusel eksponeeritud fotode modellid alasti, kunstnik ise võistleb teiste modellide, kodututega selles, kes on väljakutsuvam. 

Kuidas suhtud „Pulmade” seeriasse? Kas tajuda seal kujutatud inimeste, kodutute ärakasutamist? 

Mihhailov nagu ta sõber ja kolleeg fotokunstnik Sergei Bratkov, kes on ka Harkivist, töötavad nii-öelda lihtsate inimeste keskkonnas. Bratkov  on teinud provokatiivseid lasteportreesid, Mihhailov pildistanud aga neid, kes pakuvad publikule palju vähem huvi, pole nii atraktiivsed. 

Aga autoportreeline „Mina ei ole mina”?  Mida ütled selle kohta? On see vananeva mehe egotrip? 

See on kindlasti provokatiivne seeria, sest mis on veel provokatiivsem kui kunstniku enesepaljastus. See on enese ja oma elu analüüs, oma positsiooni analüüs nii praeguse kunsti  kui ka kunstiajaloo kontekstis. See on nagu hõrk õhtusöök gurmeerestoranis. Selle kunstniku biograafia pinnalt annab seda seeriat väga loogiliselt analüüsida: kunstnik on saavutanud maailmakuulsuse ja enne, kui leiab uue temaatika, astub uude etappi, teeb ta kokkuvõtte, vaatab tagasi. Ma imetlen seeriat ka tehnilises mõttes, seda, kuidas ta on fotot töödelnud, kujutatava välja joonistanud. Vanema põlvkonna kunstnike näitustel on ka pedagoogiline aspekt. Boriss Mihhailov on just selline vanema põlvkonna esindaja, kes meie fotokunstis puudub. Meie nüüdisfotokunst ei arene, kui puudub sügavam pinnas, kui alustame nullist. Lõpetuseks tahaksin väga tänada Reimo Võsa-Tangsood, kes tõi kunstniku tööd Harkivist Tallinna.